Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-46/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 20. juunist 1995. a. S. A. süüdistusasjas KrK § 17 lg. 5 ja 6 — § 100 järgi ning V. S.-i süüdistusasjas KrK § 100 järgi — RT III, 1995, 11, 129

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. juunil 1995. a. III-1/1-46/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. A. süüdistuses KrK § 17 lg. 5 ja 6 — § 100 järgi ning V. S.-i süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalistest osalesid kohtuistungil kannatanu R. A. ja Riigiprokura­tuuri prokurör Marge Püss. S. A. oli süüdi tunnistatud Võru Maakohtu 5. detsembri 1994. a. otsusega KrK § 17 lg. 5 ja 6 — § 100 järgi ning karistatud, KrK § 39 sätestatu kohal­damisel kolmeaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. V. S. oli sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud KrK § 100 järgi ja karistatud viieaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega oli KrK § 100 järgi süüdi tunnistatud veel T. P. ja karistatud kaheksa-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 1995. a. otsusega jäeti Võru Maakohtu 5. detsembri 1994. a. otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 1995. a. otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetu V. S., kes palub kergendada talle mõistetud karistust ning S. A. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus, kes taotleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 1995. a. otsus S. A. süüdimõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtusse seoses kriminaalprotsessiseaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära kannatanu seletuse, milles taotleti S. A. õigeksmõistmist ja prokuröri seletuse, milles taotleti ringkonna­kohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 1995. a. otsus on seaduslik ja põhjen­datud ega kuulu muutmisele. Erinevalt vandeadvokaat U. Lõhmuse poolt kassatsioonkaebuses väideta­vast, tuleb apellatsioonikohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel reeglina lähtuda AKKSi § 29 ja mitte KrMSi § 274—276 sätestatust. Üksnes juhtudel, mil apellatsioonikohus teeb uue sisulise otsuse, peab ta järgima KrMSi nimetatud paragrahvides kohtuotsusele esitatavaid nõudeid. Seoses vandeadvokaat U. Lõhmuse poolt esitatud väitega, et käsitletava kriminaalasja menetlemisel ei ole kohtud järginud KrMSi § 274 p. 3 sätestatut, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks osundada alljärgnevale. Vastavalt KrMSi § 274 p. 3 tuleb kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas esitada motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid. Kõigepealt on seadusandja «muude kriminaalasjas leiduvate tõendite» all siiski silmas pidanud vaid neid kohtu-versiooni kummutavaid tõendeid, mis on esitatud ja mida on uuritud kohtus. Kuid ka selliselt piiritletud tõendite ringi mitteusaldusväärseks tunnistamine ei pea olema motiveeritud sama põhjalikkusega, nagu motiveeri­takse tõendeid, millele kohtuotsus rajaneb. Kohtuotsuse suhtes, erinevalt kohtueelse uurimise algsituatsioonist, ei kehti kriminalistikanõue, et kõik võimalikud versioonid peavad olema võrdselt kontrollitud. Kohtuotsus peab eeskätt kajastama ja põhjendama seda versiooni, mida kohus loeb tõendatuks. Kohtu poolt tõendatuks tunnistatud versiooni põhjalik motiveering sisaldab samas ka muude võimalike versioonide eitust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub vandeadvokaat U. Lõhmuse poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ringkonnakohtu otsuses sisalduv väljend «... tõendite analüüsist nähtub, et tema käitumine ei ole vähetähtis põhjusliku seose arengus» ei ole õiguslikult korrektne. Riigikohtu kriminaal­kolleegium on seisukohal, et käsitletavas kriminaalasjas on tõsikindlalt tõendatud põhjusliku seose olemasolu S. A. kuriteole kihutava käitumise ja K. A. tapmise vahel. V. S.-i kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele põhjusel, et talle on karistuse mõistmisel lähtutud sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäärast ja puuduvad erandlikud asjaolud karistuse mõistmiseks alla alammäära. Kooskõlas eeltooduga ja tuginedes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 1995. a. otsus muutmata. 2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 1995. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE