Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-62/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 12. oktoobrist 1995. a. E. K. hagis Võru Maakonna Kultuuriameti vastu töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu nõudmiseks — RT III, 1995, 16, 192

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. oktoobril 1995. a. III-2/1-62/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja E. K. ja kostja esindaja vandeadvokaat S. Musta osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 1995. a. Võru Maavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse E. K. hagis Võru Maakonna Kultuuriameti vastu töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu nõudmiseks. E. K. töötas Võrumaa Keskraamatukogu direktorina alates 1. septembrist 1992. a. kuni töölt vabastamiseni Võru Maavalitsuse Kultuuriameti 11. märtsi 1993. a. käskkirjaga nr. 11 alates 16. aprillist 1993. a. töölepingu­seaduse § 86 p. 4 alusel töötaja mittevastavusel oma ametikohale ja tehtavale tööle töö­oskuse puu­dumise tõttu. E. K.-le maksti välja hüvitus ühe kuu keskmise palga ulatuses. 14. mail 1993. a. esitatud hagiavalduses palus E. K. muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut ning lugeda ta töölt lahkunuks omal soovil ja palus välja mõista Võru Maavalitsuse Kultuuriametilt keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest. 27. detsembril 1994. a. esitatud avalduses muutis E. K. oma nõudmist ning palus omal soovil töölt lahkumise asemel teda tööle ennistada. Võru Maakohtu 15. veebruari 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega hagi rahuldati. E. K. ennistati tööle ja Võru Maa­valitsuselt mõisteti välja 26 190 krooni keskmist palka sunnitud töölt puudu­mise aja eest. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kostja tõendanud töölepingu lõpetamise seaduslike aluste esinemist hagejaga töölepingu lõpetamisel TLSi § 86 p. 4 järgi, sest ei ole viidatud ühelegi TLSi § 101 lg. 1 punktides 1—3 toodud alusele, mistõttu ei ole maakohtu otsuses toodud põhjendus, et Võru Keskraamatukogu töötajate poolt E. K.-le umbusalduse avaldamine viitab E. K. ebapiisavale suhtlemisoskusele, asjakohane. Kohus leidis, et kostja seletuse, töökollektiivi koosoleku protokolli ja tunnistajate ütlustega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et hagejal esinevad suhtlemisraskused, mis takistavad tööülesannete täitmist. E. K. võeti tööle konkursi alusel, tema haridustase vastab nõuetele, kutseeksami sooritamise nõue kehtestati pärast hageja töölt vallanda­mise otsustamist ja see tulnuks sooritada ühe aasta jooksul. Maakohus on ebaõigesti põhjendanud maavalitsuse komisjoni arvamusega E. K. tööle sobimist, sest komisjon on oma arvamuse andnud pärast töölt vabastamise käskkirja vormistamist. TLSi § 86 p. 4 alusel saab töölepingu lõpetada vaid töötaja mittesüülise käitumise korral. Käskkirjast ei nähtu, millised tööoskused E. K.-l puuduvad. Kostja ja tunnistaja heitsid E. K.-le ette raamatute ebapiisavat hankimist, mittetutvumist osakondade tööga, huvi puudumist töö vastu, raa­matukogu bussi vahetamist sõiduauto vastu, raamatubusside käigust äravõtmist ja pingelise olukorra loomist kollektiivis. Kohus leidis, et sisuliselt süüdista­takse hagejat tööülesannete täitmata jätmises ja mittekohases täitmises ning tegudes, mis põhjustasid usalduse kaotuse. Eeltoodu eest oleks võinud töö­andja E. K. suhtes kohaldada distsiplinaarvastutust. Usalduse kaotamise korral tulnuks hageja vabastada töölt TLSi § 86 p. 7 alusel, aga mitte TLSi § 86 p. 4 alusel. Vastavalt TLSi § 106 on tööandja töölepingu lõpetamsiel § 86 punkti­des 6—8 ettenähtud alusel kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määra­miseks seadusega kehtestatud korda. Kostja ei ole tõendanud, et ta on järgi­nud TLSi § 101 lg. 4 esitatud nõuet pakkuda hagejale teist tööd. Kohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista töölt sunnitud puudumise aja eest ajavahe­mikus 16. aprill 1993. a. kuni 29. mai 1995. a. 743 kalendripäeva eest 26 190 krooni 75 senti arvestusega, et hageja keskmine kuutöötasu oli 1040 krooni, kesk­mine päevapalk 35 krooni 25 senti. Kassatsioonkaebuses palub Võru Maavalitsus kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti TLSi § 101 lg. 1 sätteid. TLSi § 86 p. 4 on üldnorm ja hõlmab TLSi § 101 lg. 1 sätteid ning töölepingu lõpetamisel ei nõuta sellele eraldi viitamist. Hagejaga töölepingu lõpetamisel TLSi § 86 p. 4 järgi on viidatud sisuliselt ka § 101 lg. 1 sätetele, sest käskkirjas on märgitud ebapiisavat suhtlemisoskust. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt leitakse, et umbusalduse avaldamine viitab ebapiisavale suhtlemis­oskusele ja teiselt poolt märgitakse, et see pole asjakohane. Ometi on tun­nistajate ütlustega, koosoleku protokolliga ja 53 kandega hageja tööraamatus tõendatud, et tal on suhtlemisraskused. Ka ta ise on kinnitanud, et lahk­arvamused ja tülid olid raamatukogus olemas. Kohtuotsuse väited, et E. K. vastas tööle võtmise ajal esitatud nõuetele, ei tõenda hageja töölt vabastamise ebaseaduslikkust. Kassaator ei nõustu apellatsioonikohtu seisukohaga, et Võru Maavalitsuse komisjoni otsus E. K. tööle mittesobivuse kohta on ebaõigesti võetud maakohtu otsuse põhjenduseks. Töölt vabastamisest teatati hagejale ette üks kuu, selle kuu aja sees moodustati komisjon, mis pidi hageja töölt vabastamise küsimuse objektiivselt ja erapooletult lahendama. Komisjon tegi oma otsuse 30.03.1993. a. ning etteteatamise tähtaeg lõppes 16.04.1993. a. Hageja õigusi ei rikutud millegagi, sest kui komisjoni otsus olnuks vastupidine, siis oleks tööandja töölt vabastamise käskkirja tühistanud. Kostjal puudus alus E. K. vabastamiseks töölt tema süülise käitumise tõttu. E. K. ei täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt ebakompetentsuse ja tööoskuste puudumise tõttu. See aga ei ole süüline käitumine, mis annaks võimaluse töötajat distsiplinaar­korras karistada, nagu seda kohtu arvates oleks pidanud tegema. Ei ole õige kohtu seisukoht, et hagejale tulnuks pakkuda teist tööd. Ajavahemikus 11.03.1993. a. — 16.04.1993. a. ei olnud raamatukogus vakantseid ametikohti. Kohus mõistis ebaõigesti välja tasu töölt sunnitud puudumise aja eest, sest E. K. viibis osa sellest ajast omal soovil välismaal, ta on töötanud teistel ametikohtadel ja algselt ta tööle ennistamist üldse ei nõudnud. Kohus on, andes ebaõigeid hinnanguid tõenditele, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Kohtuotsus on vastuolus rahvaraamatukogu seaduse § 6 lg. 1, mille kohaselt raamatukogu juhatajaks saab olla isik, kellel on raamatukogualane eriharidus. Hagejal sellist haridust ei ole ja kohtuotsust pole võimalik enam täita. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis E. K., et kohtuotsus on õige. Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKSi § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu. TLSi § 86 p. 4 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse tõttu. TLSi § 101 lg. 1 p. 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p. 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse tõttu ja ka siis, kui töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava suhtlemisoskuse tõttu. TLSi § 86 sätestab üldnormina kõik tööandja algatusel töölepingu lõpetamise alused. TLSi § 86 p. 4 on lahtimõtestatult esitatud TLSi § 101 ja eraldi viitamist sellele normile seadus ei nõua. Ebapiisav suhtlemisoskus või ebapiisav tööoskus ongi ju mittevastavus ametikohale või tehtavale tööle. Kohus on ekslikult leidnud, et rakendades töötajaga töölepingu lõpetamisel TLSi § 86 p. 4 sätteid, ei ole asjakohane tööst vabastamise alusena rääkida ebapiisavast suhtlemisoskusest. Asja uuel arutamisel peab kohus andma õigusliku hinnangu hageja töölt vabastamisele tööandja poolt näidatud alusel lahendamaks vaidlust, kas töölt vabastamine toimus õigesti. TLSi § 87 lg. 1 p. 4 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpeta­misest töötajale ette teatama mitte vähem kui üks kuu, kui soovitakse töötajat vabastada TLSi § 86 p. 4 alusel. E. K. töölt vabastamise käskkiri vormistati 11. märtsil 1993. a. ja ta vabas­tati töölt 16. aprillil 1993. a. Töölepinguseadusest ei tulene, et tööandja ei või pärast käskkirja vormistamist töötaja vastavust ametikohale või tehtavale tööle täiendavalt kontrollida. Tõlgendades valesti materiaalõigusnormi, on kohus ekslikult asunud seisukohale, et kontrollkomisjoni järeldused ei ole arvesta­tavad käesoleva vaidluse lahendamisel. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et tööandja võinuks hageja töölt vabastamiseks rakendada mõnda muud töölepingu lõpetamise alust. Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise aluse valik on tööandja õigus, kohus saab vaid otsustada, kas töötaja vabastamine toimus selle järgi õigesti või mitte. Kassatsioonkaebuses märgitakse õigesti, et konkursi korras töölevõtmine iseloomustab inimese arvatavaid võimeid tehtava töö jaoks. Suhtlemisoskus avaldub aga konkreetse töö käigus. Töölepingu lõpetamise võivad tingida reaalsest tööst, töötaja käitumisest või isikust tulenevad põhjused ja konkursi tulemusel töölevõtmine ei välista reaalses töös ebaõnnestumise võimalust. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Tagastada Võru Maavalitsuse Rahandusosakonnale kautsjon 262 (kaks­sada kuuskümmend kaks) krooni, mis on tasutud 28. juunil 1995. a. makse­korraldu­sega nr. 555 Võru Ühispanka. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK