Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-18/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 6. oktoobrist 1995. a. Eesti Kultuurifondi kassatsioonkaebuse läbivaatamine maksu kinnipidaja vastutuse asjas — RT III, 1995, 14, 175

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. oktoobril 1995. a. III-3/1-18/95 Eesti Kultuurifondi kassatsioonkaebuse läbivaatamine maksu kinnipidaja vastutuse asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 5. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Eesti Kultuurifondi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/91/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Eesti Kultuurifondi direktor Kalle Liiv, kultuurifondi esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi ja Tallinna Maksuameti ning Riigi Maksuameti esindaja Riigi Maksuameti õigustalituse juhataja Raivo Voit. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: Tallinna Maksuamet selgitas 31. oktoobri 1994. a. kirjas nr. 963 Eesti Kultuurifondile loteriivõitude maksustamise korda, vastutust maksuameti ettekirjutuse täitmata jätmise eest HÕSi § 141 lg. 2 alusel ja teatas, et kui kultuurifond võlasummat ei tasu hiljemalt 10. novembriks 1994. a., rakendab maksuamet maksukorralduse seaduse § 24 sätestatud maksuhalduri õigusi võla sissenõudmisel. 14. novembril 1994. a. esitas Tallinna Maksuamet Tallinna Pangale inkassokäsundi nr. 130 Eesti Kultuurifondilt 449 581 krooni üksikisiku tulu­maksu sissenõudmiseks maksukorralduse seaduse § 24 alusel Riikliku Maksu­ameti 21. juuni 1993. a. ettekirjutuse nr. 6-03/325 täitmiseks. 22. novembril 1994. a. esitas kultuurifond kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus tunnistada seadusevastaseks Tallinna Maksuameti toimingud 31. oktoobril 1994. a. kirja nr. 963 saatmisel kultuurifondile ja 14. novembril 1994. a. inkassokäsundi nr. 130 esitamisel Tallinna Pangale. Kaebuses selgita­takse, et kultuurifondi kui maksu kinnipidaja vastutus on sätestatud maksu­korralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 8. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt rakendatakse seda sätet aga haldusõiguserikkumiste seadustikus toodud menet­luskorda järgides. Kultuurifond väitis, et on tasunud kõik seadustega sätesta­tud riiklikud maksud ja talle on arusaamatu, millist maksu temalt nõutakse. Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 1995. a. otsusega tunnistati Tallinna Maksuameti toimingud, mille peale kaebus esitati, seadusevastasteks. Kohtu­otsuse kohaselt vastutab maksu kinnipidaja maksukorralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 8 sätestatud alustel. Maksuameti toimingute aluseks oli aga sama seaduse § 24. Sellele kohtuotsusele esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Maksuamet, kes palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maksuameti vaidlustatud toimingute aluseks jõustunud kohtu­otsusega seaduslikuks tunnistatud Riikliku Maksuameti 21. juuni 1993. a. ettekirjutus nr. 6-03/325, mis kohustab Eesti Kultuurifondi kandma üle mitteriiklikelt loteriivõitudelt kinnipidamata tulumaksu ja sellelt arvutatud viivised. Apellant selgitab, et «praegu kehtiv maksukorralduse seadus tunnistas kehtetuks küll eelmise maksukorralduse seaduse, kuid ei kustutanud ettevõtete poolt tasumata makse». 1989. a. maksukorralduse seaduse § 65 alusel nõuti maksude tasumisest kõrvalehoidumise korral maksud sisse vastuvaidlematus korras ja sama põhimõte on sätestatud kehtiva maksukorralduse seaduse § 24. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 1995. a. otsusega rahuldati Tallinna Maksuameti apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 1995. a. otsus. Kohtuotsuse kohaselt nõudis maksuamet 1989. a. maksukorral­duse seaduse § 65 alusel maksud sisse vastuvaidlematus korras. Kehtiva maksukorralduse seaduse § 24 alusel on maksuhalduril õigus toimida sama­moodi. Seepärast on Tallinna Maksuameti vaidlustatud toimingud maksu­korralduse seaduse § 24 lg. 1 p. 1 alusel seaduslikud. Ringkonnakohtu sellele otsusele esitas kultuurifond kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kassaator loeb vaidlustatud kohtuotsust ebaõigeks järgmistel motiividel: 1. On jäetud lahendamata vaidlustatud toimingute vastuolu loteriiseadu­sega ja maksukorralduse seadusega. 2. Maksukorralduse seaduse § 13 ei tulene maksu kinnipidaja kohustus kinnipidamata jäetud maksud ise ära maksta. Maksu kinnipidaja vastutus on sätestatud maksukorralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 8. 3. Ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud toimingud olid seaduslikud maksukorralduse seaduse § 24 lg. 1 p. 1 alusel, on vastuolus loteriiseadusega ja maksukorralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 8. 4. Asja kohtuliku arutamise käigus ei arutatud halduskohtu määruse tähendust, millele ringkonnakohus osundab. Ringkonnakohtu otsuses on tekst «maksuamet ei arvestanud välja uut tulumaksuga maksustatavat summat, vaid nõudis sisse 1993. a. tekkinud maksuvõla, mille sissenõudmine oli peatatud Tallinna Halduskohtu 22. oktoobri 1993. a. määrusega». 5. Ringkonnakohtu väide, et Tallinna Halduskohus on ebaõigesti kohalda­nud materiaalõiguse norme, on üldsõnaline, sest puuduvad konkreetsed viited. 6. Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et kehtiv maksukorralduse seadus tunnistas kehtetuks küll eelmise maksukorralduse seaduse, kuid ei kustutanud ettevõtete poolt tasumata makse. Kultuurifond pole maksuvõlglane ja see­pärast pole tasumata maksudele viitamine asjakohane. Vastuses kassatsioonkaebusele selgitab Riigi Maksuamet, et kuna Eesti Kultuurifond Riigi Maksuameti ettekirjutust ettenähtud tähtaja jooksul vaba­tahtlikult ei täitnud, siis rakendati tema suhtes 1989. a. maksukorralduse sea­duse § 65 sätteid. Kultuurifond oli kohustatud arvutama, kinni pidama ja täht­ajaliselt üle kandma mitteriiklikelt loteriivõitudelt üksikisiku tulumaksu. Riigi Maksuamet on seisukohal, et «kuigi praegu kehtiv maksukorralduse seadus, milline jõustus 6. jaanuaril 1994. a., tunnistas kehtetuks eelmise maksukorral­duse seaduse, ei kustutanud ta ettevõtete poolt tasumata makse. Ettevõtte maksuvõlg jäi võlaks, mis kuulub tasumisele.». Tallinna Maksuameti vastuses kassatsioonkaebusele on esitatud samasugused seisukohad. Tallinna Maksu­amet kinnitab, et 14. novembri 1994. a. inkassokäsund nr. 130 on esitatud Riikliku Maksuameti 21. juuni 1993. a. ettekirjutuse täitmiseks ja maksukorral­duse seaduse § 24 lg. 1 p. 1 alusel. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: 28. detsembril 1989. a. vastu võetud ja 6. jaanuarist 1994. a. kehtetu maksukorralduse seaduse § 65 sätestas juriidilise isiku vastutuse tema poolt maksmisele kuuluvate maksude (välja arvatud ettevõtte tulumaks) tasumisest kõrvalehoidumise või nende vähendamise eest. Kuna sellise rikkumise korral pidi maksuamet maksmata või vähemmakstud maksusumma sisse nõudma kolmekordses ulatuses, siis oli tegemist sama seaduse § 62 lg. 2 nimetatud juriidilise isiku kõrgendatud materiaalse vastutusega. Ringkonnakohus, viidates varemkehtinud maksukorralduse seaduse § 65, pole selgitanud, kas kultuurifond on hoidunud kõrvale juriidilise isiku poolt maksmisele kuuluva maksu tasumisest või vähendanud seda. Selleks maksuks ei saanud olla üksikisiku tulumaks, sest sama seaduse § 41 ja § 44 kohaselt maksid üksikisiku tulumaksu üksikisikud. Neile väljamakseid teinud juriidilised isikud vaid pidasid üksikisiku tulumaksu kinni ja kandsid selle üle omavalitsus­üksuse eelarvesse. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et varemkehtinud maksukorralduse seaduse § 65 rakendamine on käsitatav maksuvõla sissenõudmisena kehtiva maksukorralduse seaduse mõttes. Varemkehtinud maksukorralduse seaduse § 65 on seaduse IV peatükis «Vastutus maksukorralduse seaduse rikkumise eest». Selle peatüki õigusnormide sisust ja vastastikustest seostest tuleneb, et tegemist on kõrgendatud materiaalset vastutust sätestava normiga. Kehtiva maksukorral­duse seaduse § 24 lg. 1 sätestab maksuhalduri õigused maksuvõla sissenõud­misel, kui maksumaksja ei ole tasunud maksusummat ning sellelt arvestatud intressi maksuhalduri ettekirjutuses määratud tähtajaks. Tulenevalt sama seaduse § 2 selgitatud mõistete «maksumaksja», «maksu kinnipidaja» ja «maksuvõlg» tähendusest pole kultuurifond maksumaksja ega maksuvõlglane vaidlustatud toimingute puhul. Seepärast on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maksukorralduse seaduse § 24 lg. 1 p. 1 alusel olid vaidlustatud toimingud seaduslikud. Juriidilise isiku vastutus kinnipidamisele kuuluva maksu kinnipidamata või üle kandmata jätmise eest on sätestatud maksukorralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 8. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, sest Riigikohtu halduskolleegium ei tee selles asjas uut otsust. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Rahuldada osaliselt Eesti Kultuurifondi kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 1995. a. otsus haldus­asjas nr. II-3/91/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonna­kohtule teises koosseisus. 3. Tagastada Eesti Kultuurifondile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 13. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL