Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-23/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 19. oktoobrist 1995. a. H. P. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks — RT III, 1995, 16, 196

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. oktoobril 1995. a. III-2/3-23/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, huvitatud isikute S. L.-i, T. K. ja tema esindaja vandeadvokaat E. Pihla ning avaldaja H. P. ja tema esindaja vandeadvokaat A. Saare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. oktoobril 1995. a. S. L.-i ja T. K. kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 8. veebruari 1994. a. otsuse H. P. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks. L. ja K. S.-ile kuulus majavaldus Tallinnas Lääne tee 3. K. S. suri 2. aprillil 1940. a. Elamu konfiskeeriti 9. veebruaril 1950. a. ja 29. jaanuaril 1952. a. anti elamu Lääne tee 3 üle kohaliku nõukogu elamufondi. L. S. elas Lääne tee 3 elamus kuni surmani 1966. a., pärast seda jäi majja elama L. ja K. S.-i tütar E. L., kes suri 1972. a. Teisi pärijaid L. ja K. S.-il ei olnud. 5. jaanuaril 1994. a. esitatud avalduses palus H. P., kes on L. S.-i õe lapselaps, tuvastada juriidilise fakti, et L. S. võttis pärast oma abikaasa K. S.-i surma 2. aprillil 1940. a. Tallinnas Lääne tee 3 asuva krundi ja elamu omandi­õiguse üle (võttis vastu pärandi). Tallinna Linnakohtu otsusega avaldus rahuldati. 26. mail 1995. a. esitatud kohtuvigade parandamise avalduses palusid asjast huvitatud isikud T. K. ja S. L. kohtuotsuse tühistada. Nad olid Lääne tee 3 elamus üürnikud. 1. märtsil 1993. a. jättis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna komisjon H. P. ja D. K. omandi­reformi õigustatud subjektiks tunnistamata ning 1. juunil 1994. a. müüdi elamu Lääne tee 3 T. K.-le ja S. L.-ile, kes nüüd leiavad, et neid tulnuks asjast huvitatud isikutena kaasata juriidilise fakti tuvastamise protsessi, seda enam, et tekkinud on õiguslik vaidlus. L. ja K. S.-ilt elamu õigusvastane võõrandamine on vaieldav. Elamut ei konfiskeeritud ja see läks vaibevarana üle riigile, mida ei saa pidada õigusvastaseks võõrandamiseks. 23. mail 1994. a. tagastati elamu siiski H. P.-le ja D. K.-le. Komisjoni otsuse aluseks oli praegu vaidlustatud juriidilise fakti tuvastamine. T. K. ja S. L. leiavad, et nad on heausksed oma­nikud, kuna nemad ja Pirita Linnaosa Valitsus ei olnud teadlikud ostu-müügi lepingu sõlmimisel, et kaheksa päeva enne seda komisjoni eelmine otsus tühis­tati ja uus otsus tehti varade tagastamise kohta. T. K. ja S. L. on majavaldu­­sele teinud suuri kulutusi seoses remonttöödega. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis H. P., et kohtuotsus on õige. TsKSi § 254 lg. 2 kohaselt oli protsessi kaasatud Tallinna Linnavara­amet. Vaidlusaluses majas elab S. L. alates 14. juulist 1993. a. ja T. K. alates 1. oktoobrist 1993. a. Vastavalt ORASi § 18 lg. 1, 2 olid keelatud kõik tehin­gud varaga, mille kohta oli esitatud tagastamise taotlus. H. P. on esitanud 5. detsembril 1994. a. hagi ostu-müügi lepingute tühistamiseks. Eeltoodud põhjustel jättis kohus õigesti protsessi kaasamata Lääne tee 3 elamu üürnikud. Kohtuotsus on ka sisuliselt õige. Pärast K. S.-i surma anti majaraamat välja L. S.-i nimele ja sellisena ta ka konfiskeeriti ning anti kohaliku nõukogu elamufondi. See ongi vara õigusvastane võõrandamine. Kuni surmani elas L. S. oma majas. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Tallinna Linnavara­amet, et T. K. ja S. L.-i avalduses toodud asjaolud, millele nad soovisid tähelepanu juhtida, ei olnud olulised erimenetluse jaoks ega saanuks tekitada õiguslikku vaidlust. T. K. ja S. L. tahtsid vaidlustada vara õigusvastast võõran­damist, kuid erimenetluses arutati omandiõiguse ülevõtmist L. S.-i poolt pärast tema abikaasa surma 1940. a. Kohus ei otsustanud T. K. ja S. L.-i õiguste üle, seega ei pidanud neid protsessi kaasama ja kohus ei rikkunud TsKSi § 318 lg. 1 p. 3 sätteid. Kolleegiumi istungil jäid T. K., S. L. ja nende esindaja E. Pihla kohtu­vigade parandamise avalduses esitatud nõudmiste juurde. H. P. ja tema esin­daja A. Saar vaidlesid avaldusele vastu ning pidasid kohtuotsust õigeks. Kolleegium leidis, et kohtuvigade parandamise avaldus tuleb jätta rahul­damata. TsKSi § 318 lg. 1 p. 3 kohaselt on protsessiõiguse normide rikkumine kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohus­tuste üle, keda asja ei kaasatud. T. K. ja S. L. vaidlustasid kohtuvigade parandamise avalduses Seppelite varaõigusvastase võõrandamise ja leidsid, et juriidilise fakti tuvastamisega selles, et L. S. oma abikaasa K. S.-i surma järel elamu ja krundi omandiõiguse üle võttis, otsustati ka T. K. ja S. L.-i kui praeguste vaidlusaluse elamu oma­nike, õiguste ja kohustuste üle. Selline seisukoht on ekslik. Erimenetluses tuvastatu seisukohalt ei olnud tähtsust, kas majavaldus võõrandati hiljem õigusvastaselt või mitte. Abikaasadevahelistes omandi- ja pärimissuhetes ei olnud T. K. ja S. L. isikuteks, kelle õigusi ja kohustusi need suhted oleks puudutanud. Seega puudus kohtul seaduslik alus nende protsessi kaasamiseks. Juhindudes TsKSi § 357 ja § 354 lg. 3 kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Linnakohtu 8. veebruari 1994. a. otsus muutmata ja kohtu­vigade parandamise avaldus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK