Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-68/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 3. oktoobrist 1995. a. E. S.-i süüdistusasjas KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi — RT III, 1995, 15, 179

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 3. oktoobril 1995. a. III-1/1-68/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liik­med Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja E. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi. Menetlusosalisena võttis istungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. S. mõisteti Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 1995. a. otsusega süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi ning teda karistati KrK § 39 sätete kohaldamisega 3-aastase vabadusekaotusega noorte­vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi veel ka D. K. ja R. V. E. S. tunnistati süüdi selles, et ta 16. septembril 1994. a., sõites taksoga, mida juhtis N. R., Pääskülas, varastas salaja N. R.-i rahatasku koos 450 kroo­niga. Kannatanu nõudmisele tagastada rahakott, ähvardas E. S. kannatanut püstoliga, võttis rahakotist raha välja, otsis kannatanu läbi ning lahkus. Kirjeldatu kvalifitseeriti KrK § 141 lg. 2 p. 2 ja 3 järgi. Sama otsusega tunnistati E. S. süüdi selles, et 23. septembril 1994. a. tema, eelneval kokkuleppel ja koos kaaskohtualuse R. V.-ga Tallinnas, Raudtee ja Olevi tänava nurgal, viibides taksos, mida juhtis kannatanu A. M., kasutades nuga, tungisid kannatanule kallale ning hõivasid ta rahakoti, milles oli raha 400 krooni, autojuhiload ja auto tehniline pass. Kannatanul õnnestus rahakott koos sisuga neilt tagasi võtta. Kirjeldatu kvalifitseeriti KrK § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Linna­kohtu otsus E. S.-ile KrK § 141 lg. 2 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ning talle mõisteti karistuseks 6 aastat vabadusekaotust. Muus osas jäi linnakohtu otsus E. S.-i suhtes muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdi­mõistetu E. S., kes leiab end süüdi olevat 16. septembril 1994. a. N. R.-ilt rahakoti salajases varguses ning sellest tulenevalt palub talle KrK 141 lg. 2 p. 2, 3 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseerida ümber KrK § 139 järgi. Samas väidab kassaator, et 23. septembril 1994. a. puudus tal tahtlus kannatanu A. M.-i röövida ja palub end selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära Riigiprokuratuuri prokuröri Marge Püssi seletuse, milles paluti jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muut­mata, leidis: Kriminaalasjas kogutud tõenditega on vastuvaidlematult tuvastatud, et E. S. hõivas 16. augustil 1994. a. salaja taksos kannatanu N. R.-i rahakoti. See kuritegu ei olnud lõpule viidud, sest mõlemad viibisid kuriteo toimepanemise kohas ja E. S.-il puudus võimalus seda vara kasutada ja käsutada. N. R. avastas kiiresti rahakoti kadumise ja nõudis E. S.-ilt kui ainsalt võimalikult võtjalt selle tagastamist. E. S. jätkas alustatud kuriteo lõpuleviimist sel teel, et ähvardas N. R.-i püstoliga, võttis rahakotist raha välja ja lahkus sellega. Kui elule ja tervisele ohtlikku vägivalda või sellise vägivallaga ähvardamist kasutatakse vahetult peale võõra vara mis tahes vormis hõivamist, kuid selleks, et hõivatud vara enda valduses hoida või saada võimalus selle kasutamiseks ja käsutamiseks, tuleb kogu süüdlase tegevus kvalifitseerida röövimisena. E. S.-i väited selle kohta, et tal polnud tahtlust kannatanu A. M.-i suhtes röövimist toime panna, on ilmses vastuolus Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktidega, mis on toodud ülalviidatud kohtu­otsustes ning mida Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks korrata. Kassatsioonkaebus ei sisalda väiteid selle kohta, et nende faktide tuvasta­miseks oleks rikutud kriminaalmenetluse norme. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja 65 lg. 3, kriminaal­kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 1995. a. otsus E. S.-i suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 3. oktoobril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP