Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-19/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 15. septembrist 1995. a. S. K. hagis Lääne-Viru Teedevalitsuse vastu ebaseaduslikult võõrandatud majavalduse nõudes — RT III, 1995, 13, 157

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 15. septembril 1995. a. III-2/3-19/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. septembril 1995. a. Lääne-Viru Teedevalitsuse kohtuvigade parandamise avalduse alusel Lääne-Viru Maakohtu 10. juuli 1992. a. otsuse ja EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtu­kolleegiumi 11. augusti 1992. a. määruse S. K. hagis Lääne-Viru Teedevalit­suse vastu ebaseaduslikult võõrandatud majavalduse nõudes. EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 11. augusti 1992. a. määru­sega jäeti muutmata Lääne-Viru Maakohtu 10. juuli 1992. a. otsus. Maakohtu otsusega rahuldati S. K. hagi TsK § 155 alusel ning tunnistati S. K. omandi­õigust Virumaal Arknal asuvatele, P. (P.) E.-le kuulunud talu «Põhjala A-40» hoonetele, mis asuvad Lääne-Viru Teedevalitsuse bilansis. Maakohus tuvastas, et Rakvere Tehnilise Inventariseerimise Büroo endise kinnistusregistri andmetel omandas hageja isa P. E. kinnistu «Põhjala A-40» 1932. a. ostu-müügi lepingu alusel. Peale küüditamist 16. aprillil 1949. a. konfiskeeriti perekond E. vara, sealhulgas ka elamu ja kõrvalhooned. Nime­tatud majavaldus asub käesoleval ajal Lääne-Viru Teedevalitsuse bilansis. Kohtute arvates ei olnud tõendatud kostja väide, et P. E. müüs 1956. a. novembris selle majavalduse Rakvere Teedevalitsusele. Lääne-Viru Teede­valitsus ei ole kohtule esitanud ostu-müügi lepingut majavalduse võõranda­mise kohta ja ka arhiivides puuduvad sellised andmed. Kohtuvigade parandamise avalduses palub Lääne-Viru Teedevalitsus Lääne-Viru Maakohtu 10. juuli 1992. a. otsuse tühistada. Avalduses leitakse, et kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kõiki kogutud tõendeid. Arvesse tuleks võtta ka S. K. ema S. E. kirjavahetust Rakvere Rajooni RSN TK Rahan­dusosakonnaga, mis tõendab, et S. E. hakkas kohe peale Siberist tagasipöördu­mist 1955. a. nõudma oma õiguste taastamist ja vara tagastamist. S. E. saigi kogu varanduse, sealhulgas elumaja, kivilauda ja kiviküüni, tagasi 1956. a. oktoobris. 1956. a. novembris müüsid S. ja P. E. majavalduse vabatahtlikult Rakvere Teedevalitsusele (praegu Lääne-Viru Teedevalitsus), mida tõendab see, et P. E. sai majavalduse müügist 41 469 rubla, mis kanti üle tema hoiu­arvele. Majavalduse müügifakti tõendavad ka Rakvere Rajooni TSN TK Rahan­dusosakonna tõend 27. novembrist 1956. a. ja Rakvere Tehnilise Inventarisee­rimise Büroo registri väljavõte nr. 553 5. oktoobrist 1956. a. Ebaseaduslikku majavalduse võõrandamist välistab asjaolu, et P. E. viibis majavalduse hindamise juures ning kirjutas hindamisaktile alla. Sama kinnitab S. K. 5. veebruari 1990. a. avaldus Lääne-Viru Maakonnavalitsuse Õigusvasta­selt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonile. Avaldu­sest nähtub, et tema isa P. E. on majavalduse ise 1956. a. Rakvere Teede­valitsusele müünud. Vastustaja S. K. ei ole oma seisukohta teedevalitsuse avalduse kohta esitanud. Kolleegium leiab, et Lääne-Viru Teedevalitsuse avalduses esitatud asja­olud ei ole kohtulahendite tühistamise aluseks. Eelnevates kohtulahendites on kohtud õigesti asunud seisukohale, et P. E. majavalduse müük ei ole tõendatud, kuna 28. novembril 1956. a. maja­valduse hindamise akt ostu-müügi lepingut ei asenda. 1956. a. Eestis kehtinud TsK § 185 kohaselt pidi ehitise ost-müük tühisuse ähvardusel olema notariaal­selt tõendatud ning järgnevalt registreeritud. Sellest tulenevalt ei või maja­valduse ostu-müüki tõendada mingite teiste tõendamisvahenditega peale nota­riaalselt tõestatud ostu-müügi lepingu. Juhindudes TsKSi § 357 ja § 354 lg. 3 kolleegium otsustas: Jätta Lääne-Viru Maakohtu 10. juuli 1992. a. otsus ja EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 11. augusti 1992. a. määrus muutmata ja Lääne-Viru Teedevalitsuse avaldus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK