Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-15/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 29. septembrist 1995. a. H. A. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine notari toimingu vaidlusta­mise asjas — RT III, 1995, 14, 172

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 29. septembril 1995. a. III-3/1-15/95 H. A. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine notari toimingu vaidlus­tamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 28. septembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi H. A. kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/71/95. Protsessiosalisena võttis istungist osa H. A. esindaja vandeadvokaat Laine Teemant. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. H. L. abiellus 1939. a. M. P.-ga, kes suri 1944. a., ja 1948. a. A. A.-ga, kes suri 1987. a. H. A. kuulus aastast 1949 kuni 1. veebruarini 1970. a. kol­hoosiperesse. Tali kolhoos reorganiseeriti Lanksaare sovhoosiks 1. veebruaril 1970. a. Enne kolhoosi sovhoosiks reorganiseerimist oli kolhoosipere peaks A. A., kes suri 1987. a. Pärnu rajooni Tali külanõukogu RSN TK 18. märtsi 1970. a. otsusega registreeriti Tali külanõukogus Tali külas asuvad elumaja ja majandus­hooned H. A. poja I. P. kui omaniku nimele. I. P. suri 8. novembril 1993. a. H. A. esindaja A. Muskat esitas pärast I. P. surma Pärnu notar Anne Kaldveele avalduse poja vara pärimiseks ja palus endise kolhoosipere liikmena eraldada talle kuuluv osa kolhoosipere varast. Notar keeldus osa kolhoosipere varast eraldamast ja andis seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kogu varale, kaasa arvatud H. A. poolt kolhoosipere varaks peetavale majavaldusele, luge­des vara pärijateks I. P. lese ja viis last, igaühele 1/7 mõttelist osa varast. H. A. esitas pärandi vastuvõtmise avalduse ka õigusvastaselt võõrandatud talumaa kohta, mille suhtes I. P. oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Talumaa kohta notar pärimisõiguse tunnistust ei andnud. H. A. ei võtnud talle kuuluva pärandvara kohta antud pärimisõiguse tunnistust välja ja esitas kaebuse notari tegevuse peale. Kaebuses taotleti tunnistada seaduse­vastaseks I. P. pärandvarale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ning teha notar A. Kaldveele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja anda sellele varale uus pärimis­õiguse tunnistus. Pärnu linna halduskohtuniku 14. veebruari 1995. a. otsusega haldusasjas I-3-19/95 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et kolhoosipere liik­mete ühisomandiõigus lõppes kolhoosipere lakkamisega 1. veebruaril 1970. a., mil Tali kolhoos ja Lanksaare sovhoos reorganiseeriti Lanksaare sovhoosiks. Tollal kehtinud tsiviilkoodeksi § 136, § 132, § 135 ja § 81 kohaselt võis kol­hoosipere ühisvara jagamist nõuda kolme aasta jooksul kolhoosipere lõppe­misest. Vaidlusalused elamu ja majandushooned registreeriti I. P. nimele 18. märtsil 1970. a., s.o. pärast kolhoosipere lõppemist. I. P. ei ole kunagi olnud kolhoosipere pea. Seetõttu ei saa rakendada asjaõigusseaduse rakenda­mise seaduse § 17 lg. 3, mille kohaselt endise kolhoosipere liikmel on õigus nõuda oma osa pärandvarast eraldamist kuni 1. detsembrini 1994. a., kui kolhoosipere pea on surnud ja endise kolhoosipere liikme osa on pere varast eraldamata. Kaebus jäeti rahuldamata ka talumaid puudutavas osas. H. A. esindaja A. Muskat esitas Pärnu halduskohtuniku otsusele apellat­sioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 1995. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata. Kohus leidis, et notar pole pädev eraldama pärandvarast endise kolhoosipere liikme vara, et endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pere varast on tsiviilõiguslik nõue ja tuleb lahendada hagimenetluse korras, et notar keeldus põhjendatult andmast pärimisõiguse tunnistust talumaade kohta, mille suhtes I. P. oli küll tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, kuid mille kohta maa tagastamise korraldust ei olnud veel tehtud. H. A. esindaja A. Muskat esitas ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsu­sele kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus ja tunnistada notar A. Kaldvee toiming seadusevastaseks, teha ettepanek I. P. pärandiasi uuesti läbi vaadata ja anda H. A.-le omandiõiguse tunnistus Pärnumaal Tali vallas Tali külas asuva Jaanimäe talu elamu ja kõrvalhoonete 1/2 osale. Kassatsioon­kaebuses ei käsitleta ringkonnakohtu otsust osas, mis puudutab talumaade kohta pärimis­õiguse tunnistuse andmisest keeldumist. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: 1. Kassaatori arvates on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et notaril pole õigust eraldada endise kolhoosipere liikme vara pärandvarast, et asjaõigus­seaduse rakendamise seaduse § 17 lg. 3 sätestatud endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pärandvarast on tsiviilõiguslik ja tuleks lahendada hagimenetluse korras. Nimetatud seaduse § 17 lg. 1 kohaselt toimub kolhoosi­pere vara pärimine tsiviilkoodeksi sätete kohaselt ja sama paragrahvi 3. lõige ei täpsusta, et pärandvarast osa eraldamist tuleb nõuda kohtu korras. Notar pidanuks H. A.-le kui endisele kolhoosipere liikmele asjaõigusseaduse raken­damise seaduse § 17 lg. 3 alusel eraldama osa I. P. pärandvarast ja andma talle omandiõiguse tunnistuse 1/2 osa elamust ja kõrvalhoonetest, sest nota­riaadi­seaduse § 41 lg. 1 p. 2 kohaselt annab notar omandiõiguse tunnistusi vara osale. Kassaatori need väited on ekslikud. Notariaadiseaduse § 41 lg. 1 p. 2 kohaselt annab notar tõepoolest omandiõiguse tunnistusi vara osale. Seadus ei anna talle aga õigust eraldada pärandvarast igale endise kolhoosipere liikmele kuulunud osa. Surnud pereliikme osa saab pärandvarast eraldada kokkuleppel või hagimenetluse korras. 2. Kassaator väidab, et notar jättis täitmata talle notariaadiseaduse § 52 lg. 2 ja 3 pandud kohustused anda notariaaltoimingu tegemisest keeldumisel dokument keeldumise põhjuste kohta ja selgitada keeldumise peale kaebamise korda. See väide on esmakordselt esitatud kassatsioonkaebuses. Esimese ja teise astme kohtus pole seda väidet arutatud. Ka puuduvad kohtutoimikutes tõendid, millele see väide võiks tugineda. HKSi § 40 lg. 1 kohaselt saab kassatsioonkaebuse esitada ringkonnakohtu lahendi peale, kui protsessiosaline leiab, et see kohus on seadust vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud kohtumenetluse seadust. Sama seadustiku § 41 lg. 1 p. 4 sätestab, et kassatsioonkaebuses tuleb märkida motiivid, miks kassaator loeb kohtuotsuse ebaõigeks, ja viidata seadustele, mida ringkonna­kohus on vääralt kohaldanud. Kassaatori väide, et notar jättis täitmata talle notariaadiseaduse § 52 lg. 2 ja 3 pandud kohustused, nendele nõuetele ei vasta, sest kassaator vaidlustab mitte ringkonnakohtu lahendit, vaid notari tegevuse seaduslikkust. Notari tegevuse seaduslikkust saab vaidlustada esimese astme kohtus, mitte aga Riigikohtus. HKSi § 50 kohaselt kontrollitakse kassatsiooni­menetluses kohtute lahendite seaduslikkust. Nendel põhjustel ei saa Riigikohus võtta seisukohta kassaatori väite suhtes, et notar rikkus notariaadiseaduse § 52 lg. 2 ja 3. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKSi § 57 p. 1 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/71/95 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 6. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL