Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/3-19/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 20. juunist 1995. a. Ü. H. süüdistusasjas VNFSV KrK § 182 lg. 1 ja NSVL Ülemnõukogu Presii­diumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi — RT III, 1995, 10, 125

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. juunil 1995. a. III-1/3-19/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja Ü. H. süüdistuses VNFSV KrK § 182 lg. 1 ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 13. aprilli 1950. a. otsusega mõisteti Ü. H. süüdi ja teda karistati VNFSV KrK § 182 lg. 1 ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi kuritegude kogumi eest vaba­duse­kaotusega 15 aastat paranduslikus töölaagris ühes õiguste kaotusega 5 aas­taks ja kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsuse järgi tunnistati Ü. H. süüdi selles, et tema hoidus kõrvale Eesti NSV-st väljasaatmisest ja asus ennast varjama. 26. detsembril 1949. a. astus ta kuritegelikesse sidemetesse bandiit J. N.-iga, kellelt sai püstoli «Parabellum». 27. detsembril 1949. a. varastas Ü. H. koos J. N.-iga Virumaal Vao vallas kol­hoosist «Tee Tõusule» 2 siga. Tapetud sead toimetati J. S.-i elukohta Virumaal Salla vallas, kus Ü. H. miilitsatöötajate poolt kinni peeti. J. N. osutas miilitsa­töötajatele ja neile appikutsutud nõukogude sõjaväelastele mitme tunni kestel relvastatud vastupanu, süütas lahingu ajal J. S.-i elamu ja laskis seejärel ennast maha. Leningradi sõjaväeringkonna Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 11. mai 1950. a. otsusega jäeti Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 13. ap­rilli 1950. a. otsus muutmata. Ü. H. karistuse kandmise alguse ajaks loeti 27. detsember 1949. a. Kinnipidamiskohast vabanes ta 23. veebruaril 1955. a. Ü. H. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle süüksarvatud tegudes. Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 13. aprilli 1950. a. otsusega mõisteti süüdi ka J. S. ja teda karistati VNFSV KrK § 581a, § 182 lg. 1 ning VNFSV KrK § 17 ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslikus töö­laagris ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega. J. S. karistuse kandmise alguse ajaks loeti 27. detsember 1949. a. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni 4. augusti 1956. a. istungi protokolli nr. 136 järgi vähendati J. S.-i karistusmäära 10-aastase vabaduse­kaotuseni. J. S. vabanes kinnipidamiskohast 6. mail 1957. a. J. S. rehabiliteerimistaotlust ei ole esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. Püssi arvamuse, milles ta toetas avaldust kohtuvea paran­damiseks, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ü. H. hoidus kõrvale 1949. a. märtsiküüditamisest ja oli sunnitud ennast riikliku omavoli ohvrina varjama nõukogude okupatsioonivõimude eest. Enda varjamine oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Ü. H.-le NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi süüksarvatud tegu pandi toime elu alalhoiuks vajalike elatusvahendite hanki­miseks. Seda tehti salaja, tsiviilelanike vastu relva kasutamata. Metsavendi abistanud J. S. oli tegutsenud Eesti relvaorganisatsioonis «Omakaitse», hoidunud kõrvale mobilisatsioonist nõukogude armeesse ja varja­nud ennast okupatsioonivõimude eest. Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992. a. seaduse «Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» § 2 lg. 1 p. 1 alusel on Ü. H. KrK § 182 lg. 1 järgi ja J. S. KrK § 581a ja § 182 lg. 1 järgi süüks­arvatud tegudes loetud rehabiliteerituks. Juhindudes AKKSi § 63 p. 3, § 65 lg. 3 ja § 779, KrMK § 5 lg. 1 p. 2, samuti Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992. a. seaduse «Kohtuväliselt repres­seeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» § 5 lg. 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sõjatribunali 13. aprilli 1950. a. otsus Ü. H. süüdistuses NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi ja J. S.-i süüdistuses VNFSV KrK § 17 ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse «Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest» § 4 järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus kuri­teokoosseisu puudumise tõttu. Rehabiliteerida Ü. H. ja J. S. neile süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. 2. Süüdimõistetu Ü. H. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE