Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-67/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 26. septembrist 1995. a. M. K. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 26. septembril 1995. a. III-1/1-67/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. K. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 1; § 141 lg. 2 p. 2, 3; § 195 lg. 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Valga Maakohtu otsusega 29. märtsist 1995. a. mõisteti M. K. süüdi KrK § 139 lg. 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks; KrK § 141 lg. 2 p. 2, 3 järgi karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks ning KrK § 195 lg. 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 alusel mõisteti M. K.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat vabaduse­kaotust poolkinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsusega jäeti Valga Maakohtu otsus muutmata. Kohtulahendid on oma kassatsioonkaebusega vaidlustanud M. K. kaitsja vandeadvokaat Heia Vuchmann, kes leiab, et tõendite ebaõige hindamise tõttu on M. K. käitumisele antud liialdatud õiguslikud hinnangud ning et süüdi­mõistetu vaimne seisund oleks vajanud veelkordset kontrollimist uue kohtu­psühhiaatriaekspertiisiga. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkollee­giumi 16. juuni 1995. a. otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Süüdimõistetu M. K. palub oma kassatsioonkaebuses mõista talle kergen­davaid asjaolusid ja isikut arvestades kergem karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, milles taotleti jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus muutmata, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses analüüsinud tõendite vastavust tuvastatuks loetud tehioludele, selle analüüsiga on kooskõlas kohtu õiguslikud hinnangud. M. K. vaimse seisundi kontrollimiseks on teostatud ambulatoorne ja statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille lõppjäreldusena tuvastas arstlik komisjon, et M. K. ei põe kroonilist vaimuhaigust, kuid tal esineb vaimne mahajäämus debiilsuse kerges astmes koos isiksuse psühhopatisatsioo­niga. Komisjon ei pidanud isiksuse väärastumist nii ulatuslikuks ja sügavaks, et see takistaks teda oma tegudest aru andmast ja neid juhtimast. Inkrimineeritud kuritegude suhtes loeti ta süüdivaks. Riigikohtu kiminaalkolleegium peab aga vajalikuks M. K. kriminaalõigus­likul kohtlemisel olulisemalt arvestada tema vaimset alaarengut ja traumaatilise ajukahjustuse jääknähte, mille olemasolu on dokumentaalselt tõendatud. Nende eripärade tõttu on M. K. pikkade perioodide vältel vajanud psühhiaatrilist abi. Arvestades inkrimineeritud tegude märgatavat seost süüdimõistetu osunda­tud isikuomadustega, on alust M. K.-le karistuse mõistmiseks alla seaduses ettenähtud alammäära KrK § 39 sätestatud tingimustel. Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKSi § 63 p. 2, § 64 p. 3 ja § 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Valga Maakohtu 29. märtsi 1995. a. otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus M. K.-le KrK § 141 lg. 2 p. 2, 3 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. Mõista M. K.-le karistuseks KrK § 141 lg. 2 p. 2, 3 järgi 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust, KrK § 40 rakendamisega mõista lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat vabadusekaotust. 3. Süüdimõistetu M. K. kassatsioonkaebus rahuldada, tema kaitsja vande­advokaat Heia Vuchmanni kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 26. septembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER