Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-60/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 12. septembrist 1995. a. D. A. ja O. S.-i süüdistusasjas KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi — RT III, 1995, 12, 147

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. septembril 1995. a. III-1/1-60/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Lea Kalm vaatas kassatsiooni korras avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja D. A. ja O. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 10. mai 1995. a. otsusega tunnistati D. A. ja O. S. süüdi KrK § 140 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi ning mõlemat kohtualust karistati üheaastase vabadusekaotusega KrK § 47 lg. 1 sätete kohaldamisega tingimisi 1 aasta ja 6-kuulise katseajaga. Linna­kohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör. Protestis taotleti kohtuotsuse tühistamist, D. A. ja O. S.-i süüditunnistamist KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi ja karistuse mõistmist süüksarvatud kuriteo eest. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1995. a. otsusega prokuröri apellatsioonprotest rahuldati D. A. ja O. S.-i poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimise osas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võttis aluseks kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena antud arvamuse, mille kohaselt kannatanu P. P.-le tekitati kohtualuste poolt kerged terviserikkega kehavigas­tused, samuti kannatanu enda ütlused, mille kohaselt ta kaotas peksmise taga­järjel teadvuse ning tuli järeldusele, et tervisele ohtliku vägivalla kasutamine vara hõivamisel kujutab endast röövimist, s.o. KrK § 141 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu teadvusekaotus on samuti eluohtlik seisund ning kuna kuritegu oli toime pandud isikute grupi eelneval kokkuleppel, siis kuulub see kvalifitseerimisele KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi. Samas leidis kohtukolleegium, et linnakohtu poolt mõistetud karistus muut­misele ei kuulu, sest karistus ei ole kohtuliku arutamise objektiks. Kolleegium lähtus AKKSi § 20 lg. 1, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust esitatud protesti piires. Seadus ei anna apellandile võimalust väljuda apellatsioonprotesti piiridest. Esitatud apellat­sioonprotestis aga ei vaidlustatud kohtualusele mõistetud karistust ega taot­letud karistuse raskendamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1995. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu D. A. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanisnikov. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks apellatsioonikohtusse. Kaitsja arvates on kohtuotsuse tühistamise aluseks kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Kaebuses väidetakse, et kannatanu P. P. suhtes ei kasutatud elule ja tervisele ohtlikku vägivalda ja seetõttu puudus ringkonnakohtul seaduslik alus toime­pandud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks. Teadvuse kaotus ei olevat eluohtlik seisund ja kaitsja leiab, et alates kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni kehtesta­misest, millega tunnistati kehtetuks KrK § 112 lg. 2, ei tee seaduseandja KrK § 113 vahet kergete terviserikketa või kergete terviserikkega kehavigastustel. Kaitsja ei pidanud usaldusväärseks ka eksperdi arvamust, kuid tema taotlust kohtumeditsiini eksperdi kutsumiseks kohtuistungile, esimese astme kohus ei rahuldanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjali­dega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kelle arvates esitatud kassatsioon­kaebus ei kuulu rahuldamisele, leidis: KrK § 141 lg. 1 sätestab röövimise põhikoosseisu, s.o. võõra vara hõiva­mise elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasu­tada sellist vägivalda. Osundatud paragrahvis ettenähtud röövimise objektiivne külg seisneb füüsilises või psüühilises vägivallas — elule või tervisele ohtliku vägivalla tegelikus kasutamises või ähvarduses sellist vägivalda vahetult kasu­tada. Vägivalla ohtlikkuse üle elule ja tervisele otsustatakse füüsilise vägivalla korral nii faktiliselt saabunud kui ka vägivalla kasutamise ajal reaalselt võima­liku tagajärje alusel. Kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik, on fakti küsimus. Selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes. Kannatanu P. P.-le tekitati rusikatega ja jalgadega peksmise tagajärjel nii näole kui ka kehale hulgaliselt nahaaluseid verevalumeid, nahamarrastusi ja kriimustusi. Alahuule limaskestal esines arm. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt kuuluvad nimetatud kehavigastused oma raskusastmelt kergete terviserikkega kehavigastuste liiki, kuna põhjustavad terviseriket üle 6, kuid vähem kui 21 päeva. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana kannatanupoolset teadvuse kadu. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja tervise­rikketa kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult P. P.-le tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Ringkonnakohtu järeldused vastavad kohtus tuvastatud faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse õige kohaldamisega on D. A. ning O. S.-i poolt toime­pandud kuritegu õigesti kvalifitseeritud KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi. Tallinna Linnakohtu 12. aprilli 1995. a. istungi protokollist nähtub, et kaitsja peab vajalikuks üle kuulata meditsiiniekspert kannatanule tekitatud vigastuste kohta. Samuti määrata ekspertiis. Protokollist ega kriminaalasja materjalist ei nähtu, et kaitsja arvamus oleks esitatud taotlusena või millist ekspertiisi kaitsja on silmas pidanud (tl. 114). Järgmisel istungil linnakohtus, 10. mail 1995. a., ei ole kaitsja esitanud mingit taotlust eksperdi väljakutsu­miseks või ekspertiisi teostamiseks ning nõustunud kriminaalasja arutamise lõpeta­misega (tl. 125). Eeltoodust nähtuvalt on kaitsja kassatsioonkaebuses toodud väide, et tema taotlus eksperdi väljakutsumiseks esimese astme kohtu istungile jäeti põhjendamatult rahuldamata, alusetu ja eksitav. Ülaltoodut arvestades ja juhindudes AKKSi § 63. p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1995. a. otsus D. A. ja O. S.-i kriminaalasjas muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 12. septembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Herbert LINDMÄE Lea KALM