Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-64/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 19. oktoobrist 1995. a. R. A. hagis Tartu Linna Haridusosakonna ja Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osa­konna vastu lapsendamise tühistamiseks — RT III, 1995, 15, 189

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. oktoobril 1995. a. III-2/1-64/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, R. A., tema esindaja vandeadvokaat E. Palumetsa ja A. Tikani esindaja vandeadvokaat A. Saare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. oktoobril 1995. a. R. A. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsuse R. A. hagis Tartu Linna Haridusosakonna ja Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osakonna vastu lapsendamise tühistamiseks. R. A. sündis 24. juunil 1941. a. Tallinnas. 4. jaanuaril 1946. a. lapsendati ta emapoolsete vanavanemate P. A. ja J.-P. A. poolt ja tema perekonnanimi S. muudeti A.-ks. Hagiavalduses Tartu Linnakohtule taotles R. A. lapsendamise kehtetuks tunnistamist APK § 129 p. 4 alusel, sest lapsendamine toimus repressiooniohu kartuses ja oli seepärast fiktiivne ning APK § 129 p. 5 alusel, sest puudus vanemate nõusolek lapsendamiseks. Kostja ei vaielnud hagile vastu. Kolmas isik A. T. vaidles hagile vastu. Hageja leidis, et lapsendamine ei olnud fiktiivne, sest lapsendajad lähtusid lapse huvidest ning täitsid vabatahtlikult vanemlikke kohustusi. Linnakohus rahuldas hagi, leides, et lapsendamine ei olnud fiktiivne mitte seetõttu, et lapsendajad hagejat ei kasvatanud, vaid seetõttu, et selle eesmär­giks oli lapsele uue nime andmine repressiooniohu tõttu, sest hageja isa oli olnud ohvitser ja teda otsisid julgeolekutöötajad. Hagi teise aluse kohta leidis linna­kohus, et vanemate nõusolekuta lapsendamist saavad vaidlustada ainult vanemad ise. A. T. apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tartu Ringkonnakohus Tartu Linnakohtu 22. detsembri 1994. a. otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis R. A. hagi Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osakonna vastu lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt ei olnud hageja lapsendamine vanavanemate poolt fiktiivne. Lapsendajate ja hageja vahel olid tegelikud pere­kondlikud suhted ning lapsendajad täitsid vanemlikke kohustusi alaealise suhtes. Vanavanemate poolt oma lapselapse lapsendamine ei olnud keelatud ning seaduslikku lapsendamist ei saa fiktiivseks tunnistada lähtudes lapsendamise motiivist. Kassatsioonkaebuses palub R. A. tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada tema lapsendamine P. A. ja J.-P. A. poolt kehtetuks APK § 129 p. 4 kohaselt fiktiivsuse tõttu. Kassaatori väidete kohaselt on ringkonnakohus jätnud hindamata tunnistaja E. S.-i ütlused selle kohta, et ta kuulis oma isalt, et R. A. lapsendati küüditamise hirmu pärast ning tunnistaja I. S.-i ütlused selle kohta, et kooliajal näitas R. A. talle oma isa pilte ohvitseri­vormis ja rääkis, et KGB töötajad käisid isa otsimas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud nende tõendite tagasilükkamist. Nende tõendite hindamata jätmi­ne on vastuolus nii TsKSi § 317 mõttega kui ka TsKSi § 92; § 232 lg. 4 ja § 313 lg. 1 nõuetega. Protsessiõiguse normide oluline rikkumine tõi kaasa materiaal­õigusnormi väära kohaldamise. Kassaator leiab, et tuvastatud asjaoludest kogu­mis hinnatuna tuleneb järeldus, et tema lapsendamine vanavanemate poolt oli tingitud reaalselt eksisteerinud repressiooniohust, sest vanavanemad oleksid võinud vormistada vaid eestkoste, kuid see ei oleks võimaldanud perekonna­nime muutmist, mida aga võimaldas lapsendamine. Vastuses kassatsioonkaebusele nõustub Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osakond kaebusega ning leiab, et lapsendamise võib tunnistada kehtetuks vormilise puuduse (toimikust puudub vanema kirjalik nõusolek või tema tead­mata kadunuks või surnuks tunnistamise kohtuotsus) ja repressiooniohust tingitud fiktiivsuse tõttu. Kolmas isik A. T. palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Vastustaja leiab, et tegelikult toimunud seaduslikku lapsendamist ei saa fiktiivseks tunnistada, lähtudes lapsendamise aluseks olnud erinevatest motiividest. Kolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus tuleb TsKSi § 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. TsKSi § 301 lg. 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust mitte ainult kaebuse, vaid ka sellele esitatud vastuväidete piires. R. A. märgib vastuses A. T. apellatsioonkaebusele, et linnakohus on kõiki asjaolusid kontrollinud ning kohtuotsuses neid õigesti hinnanud. TsKSi § 232 lg. 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida ko­hus kohaldas. Uue otsuse tegemisel on apellatsioonikohus jätnud tõenditena hindama­ta tunnistajate E. S.-i ja I. S.-i ütlused. Tartu Linnakohus tugines repressioo­niohust tuleneva lapsendamise fiktiivsuse tuvastamisel nimetatud tunnistajate ütlustele. Tulenevalt TsKSi § 92 peab kohus seadusest juhindudes hindama kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ringkonnakohus tegi otsuse 16. juunil 1995. a. Vastavalt PkSi § 137 kuulus kohaldamisele 1. jaanuaril 1995. a. jõustunud perekonnaseadus. PkSi § 137 sätestab, et lapsendamise kehtetuks tunnistamine toimub perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui lapsendamine on toimunud enne selle seaduse jõustumist. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada R. A.-le 13. juulil 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK