Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/2-10/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 19. septembrist 1995. a. Eesti Kunstnike Liidu hagis E. K. vastu mitteeluruumist väljatõstmiseks — RT III, 1995, 13, 158

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus, 19. septembril 1995. a. III-2/2-10/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, Eesti Kunstifondi esindaja vandeadvokaat A. Kulli osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. septembril 1995. a. E. K. teistmisavalduse alusel Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 1994. a. otsuse Eesti Kunstnike Liidu hagis E. K. vastu mitteeluruumist väljatõstmiseks. Tallinna Linnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tallinnas Vabaduse väljak 8—16 asuva ateljee kasutamiseks oli sõlmitud rendileping kunstnik R. K.-ga, kes suri 15.11.1992. a. R. K. abikaasa E. K. taotles rendilepingu sõlmimist nimetatud ateljee kasutamiseks. Eesti Kunstnike Liidu eestseisus taotlust ei rahuldanud. Eesti Kunstnike Liit nõudis E. K. väljatõstmist Tallinnas Vabaduse väljak 8—16 asuvast mitteeluruumist EV rendiseaduse § 21 lg. 2 alusel, kuna E. K.-l ei ole kunstnikuna isiklikke omadusi, mille alusel kesklinnas asuvaid ateljee­pindasid kunstnikele renditakse. E. K. oma hagis Eesti Kunstifondi vastu taotles enda rentnikuks tunnista­mist rendiseaduse § 21 alusel, sest ta kasutas Vabaduse väljak 8—16 asuvat ateljeed abikaasaga ühiselt ning ühiselt täitsid nad ka lepingust tulenevaid kohustusi. Eesti Kunstifond oma vastuhagis nõudis E. K. väljatõstmist ateljeepinnalt rendiseaduse § 21 lg. 2 ja § 17 lg. 3 alusel. Rendileping R. K.-ga ateljee kasu­tamiseks oli sõlmitud Eesti Kunstifondi poolt. Vabaduse väljak 8 asuv hoone on Kunstifondi bilansis, Kunstifondi omand aga kuulub Kunstifondi põhikirja p. 4 alusel Kunstnike Liidule. Sama põhikirja p. 3 järgi on Kunstifondi tege­vuse aluseks Kunstnike Liidu põhikiri ja eestseisuse otsused. Tallinna Linnakohus otsustas 17.03.1994. a. rahuldada Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kunstifondi hagid, tõsta E. K. välja ateljeepinnalt Tallinnas Vabaduse väljak 8—16 ja mõista E. K.-lt riigilõivu 25 krooni Eesti Kunsti­fondi kasuks. E. K. hagi jäeti rahuldamata. Otsust põhjendas linnakohus sellega, et rendiseaduse § 21 lg. 2 kohaselt võib rendileandja pärija rentnikuks tunnistamisest keelduda, kui senise lepingu eelduseks olid surnud rentniku isiklikud omadused. Vabaduse väljak 8 asuvaid ateljeesid renditakse arvestades kunstnike isiklikke omadusi. Kunstnike Liidu eestseisuse otsused E. K.-le Vabaduse väljak 8 asuva ateljee rentimiseks on olnud negatiivsed. Kunstnike Liidu eestseisus on õigustatud ja pädev otsustama, kellele kunstnikest, arvestades tema omadusi, anda rendile ateljeepindasid. Linnakohus asus seisukohale, et kunstnike isiklike omaduste hindamisel tuleb anda eelistus eestseisuse, mitte tunnistajana ütlusi andnud ühe kunstniku arvamusele. Teistmisavalduses palub E. K. tühistada Tallinna Linnakohtu otsus. E. K. leiab, et kohtuotsuse aluseks olnud andmed Vabaduse väljak 8 hoone kuulu­vuse kohta ei olnud tõesed. Valitsuse 13.04.1995. a. määruse nr. 191 p. 2 lubab Kultuuri- ja Haridusministeeriumil anda erandina Eesti Kunstnike Liidule 10 aastaks tasuta kasutada Tallinnas Vabaduse väljak 8 asuva hoone. Sellest järeldab E. K., et enne nimetatud määrust oli Vabaduse väljak 8 hoone Kultuuri- ja Haridusministeeriumi bilansis ja Kunstnike Liidul ja Kunstifondil puudus alus hoone kasutamiseks, väljarentimiseks ning vaidlustatud kohtuasjas hagejana esinemiseks. Vastustajad paluvad jätta Linnakohtu otsuse muutmata. Vaidlusalune hoone oli Kunstifondi bilansis alates 1945. a. kuni 19. detsembrini 1994. a., mil see anti taasriigistamise käigus üle Kultuuri- ja Haridusministeeriumile. Sellele järgnes Vabariigi Valitsuse 13.04.1995. a. määrus nr. 191. Kolleegium leidis, et TsKSi § 350 lg. 1 kohaselt puudub seaduslik alus Tallinna Linnakohtu otsuse uuesti läbivaatamiseks (teistmiseks). TsKSi § 350 lg. 2 p. 1 kohaselt on kohtuotsuse teistmise aluseks uued olulised asjaolud, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Avalduses ei ole teistmise alusena esitatud mitte uusi olulisi asjaolusid, vaid avalduse esi­taja oletusi hoone kuulumise kohta otsuse tegemise ajal. Samuti ei ole ren­dileantava vara kuuluvus selline asjaolu, mis ei võinud avaldajale teada olla. Juhindudes TsKSi § 350 lg. 1 ja lg. 2 p. 1 kolleegium määras: Jätta E. K. avaldus Tallinna Linnakohtu 17.03.1994. a. otsuse teistmiseks rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed J. LUIK H. JÕKS