Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-39/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 6. juunist 1995. a. I. T. süüdistusasjas KrK § 165 lg. 3 järgi — RT III, 1995, 10, 116

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. juunil 1995. a. III-1/1-39/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil erikaebuse alusel läbi kriminaalasja I. T. süüdistuses KrK § 165 lg. 3 järgi. Menetlusosalistest osalesid kohtuistungil I. T. kaitsjad — vandeadvokaadid Andres Aavik ja Simon S. Levin ning riiklik süüdistaja — Riigiprokuröri ase­täitja Jaan Naaber. I. T. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 165 lg. 1 järgi selles, et ta 28. novembril 1994. a. kella 16 paiku Tallinnas Tõnismägi t. 2 asuva Rahvus­raamatukogu ees andis Riigi Kaitsepolitseiameti töötajale T. K.-le altkäemaksu 30 000 krooni eesmärgiga saada enda kätte kolm Eesti passi, mis olid väljastatud I. T. äripartnerile M. R.-ile ja tema kahele perekonnaliikmele ning kaitsepolitsei töötajate poolt kontrollimiseks ära võetud. Kriminaalasja arutamise tulemina koostas kohtunik 16. märtsil 1995. a. Tallinna Linnakohtu nimel määruse, millega vabastas I. T. kriminaalvastutusest KrK § 165 lg. 1 järgi, lõpetas kriminaalasja ja erikonfiskeeris altkäemaksuna üleantud 30 000 krooni riigituludesse, lahendas asitõendite küsimuse ning tegi teatavaks, et määruse peale võib esitada erikaebuse või -protesti. 16. märtsil 1995. a. Tallinna Linnakohtu nimel koostatud määruse peale esitas 27. märtsil 1995. a. protesti Riigiprokuratuuri prokurör. Protesti kohta 4. aprillil 1995. a. esitatud vastuväidetes taotlesid I. T. kaitsjad vandeadvokaadid A. Aavik ja S. Levin selle rahuldamata jätmist. Eelmenetluse istungil 11. aprillil 1995. a. tegi Tallinna Ringkonnakohus kaks määrust. Neist esimesega jäeti kaitsjate vastuväidetes sisalduv taotlus rahul­damata ja teisega tühistati Tallinna Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995. a. tehtud määrus ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtusse. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määruse peale on 3. mail 1995. a. esitanud Riigikohtusse erikaebuse I. T. kaitsjad. Kooskõlas AKKSi § 56 lg. 3 on kaitsjad 30. mail 1995. a. lisanud erikaebusele täiendava kirjaliku põhjenduse. Erikaebuse esitamise aluseks loevad kaitsjad Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi poolt prokuröri protesti läbivaatamisel aset­leidnud olulist kaitseõiguse rikkumist, samuti muude kriminaalmenetluse sätete olulist rikkumist, mis kaitsjate — erikaebuse esitajate väidete kohaselt seisnes järgnevas: 1. AKKSi § 8 ja § 67 mõtte kohaselt on esimese astme kohtulahendi peale esitatava protesti oluliseks tunnuseks protesti täpne nimetus. Seega saab I astme kohtulahendite peale esitada vaid kas apellatsioon- või eriprotesti, kuid ei saa esitada lihtsalt protesti, nagu seda oli tehtud käsitletava kriminaalasja puhul. Lihtsalt protesti esitamine kujutab endast kaitsjate arvates kaitseõiguse rikkumist seetõttu, et sellises olukorras kaitse ei tea, kuidas ja mida hakatakse menetlema. 2. Eelmenetluse istungil Tallinna Ringkonnakohtus esitasid kaitsjad taotluse anda prokurörile tähtaeg protestis puuduse kõrvaldamiseks, s.o. protestile õige nimetuse andmiseks. Kohus eksis kaitsjate arvates KrMK § 197 lg. 2 ja AKKSi § 12 lg. 2 mõtte vastu, sest ei võtnud kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada. 3. Erikaebuse esitajad ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga selles, et põhimõtteliselt kuuluvad apellatsiooni korras edasikaebamisele nii kohtuotsused kui ka -määrused. Erikaebuse esitajate arvates toimub määruste läbivaatamine II astme kohtu poolt vastavalt AKKSi VII peatüki sätetele, seega apellatsioonimenetlusega võrreldes oluliselt erinevatel alustel ja erinevas korras. 4. AKKSi § 68 sätestatut tõlgendades on erikaebuse esitajad seisukohal, et I astme kohtu määrus käsitletavas kriminaalasjas ei kuulu üldse edasikaeba­misele ega protestimisele. Kaitsjad väidavad, et kui kriminaalasi tervikuna kuulub apellatsiooni või kassatsiooni korras edasikaebamisele või protestimisele, siis võib esitada vastuväiteid kõigi kohtumääruste peale vastavalt kas apellat­siooni- või kassatsioonimenetluse raames. Kui aga kriminaalasi tervikuna ei kuulu apellatsiooni või kassatsiooni korras edasikaebamisele, võib kaitsjate arvates põhimõtteliselt erikaebusi ja -proteste esitada ka iseseisvalt väljaspool apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, kuid seda üksnes AKKSi § 68 lg. 1 ammendavalt loetletud kohtumääruste peale. I. T. kriminaalasi tervikuna ei kuulu kaitsjate arvates ei apellatsiooni ega kassatsiooni korras edasikaebamisele või protestimisele ning käsitletavas krimi­naalasjas tehtud I astme kohtu määrus ei sisaldu AKKSi § 68 lg. 1 esitatud kohtumääruste loetelus. 5. Kaitsjad peavad ekslikuks Tallinna Ringkonnakohtu seisukohta, et seaduses ei nähta üldse ette sellist kohtulahendit, mille tegi Tallinna Linnakohus 16. märtsil 1995. a. ja et kriminaalvastutusest vabastamiseks oleks Tallinna Linnakohus pidanud tegema õigeksmõistva kohtuotsuse seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Kaitsjad leiavad, et tegelikult oli I. T. käitumises kuriteo koosseis olemas ja kriminaalvastutusest vabastamine toimus «kuriteokoosseisuvälistel ja -järgsetel asjaoludel». Samuti osundavad kaitsjad sellele, et antud juhul ei oleks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine võimaldanud kohaldada erikonfiskeerimist. 6. Kaitsjad väidavad, et seadusandja, sätestades kriminaalkoodeksis mõnede kuritegude puhul kriminaalvastutusest vabastamise, on jätnud reguleerimata kriminaalvastutusest vabastamise menetluskorra. Sellises olukorras peavad kaitsjad ainuvõimalikuks lahenduseks analoogia kasutamist. Kaitsjate arvates on menetluslikult kriminaalvastutusest vabastamise instituudile kõige sarnasem kohtuliku arutamise tulemina kriminaalasja lõpetamise instituut seoses kanna­tanu leppimisega. 7. Kaitsjad viitavad Riigikohtu seisukohale (Riigikohtu 20. detsembri 1994. a. otsus T. J.-i süüdistusasjas ja 11. aprilli 1995. a. otsus T. P. süüdistus­asjas), mille kohaselt ei ole ringkonnakohtul õigust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda AKKSi § 39 lg. 3 esitatud loetelust. Tallinna Ringkonnakohus tugines 11. aprilli 1995. a. määruse tegemisel selle loetelu välisele kriminaalmenetluse seaduse rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud riikliku süüdistaja J. Naaberi seletuse, milles taotleti jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määrused muutmata, ning vandeadvokaat S. Levini seletuse, milles toetati erikaebuses esitatud taotlust tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määrused I. T. kriminaalasjas ja saata kriminaalasi uueks eelmenetlemiseks Tallinna Ringkonnakohtusse, leidis: Tallinna Linnakohtu nimel tehtud 16. märtsi 1995. a. määrus ei vasta kehtiva kriminaal- ja kriminaalmenetluse seaduse sättele ega mõttele. KrMK § 260 on sätestatud, et kohtuotsus tehakse Eesti Vabariigi nimel, kuid kriminaalmenetluse seaduses ei ole reguleeritud, kelle nimel tehakse kohtumäärused. Kriminaalmenetluse seaduse mõtte kohaselt peavad ka kriminaalasja lõpetamise määrused — kriminaalasjas terviklahendust vormis­tavad määrused analoogiliselt kohtuotsustega olema tehtud Eesti Vabariigi nimel. Kõigi ülejäänud kohtumäärustega lahendatakse kriminaalasja kui terviku raames vaid üksikküsimusi ja seetõttu puudub nende tegemisel vajadus näidata, kelle nimel nad tehakse. Mingil juhul ei saa aga ükski kohtulahend olla tehtud ühe kohtu nimel: kohtulahend ei tohi olla lahutatud õigusemõistmise süsteemist kui tervikust. Juba ainuüksi kirjeldatud põhjusel on Tallinna Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995. a. tehtud määrus õigustühine. Kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe siiski ka selliste õigustühiste kohtulahendite kõrvaldamiseks muud võimalust, kui nende tühistamine edasikaebemenetluste tulemina. Kehtivas kriminaal- ja kriminaalmenetluse seaduses ei ole otsesõnu reguleeritud, millal algab kriminaalvastutus ning millal ja kuidas võib toimuda kriminaalvastutusest vabastamine. «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni — kriminaalkoodeksi — kehtestamisega tehtud muudatustest (eriti aga V peatükis tehtud muudatustest) nähtuvalt on seadusandja tahe suunatud põhimõtete kehtestamisele, et kriminaalvastutus saab alata vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega, kriminaalvastutusest vabastamine võib toimuda vaid karistusest vabastamisena, kusjuures kriminaalvastutusele võtmise aegumis­tähtaega arvestatakse alates kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. Need kriminaalkoodeksi üldosa põhimõtted kehtivad ka kriminaalkoodeksi eriosa selliste paragrahvide kohaldamisel, milles seadusandja on sätestanud teatud tingimustel isiku kriminaalvastutusest vabastamise võimaluse. Seega oleks I. T. kriminaalvastutusest vabastamine vastavalt KrK § 165 lg. 3 saanud toimuda vaid tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ja tema karistusest vabastamisena. Kooskõlas eelöelduga nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate seisukohaga selles, et kriminaalvastutusest ei saa isikut vabastada õigeksmõistva kohtuotsusega, sest kriminaalvastutusest vabastamine on ajaliselt ja loogiliselt kuriteokoosseisu olemasolu tõsikindlale tuvastamisele järgnev menetlustoiming. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga edasikaebe­menetluste olemuse käsitlemisel. Vastavalt põhiseaduse § 24 lg. 5 on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. «Kohtu otsuse» all tuleb põhiseaduse, samuti AKKSi § 5 mõttes silmas pidada kõiki kohtulahendeid. Seega ei saa, erinevalt kaitsjate seisukohast, olla kriminaalasju, mille terviklahenduseks olev kohtulahend ei kuulu põhimõtteliselt üldse edasikaebamisele. Subjektide ring, kellel on põhimõtteliselt nimetatud põhiseaduslik õigus kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite suhtes, on loetletud KrMK § 34: kriminaalmenetluses tehtud kohtulahend käib põhi­mõtteliselt kõigi menetlusosaliste kohta. «Seaduses sätestatud kord» kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite peale edasikaebamiseks sisaldub AKKSis, kusjuures see kord ei pea põhiseaduse mõtte kohaselt olema ja AKKSis sätestatu kohaselt ei olegi kõigi kohtulahendite ja kõigi menetlusosaliste puhul täpselt samasugune. Vastavalt AKKSi § 68 sättele ja mõttele on erikaebe instituudi eesmärk selles, et erandkorras võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasjast kui tervikust. Seadusandja tahte kohaselt on AKKSi § 68 lg. 1 ja § 69 ammendavalt loetletud need kohtumäärused, mida saab vaidlustada erikaebe korras. AKKSi § 68 lg. 2 sätestatust tuleneb aga otseselt, et kõiki erikaebe korras mittevaidlustatavaid kohtumäärusi saab vaidlustada kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi — kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse — vaidlustamisel apellatsiooni korras. Seega oli Tallinna Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995. a. tehtud määrus vaidlustatav apellatsiooni korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga selles, et Tallinna Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995. a. tehtud määruse peale esitatud pro­test oleks pidanud kandma täpset nimetust «apellatsioonprotest» või «eri­protest». Samas aga ei ole protesti täpse nimetuse puudumine kriminaal­menet­luse seaduse oluline rikkumine AKKSi § 39 lg. 1 mõttes. Riigikohtu kriminaal­kolleegium ei loe põhjendatuks sellise kriminaalmenetlusliku minetuse tunnista­mist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka vastavalt AKKSi § 39 lg. 4, sest see minetus ei takistanud ja ei oleks saanud takistada apellatsiooni­kohtul seadusliku ja põhjendatud lahendi tegemist. Kooskõlas eeltooduga oli protesti menetlemine Tallinna Ringkonnakohtus seaduslik ning põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et erikaebuste ja -protestide läbivaatamise instituut kujutab endast apellatsiooni- või kassat­sioonimenetlusega võrreldes täiesti iseseisvat menetlust. Vastavalt AKKSi § 67 menetletakse erikaebusi ja -proteste reeglina kas apellatsiooni või kassatsiooni korras. AKKSi VII peatükis sätestatud erisused erikaebuste ja -protestide menetlemiseks ei anna alust rääkida iseseisvast edasikaebemenetlusest. Seetõttu puudub alus täpse nimetuseta protesti menetlemist Tallinna Ringkonnakohtus käsitada kaitseõiguse rikkumisena. Kaitsjate seisukoht, et ringkonnakohus eksis KrMK § 197 lg. 2 ja AKKSi § 12 lg. 2 mõtte vastu, sest ei võtnud kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada, on ekslik. Kõigepealt on ilmselt eksitud seadusele viitamisel: kontekstist nähtuvalt taheti nähtavasti viidata KrMK § 192 lg. 2 ja mitte KrMK § 197 lg. 2. KrMK § 187 lg. 3 ja § 192 lg. 2 sätestatu mõtte kohaselt peab kohus või­mal­dama menetlusosalisel korraldaval istungil põhistada eelmenetlusel esitatud taotlust siis, kui korraldav istung viiakse läbi just nimelt antud taotluse lahenda­miseks. Käsitletaval juhul ei olnud tegemist sellise korraldava istungiga ja kohtu poolt kõnealuse taotluse põhistatud määrusega rahuldamata jätmine oli õigusli­kult korrektne ja põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu 20. det­sembri 1994. a. otsuses T. J.-i süüdistusasjas ja 11. aprilli 1995. a. otsuses T. P. süüdistusasjas esitatud seisukohta, mille kohaselt ringkonnakohtul ei ole õigust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda AKKSi § 39 lg. 3 esitatud loetelust. Kuid selline seisukoht saab kehtida vaid õiguslikult ja loogiliselt mõeldava kriminaalmenetluse raames ja ei saa olla ringkonna­kohtu­te­le siduv juhtudel, mil menetletav kohtulahend peaks põhimõtteliselt iseenesest olema õigustühine. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib antud konkreet­sel juhul Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määruses esitatud seisu­kohta, et 16. märtsil 1995. a. Tallinna Linnakohtu nimel määruse tegemine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, sest see välistas antud krimi­naalasjas seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemise. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määrused ei kuulu AKKSi § 68 lg. 1 loetletud määruste hulka, mille peale on õigus esitada erikaebusi või -proteste. Kummatigi pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks I. T. kaitsjate erikaebuse menetlemist põhjusel, et selles tõstatati olulisi ja lahendamist vajavaid kriminaalmenetluse probleeme. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKSi § 63 p. 1; § 65 lg. 3 ja § 76 lg. 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995. a. määrus I. T. kriminaalasjas jätta muutmata. 2. Kaitsjate Andres Aaviku ja Simon S. Levini erikaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 6. juunil 1995. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE