Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-57/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 11. oktoobrist 1995. a. J. V. hagis Mare K. ja Mihkel K. vastu isaduse tunnistamise fakti tuvastamiseks ja pärandvara nõudmiseks — RT III, 1995, 15, 185

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. oktoobril 1995. a. III-2/1-57/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, Mare K. ja Mihkel K. esindaja vandeadvokaat S. Musta ja J. V. ja tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 1995. a. Mare K. ja Mihkel K. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. juuli 1995. a. otsuse J. V. hagis Mare K. ja Mihkel K. vastu isaduse tunnistamise fakti tuvastamiseks ja pärandvara nõudmiseks. Juhindudes APK § 58 lg. 2 ja TsK § 536 jättis Tartu Linnakohus J. V. hagi Mihkel K. ja Mare K. vastu isaduse tunnistamise fakti tuvastamiseks ja pärandvara nõudes rahuldamata. J. V. apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tartu Ringkonnakohus Tartu Linnakohtu 21. detsembri 1994. a. otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega tuvastas juriidilise fakti, et 11. jaanuaril 1990. a. Tartus oma viimases elukohas surnud E.-A. K. on 15. aprillil 1952. a. sündinud J. V. isa. Ringkonnakohus eraldas E.-A. K. pärandvarast J. V.-le kuuluva osa. Ringkonnakohtu motiivide kohaselt on linnakohus, juhindudes otsuse tegemisel APK § 58 lg. 2, asjas olevatele tõenditele andnud väära hinnangu. Asjas kogutud tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et E.-A. K.-l oli enne hageja sündi ühine majapidamine hageja ema E. V.-ga ning E.-A. K. tunnistas oma isadust J. V. suhtes. Kostja tunnistajate ütlused ei lükka ümber tõendatud asjaolusid E.-A. K. ja E. V. kooselu ja ühise majapidamise ega selle kohta, et E.-A. K. on tunnistanud oma isadust hageja suhtes. Ringkonnakohus leidis, et olenemata sellest, et APK sätted kaotasid kehti­vuse alates 1. jaanuarist 1995. a., tuleb antud asjas kohaldada selle koodeksi paragrahvi 58, kuna linnakohus on oma otsuse teinud enne 1. jaanuari 1995. a. ning kohtus ei saa tõendite ebaõigest hindamisest tuleneva kohtuvea tõttu panna hagejat halvemasse olukorda, kohaldades kehtiva perekonnaseaduse sätteid. Kassatsioonkaebuses paluvad Mare K. ja Mihkel K. tühistada Tartu Ring­konnakohtu 6. juuli 1995. a. otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta J. V. hagi rahuldamata. Kaebuse väidete kohaselt viitab ringkonnakohus vaid hageja­poolse­tele tunnistajatele, kes aga ei osanud põhjendada, miks isaduse küsimus oli lahendamata E.-A. K. eluajal. E. V. kooselu E.-A. K.-ga ei olnud võimalik, sest samal ajal elas E.-A. K. koos A. K.-ga, kes seda kohtus kinnitas. Ring­konna­kohus ei ole hinnanud tunnistajate S. V., A. K., L. K. ja L. L.-i ütlusi sel­le kohta, et E.-A. K. peale sõda tervislike põhjuste tõttu lapsi saada ei võinud. Ringkonnakohtu seisukoht, et perekonnaseaduse sätted ei kuulu kohaldamisele, on vastuolus PkSi § 135 lg. 2, sest linnakohtu otsust ei saa pidada jõustunud kohtuotsuseks, kuna see vaidlustati apellatsioonkaebusega. Vastuses kassatsioonkaebusele palub J. V. jätta kaebuse rahuldamata, sest kohtus on leidnud kinnitust tema ema ja E.-A. K. kooselu ja ühine majapida­mine enne tema sündi ning hiljem tema ühine kasvatamine ja ülalpidamine, samuti E.-A. K. poolt isaduse tunnistamine. APK sätete kohaldamine oli õiguspärane, sest asja arutamisel linnakohtus kehtis nimetatud seadus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 6. juuli 1995. a. otsus tuleb TsKSi § 347 p. 1 ja 2 alusel tühistada materiaal- ja protsessiõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht APK § 58 sätete kohaldamise ja pere­konnaseaduse kohaldamata jätmise kohta. PkSi § 130 lg. 2 kohaselt kohalda­takse enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonna­õigus­suhetele perekonnaseaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Vastavalt PkSi § 135 lg. 1 tuvastab kohus pärast selle seaduse jõustumist isast põlvnemist käesoleva seaduse § 42 sätete kohaselt ka juhul, kui laps on sün­dinud või eostatud enne selle seaduse jõustumist. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et selle paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata, kui jõustunud kohtuotsusega on enne selle seaduse jõustumist isaduse tuvastamise nõue jäe­tud rahuldamata. Tartu Linnakohtu 21. detsembri 1994. a. otsus ei jõustunud apellatsioonkaebuse esitamise tõttu. Seega kuulus PkSi § 42 kohaldamisele. PkSi § 42 lg. 2 järgi tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. J. V. apellatsioonkaebus oli esitatud tõendite hindamise peale. Hagi rahul­damata jätmisel tugines linnakohus ka tunnistajate S. V., A. K., L. K. ja L. L.-i ütlustele, et E.-A. K. pärast sõja lõppu tervislikel põhjustel lapsi ei saanud. Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsus mõne tunnistaja ütlustel põhineva asjaolu osas, siis vastavalt TsKSi § 317 ei ole apellatsioonikohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta ilma neid tõendeid vahetult kontrollimata või põhjusi märkimata, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohtu istungil eelpool nimetatud tunnistajaid üle ei kuulatud. Kohtuotsuses ei ole märgitud põhjusi, miks tunnistajate ütlusi tuleb teisiti hinnata või miks neid ütlusi ei arvestata. Kuigi apellatsioonikohus leidis, et tunnistajate S. V., A. K., I. K. ja L. L.-i ütlused ei lükka ümber teiste tõendi­tega tõendatud asjaolusid E.-A. K. ja E. V. kooselu ja ühise majapidamise olemasolu kohta ja et E.-A. K. on tunnistanud isadust hageja J. V. suhtes, võivad need ütlused välistada J. V. põlvnemise E.-A. K.-st. Selle asjaolu jättis ringkonna­kohus tähelepanuta. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. juuli 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebus rahuldada. Tagastada Mare K.-le 3. augustil 1995. a. tasutud kautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni ja Mihkel K.-le 3. augustil 1995. a. tasutud kautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK