Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-61/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 19. septembrist 1995. a. J. K. süüdistusasjas KrK §-de 141¹ lg. 2 p. 1 ja 207 lg. 1 järgi ning V. K. süüdistusasjas KrK §-de 141¹ lg. 2 p. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. septembril 1995. a. III-1/1-61/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. K. süüdistuses KrK § 1411 lg. 2 p. 1 ja § 207 lg. 1 järgi ning V. K. süüdis­tuses KrK § 1411 lg. 2 p. 1; § 166; § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualused J. K. ja V. K. ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. J. K. ja V. K. olid kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 1411 lg. 2 p. 1 ja § 207 lg. 1 järgi, V. K. lisaks veel ka KrK § 166 järgi selles, et J. K., olles Kohtla-Järve Hoiupanga juhataja ja V. K., olles Ida-Viru Politseiprefektuuri loakomisjoni inspektor, omavahelisel kokkuleppel ja ametiseisundit kuritarvi­tades, riisusid neli panga bilansis olevat püstolit «TT». Süüdistuskokkuvõtte kohaselt koostas V. K. 3. detsembril 1993. a. fik­tiivse dokumendi — püstolite vaatluse akti, fikseerimaks püstolite kasutus­kõlbmatust. Seejärel müüdi püstolid eraisikutele — A. S.-ile, V. V.-le ja A. F.-ile, kusjuures ühe püstoli omastas J. K. ka ise. Dokumentaalselt ostu-müügi tehingut ei vormistatud. Samuti süüdistati J. K.-d ja V. K.-d selles, et kumbki andis eraisikuile üle 16 padrunit — J. K. A. S.-ile ning V. K. A. F.-ile ja V. V.-le. Ida-Viru Maakohtu 3. veebruari 1995. a. otsusega mõisteti mõlemad kohtualused kõikides neile süüksarvatud tegudes õigeks. Ida-Viru prokuratuuri abiprokuröri S. Politševi esitatud apellatsioon­protestis taotleti Ida-Viru Maakohtu 3. veebruari 1995. a. otsuse tühistamist ja J. K. süüditunnistamist KrK § 1411 lg. 1 järgi ning V. K. süüditunnistamist KrK § 207 lg. 1 järgi. Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsusega tühistati osaliselt Ida-Viru Maakohtu 3. veebruari 1995. a. otsus J. K. õigeksmõistmise osas. J. K. tunnis­tati süüdi KrK § 1411 lg. 1 järgi, teda karistati kuuekuulise vabadusekaotusega ja vastavalt KrK § 47 vabastati ta üheaastase katseajaga tingimisi karistusest. V. K. osas jäeti maakohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas märgiti, et mitte üksnes J. K. vaid ka V. K. tegevus on kvalifitseeritav KrK § 1411 lg. 1 järgi. Samas on ringkonnakohus aga rõhutanud, et kuna apellatsioonprotestis taotletakse V. K. süüditunnistamist üksnes KrK § 207 lg. 1 järgi, siis puudub ringkonnakohtul võimalus väljuda protesti piiridest ja tunnistada V. K. süüdi KrK § 1411 lg. 1 järgi. Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsuse peale on kohtualused J. K. ja V. K. esitanud kassatsioon­kaebused. J. K. palub tühistada Viru Ringkonna­kohtu süüdimõistev otsus ning jõustada Ida-Viru Maakohtu õigeksmõistev otsus. Kõigepealt osundab J. K. kassatsioonkaebuses sellele, et puudusid inst­ruktsioonid, mis reguleeriksid relvade müügi korda, sätestaksid müügist saa­dava raha kassasse üleandmise tähtaja ja raamatupidamiskannete tegemise korra. Teiseks osutab J. K. sellele, et ta oli relvade üleandmise ajal haige. Kolmandaks väidab J. K., et arvestamata jäeti tema nõudmine fikseerida aktis relvade müügist saadud raha olemasolu tema seifis. Neljandaks kinnitab J. K., et tal puudus tahtlus raha omastamiseks, sest sellise tahtluse olemasolu ei ole tõendatud ei kohtueelsel uurimisel ega ka mitte kohtumenetlustes. V. K. palub muuta Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsuse kirjeldav-motiveerivat osa ja arvata sellest välja tema sisuline süüditunnistamine KrK § 1411 lg. 2 p. 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kassaatorite seletused, milles toetati kassatsioonkaebustes sisal­duvat taotlust ja prokuröri seletuse, milles toetati V. K. kaebuses sisalduvat taotlust, kuid paluti J. K. suhtes jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, leidis: Nii Ida-Viru Maakohus kui ka Viru Ringkonnakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. K. müüs ametiisikuna 1993. a. detsembrikuu alguses neli Kohtla-Järve Hoiupangale kuulunud püstolit «TT». Nimetatud asjaolu ei eita oma ütlustes ka J. K. ise. Samuti on kohtuotsustest lähtuvalt tõsikindlalt tuvastatud, et püstolite ost-müük toimus ilma panga pearaamatupidaja tead­mata, et ei vormistatud kirjalikku ostu-müügi lepingut, et müügist saadud rahasummat väärtuses 400 kr. ei võtnud vastu mitte panga kassiir vaid J. K. isiklikult ning et nimetatud rahasumma kanti Kohtla-Järve Hoiupanga arvele alles 7. märtsil 1994. a. J. K. ei eita ka kõiki viimatinimetatud asjaolusid. Samas loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendamatuks kõik J. K. poolt kassatsioonkaebuses enda kaitseks esitatavad väited. Esiteks ei saa relvade müüki reguleerivate täpsete instruktsioonide puudumisega õigustada finantsdistsipliini elementaarsete nõuete eiramist. J. K. tegevus relvade müümisel ja selle järgselt kujutab endast just nimelt selliste nõuete eiramist. Teiseks ei ole J. K. poolt relvade müügist saadud raha enese kätte jätmine õigustatav haigusega, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt jäi kõnealuse raha saamise ja haigestumise vahele ligikaudu kahekuuline ajavahemik. Kolmandaks on kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ümber lükatud J. K. väide, nagu oleks ta vahetult pärast relvade müüki ja enne 25. veebruari 1994. a. (seega ligikaudu kaks kuud pärast müüki) astunud samme müügist saadud rahasumma kandmiseks panga arvele. Neljandaks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et Viru Ringkonnakohus on J. K. käitumise subjektiivse külje tuvastamisel põhjendatult lähtunud selle käitumise objektiivse külje hindamisest: just see asjaolu, et ligikaudu kahe kuu jooksul finantsdistsipliini rikkudes ja mõjuvate põhjusteta ei kanta panga arvele pangale kuuluvate relvade müügist saadud rahasummat suuruses 400 kr., võimaldabki lugeda tuvastatuks J. K. tahtluse ametiisikuna kõnealuse rahasumma omastamiseks. Seega on J. K. süüdi tunnistamine Viru Ringkonnakohtu poolt KrK § 1411 lg. 1 järgi seaduslik ja põhjendatud. Samas peab Riigikohus vajalikuks osundada sellele, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu otseselt see, kui suure summa riisumises J. K. süüdi tunnis­tatakse. Eksitav on siinjuures asjaolu, et ringkonnakohtu nimetatud otsusega on jäetud rahuldamata tsiviilhagi 18 600 kr. ulatuses vaid sel põhjusel, et püstolid on tagastatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtulikul uurimisel on tõendatud J. K. poolt toimepandud riisumine vaid 400 ja mitte 18 600 krooni ulatuses, sest riisumise ulatuse määramisel tuleb lähtuda vaid reaalselt tekitatud kahjust, mille ulatus on tõendatud, mitte aga võimalikust saamata jäänud tulust. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium antud juhul erandkorras vajalikuks fikseerida riisutu ulatus ka ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas. V. K. kassatsioonkaebuses sisalduv taotlus — muuta Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsuse kirjeldav-motiveerivat osa ja arvata sellest välja tema sisuline süüditunnistamine KrK § 1411 lg. 2 p. 1 järgi — on põhjendatud. Analoogiliselt nõudega, et kohtu järeldused peavad olema kooskõlas kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, ei tohi ka kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas sisalduvad konstateeringud olla vastuolus kohtuotsuse resolutiivosaga. V. K. suhtes on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused õigeksmõistvad. Õigeksmõistmisel puudub kohtul õigus osundada õigeksmõistetu süü tuvas­tatusele. Kooskõlas eeltooduga ja juhindudes AKKSi § 63 p. 3; § 64 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsus J. K. osas, formuleerides kohtuotsuse resolutiivosa teise punkti järgmiselt: «Tunnistada J. K. süüdi KrK § 1411 lg. 1 järgi 400 kr. riisumises ja mõista talle karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 lg. 1 ja 2 mitte pöörata kohtuotsust täitmisele, kui J. K. ei pane ühe aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega.». 2. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsuse kolmas punkt. 3. Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsus V. K. osas, jättes kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja lõik, mis kohtu­otsuse eestikeelses tõlkes on järgmine: «Püstolid olid müüdud nelja ostu-müügi tehingu tulemusena, mitte ühe­kordse, ühe püstoli müüs V. K. isiklikult. Sellepärast mitte ainult J. K. tege­vust, vaid ka V. K. tegevust on vaja kvalifitseerida KrK § 1411 lg. 2 p. 1 järgi. Kuid prokurör apellatsioonprotestis piirdub vaid taotlusega tunnistada V. K. süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi.». 4. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a. otsus muutmata. 5. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub 19. septembril 1995. aastal ega kuulu edasi­kaebamisele. Eesistuja JÜRI ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP