Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-51/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 9. augustist 1995. a. V. T. ja D. P. süüdistusasjas KrK § 101 p. 1, 5

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. augustil 1995. a. III-1/1-51/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. T. ja D. P. süüdistuses KrK § 101 p. 1, 5; § 101 p. 1, 5 — § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p. 1, 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. T. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Ida-Viru Maakohtu 5. novembri 1994. a. otsusega tunnistati V. T. ja D. P. süüdi KrK § 101 p. 1, 5 järgi ning karistati vabadusekaotusega ühksaks aastaks; KrK § 101 p. 1, 5 — § 15 lg. 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheksaks aastaks; KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti V. T.-le ja D. P.-le koondkaristuseks vabadusekaotus kolmeteistkümneks aastaks kinnises vanglas. Tõendatuks loeti nende süü selles, et nad 9. veebruaril 1994. a. vara­hommikul kella 4 ajal kokkuleppel tuvastamata isikuga omakasu ajendil ja võõra vara hõivamise eesmärgil ning kahe isiku tapmiseks tungisid Narva-Jõesuu lähistel kallale mikrobussile «Mercedes Benz» riikliku numbriga 538 HAA, milles asusid V. B. ja S. S. Röövkallaletungi käigus tulistas gruppi kuulunud tuvastamata isik V. B.-d püstolist TT, põhjustades kannatanule üliraske kehavigastuse. Seejärel kõik kolm grupi liiget kandsid teadvusetu V. B. mikrobussi ning V. T. ja tuvastamata isik asusid jälitama mikrobussi juurest põgenenud S. S.-i. Jõudnud viimasele järele, tulistas tuvastamata isik teda ja lõi 13 korral noaga pea, kaela ja rindkere piirkonda, millest S. S. kohapeal suri. Tapmispaigal varastas tuvastamata isik tapetu kuldsõrmuse väärtusega 300 krooni ning raha 3000 krooni. Naasnud mikrobussi, kust haavatud V. B.-l oli õnnestunud põgeneda, varastasid grupi liikmed viimase koti väärtusega 50 krooni ning selles olnud kalkulaatori väärtusega 45 krooni, kuulsulepea väärtusega 1 kroon ja raha 20 000 krooni, kokku vara 20 096 krooni väärtuses. Ida-Viru Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsioonikorras süüdimõistetud ja nende kaitsjad. Kaitsjad taotlesid V. T. ja D. P. käitumise käsitlemist kuriteost mitteteatamisena KrK § 181 järgi, süüdimõistetud samal alusel endale kergemat karistust. Viru Ringkonnakohus aktsepteeris oma 7. aprilli 1995. a. otsuses Ida-Viru Maakohtu otsuses väljendatud hinnanguid ja järeldusi ning jättis apellatsioon­kaebused rahuldamata. V. T. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski, süüdimõistetu D. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat E. Bulatsik on oma kassatsioonkaebustes jätkuvalt vaidlustanud kohtulahendites sisalduvate õiguslike järelduste liigset karmust, avaldades seisukohta, et kohus ei ole õigesti mõistnud süüdimõistetute kuritegudest osavõtu astet ja iseloomu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära V. T. kaitsja seletuse, milles ta selgitas kassatsioonkaebuses väljendatud hinnanguid ja prokuröri arvamuse, kes tapmisele suunatud tegude puhul pidas võimalikuks süüdimõistetute osavõttu hinnata kuriteole kaasa­aitamisena ja nende karistuse vähendamist ühe aasta võrra, tuvastas: Ida-Viru Maakohtu 5. novembri 1994. a. otsuses ja Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 1995. a. otsuses on õigesti järeldatud, et V. T. ja D. P. olid oma aktiivse ja omavahel kooskõlastatud tegevusega osavõtjad kolmest esimese astme kuriteost, mis toimusid ööl vastu 9. veebruari 1994. a. kell 4 Narva-Jõesuu lähistel. V. B. tapmiskatse, S. S.-i tapmine ja kannatanutele kuulunud raha ning esemete röövimine sooritati omakasu ajendil, suure rahasumma saamiseks. Tõendite kogumist järelduvalt võttis kuritegudest kallaletungi algatajana ja kõige aktiivsema teostajana veel osa tuvastamata isik (väidetavalt Z.). Oma­vahel teadaolevad tutvussuhted eeldatud kannatanutega, kooskõlastatult toimu­nud ettevalmistav tegevus ja varitsemine, ründele asumine hommikueelsel öötunnil ning tingimuste ühise täpsustamise järel on vastuolus süüdimõistetute selgitus­tega nende ootamatust sattumisest ohtlike kuritegude juuresolijaiks või kaasteadjaiks. Seepärast on tuvastatud tehioludega vastuolus taotlused piirduda V. T. ja D. P. kriminaalvastutusega vaid kuritegudest mitteteatamise eest KrK § 181 sätestatud alustel. Tehioludest lahknevad kassatsioonkaebuste motiivid ei anna alust kohtulahendite muutmiseks. Kohtulahendites antud õiguslikke hinnanguid kinnitavad D. P. eeluuri­mise algstaadiumis antud ütlused selle kohta, et nad V. T.-ga võtsid ründeks valmistumise käigus teatavaks kolmanda kaasosalise kavatsuse suurema raha­summa (vähemalt 50 000 krooni) omastamiseks rünnatavad isikud — V. B. ja S. S. — tappa. Nad nägid ka kaaslase käes püstolit TT, millega avaldatud kavatsus oli teostatav. Süüdimõistetute käitumist raskete kuritegude ajal iseloomustab seegi, et kumbki ei teinud midagi alanud rünnete katkestamiseks või tõkestamiseks. Nende eneste jätkuv tegevus kajastas toimepandu soosimist. Osavõtt kannatanute vara röövimisest kaastäideviijatena on mõlema süüdimõistetu suhtes kohtulahendites õigesti kvalifitseeritud KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea aga tõendite kogumiga kooskõlas olevaks seda, et vaidlustatud kohtulahendites on käsitletud V. T.-d ja D. P.-d kaastäideviijatena ka kahe isiku tapmisele suunatud tegevuse õiguslikul hinda­misel. Nii V. B. suhtes toimepandud tapmiskatse kui ka S. S.-i tapmise puhul oli vahetuks täideviijaks tuvastamata isik. V. T. ja D. P. vaid kinnistasid oma täideviijat abistanud tegevusega viimase tahtlust. Kahe inimese tapmisele suunatud tahtluse tugevdamisega võtsid V. T. ja D. P. osa V. B. tapmiskatsest ja S. S.-i tapmisest kaasaaitajatena KrK § 17 lg. 6 mõttes. Sellest tulenevalt kuuluvad viimatikäsitletud kuriteod kvalifitseerimisele vastavalt KrK § 15 lg. 2; § 17 lg. 6; § 101 p. 1, 5 ja § 17 lg. 6; § 101 p. 1 järgi. Arvestades hinnangu muutumist kuritegudest osavõtu astme ja iseloomu suhtes, kuulub vastavalt muutmisele ka V. T.-le ja D. P.-le mõistetud karistus. Juhindudes AKKSi § 63 p. 3, § 64 p. 3 ja § 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1994. a. otsus ja Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 1995. a. otsus V. T. ja D. P. süüdimõistmises tapmises ja tapmiskatses ning karistuse mõistmises KrK § 40 järgi. 2. Mõista V. T. süüdi KrK § 15 lg. 2; § 17 lg. 6; § 101 p. 1, 5 järgi ja karistada teda vabadusekaotusega 7 (seitse) aastat; mõista ta süüdi § 17 lg. 6 ja § 101 p. 1 järgi ja karistada vabadusekaotusega 8 (kaheksa) aastat. KrK § 40 alusel mõista talle karistuseks kuritegude kogumi eest vabaduse­kaotus 12 (kaksteist) aastat kinnises vanglas. 3. Mõista D. P. süüdi KrK § 15 lg. 2; § 17 lg. 6; § 101 p. 1, 5 järgi ja karistada teda vabadusekaotusega 7 (seitse) aastat; mõista ta süüdi § 17 lg. 6 ja § 101 p. 1 järgi ja karistada vabadusekaotusega 8 (kaheksa) aastat. KrK § 40 alusel mõista talle karistuseks kuritegude kogumi eest vabaduse­kaotus 12 (kaksteist) aastat kinnises vanglas. 4. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 1995. a. otsus muutmata. 5. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 9. augustil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja JÜRI ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP