Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-45/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 20. juunist 1995. a. K. N.-i süüdistusasjas KrK § 204 lg. 2 järgi — RT III, 1995, 10, 124

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. juunil 1995. a. III-1/1-45/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. N.-i süüdistuses KrK § 204 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. N. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. K. N. on süüdi tunnistatud Rapla Maakohtu 2. märtsi 1995. a. otsusega KrK § 204 lg. 2 järgi ja karistatud vabadusekaotusega 5 aastat tingimisi KrK § 47 alusel 3-aastase katseajaga kohustusega teatada elukoha muutmisest politsei­asutusele. Lisakaristusena võeti temalt ära mehhaniseeritud transpordivahendite juhtimise õigus 3 aastaks. K. N. tunnistati süüdi selles, et ta 30. juulil 1994. a. kella 19 paiku juhtis joobnud olekus sõiduautot VAZ-21013 Rapla maakonnas Varbola asulas kiiru­sega kuni 140 kilomeetrit tunnis, mistõttu kurvis paremale kaotas auto juhitavuse ja paiskus teelt välja vastu elektriposti. Autos kaasa sõitnud A. H. suri saadud vigastustesse kohapeal, M. S. suri hiljem haiglas ja K. S. sai üliraskeid keha­vigastusi. Rapla Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri abiprokurör Aarne Pruus, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist K. N.-ile mõistetud karistuse osas, leides selle olevat liiga leebe. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1995. a. otsusega tühistati Rapla Maakohtu 2. märtsi 1995. a. otsus K. N.-ile mõistetud karistuse osas ja karistati teda vabadusekaotusega 3 aastat kinnises vanglas. Ringkonna­kohus leidis, et K. N. rikkus oluliselt liikluseeskirjade sätteid sellega, et ületas lubatud sõidukiirust kahekordselt ning tegemist ei olnud hetkelise sõidukiiruse ületamisega, vaid sellise kiirusega sõideti pikka aega, luues korduvalt avarii­ohtlikke olukordi. K. N. ei reageerinud ka reisijate palvele vähendada kiirust või lubada neil autost väljuda. Avarii tagajärjel hukkus kaks noort inimest, orvuks jäi kolm alaealist last ning kolmas kaasasõitja on II grupi invaliid. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdi­mõistetu K. N. Ta väidab, et raske tagajärjega lõppenud sõit toimus M. S.-i ja K. S.-i enda algatusel. Kassaator on võimaluste piires hüvitanud kahjusid ning aidanud orvuks jäänud lapsi. Temal endal on kaks alaealist last ja ta on pere­konnas ainuke töövõimeline isik. Ülaltoodu alusel taotleb kassaator karistuse tingimisi mittekohaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu seletuse, kes toetas kaebust ja prokuröri arvamuse, kes taotles kohtuotsuse muutmata jätmist, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 1995. a. otsus on seaduslik ja muutmi­sele ei kuulu. Mõistetud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega, väljakujunenud kohtupraktikaga ja Riigikohtu otsusega 9. maist 1995. a. R. A. süüdistusasjas KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1995. a. otsus jätta muutmata. 2. Süüdimõistetu K. N.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE