EE
Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-10/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 16. juunist 1995. a. T. H. kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKSi § 19 lg. 5 kohaldamise asjas — RT III, 1995, 9, 115
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 16. juunil 1995. a. III-3/1-10/95 T. H. kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKSi § 19 lg. 5 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 15. juunil 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi T. H. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. määrusele haldusasjas nr. II-3-29/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa T. H. ja tema esindaja Heldur Tüüts. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: T. H. esitas 18. novembril 1994. a. kaebuse Tartu maakonna halduskohtunikule, milles palus tunnistada seadusevastaseks Tartu Rajooni TSN TK 7. jaanuari 1959. a. otsuse nr. 2. Selle otsuse punkti 3 alusel anti uusmaasaaja H. T.-le tasuta isiklikuks omandiks Tartu rajoonis Haaslava külanõukogus asuv «Väike Tani» talu elumaja, laut ja saun. Nimetatud otsuse aluseks oli Haaslava Küla TSN TK 16. detsembri 1958. a. protokolliline otsus, millega tehti Tartu Rajooni TSN TK-le ettepanek anda «Väike Tani» talu hooned uusmaasaajale tasuta. Kaebaja leidis, et omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 3 järgi ei ole H. T. saadud vara heauskne omanik, kuna ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks riigiorgani otsuse alusel tasuta. T. H. arvates rikub Tartu Rajooni TSN TK nimetatud otsus tema kui Eesti Vabariigi kodaniku õigusi ja on vastuolus põhiseaduses sätestatud eraomandi puutumatuse põhimõttega. Märgitud talu oli tema vanaisa R. H. omandis. Kaebuse lisa punkti 3 kohaselt tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni 10. juuni 1993. a. otsusega «Tanni 45» talu, kinnistu nr. 2499, omandireformi objektiks ja H. H. talumaa ning vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Haaslava Vallavalitsus tühistas 18. aprillil 1994. a. korraldusega nr. 38 Haaslava Küla TSN TK nimetatud otsuse. Kaebaja väitis, et kuna Tartu Rajooni TSN TK-d enam ei eksisteeri ja Tartu Maavalitsus ei ole pädev nimetatud otsust tühistama, siis peaks selle tühistama ja seadusevastaseks tunnistama halduskohus HKSi § 3 lg. 1 ja § 75 alusel. T. H. palus halduskohtunikul ennistada ka kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg. Halduskohtuniku 23. novembri 1994. a. määrusega ennistati kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg. 2. detsembri 1994. a. määrusega jättis halduskohtunik kaebuse käiguta põhjusel, et T. H. ei olnud kaebuses märkinud, milliseid tema konkreetseid õigusi ja vabadusi on rikutud. T. H. esitas kohtu poolt puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaks täiendava avalduse, milles märkis, et ta on tunnistatud «Tani (Tanni)» talu hoonete ja maa osas õigustatud subjektiks, kuid Tartu Rajooni TSN TK kaevatud otsusega on temalt võetud õigus isakodu ja «Väike Tani» talu maade tagasisaamiseks. Selle otsuse kehtima jäämisel on Haaslava Vallavalitsus sunnitud tunnistama nimetatud vara omanikuks isiku, kellele see vara anti omandiks riigiorgani otsusega tasuta. Kohtuistung selles haldusasjas toimus 9. jaanuaril 1995. a. Seoses Tartu Maavalitsuse esindaja mitteilmumisega kohtuistungile, otsustas halduskohtunik asja arutamise edasi lükata 24. jaanuarile 1995. a. 18. jaanuaril 1995. a. lõpetas aga halduskohtunik määrusega asjas menetluse HKSi § 19 lg. 5 alusel. Kohtunik leidis, et kaevatud otsusega kinnitati H. T. omandiõigus «Väike Tani» taluhoonetele. See vaidlus on olemuselt tsiviilõigusliku iseloomuga, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 3. veebruaril 1995. a. esitas T. H. erikaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles palus tühistada Tartu maakonna halduskohtuniku 18. jaanuari 1995. a. määruse. T. H. märkis erikaebuses, et ta läks 24. jaanuaril 1995. a. kohtuistungile lootuses, et kohus teeb otsuse, kuid talle teatati, et 18. jaanuaril 1995. a. lõpetas halduskohtunik määrusega asjas menetluse. T. H. leidis, et kaevatud otsus on haldusakt ja seetõttu on halduskohus pädev tunnistama seda seadusevastaseks. Erikaebuses viitab ta ka Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 1994. a. otsusele tsiviilasjas nr. II-2-93/94 analoogilises küsimuses ja seoses Tartu Rajooni TSN TK sama otsusega. Selles kohtuotsuses on märgitud, et kaebus Tartu Rajooni TSN TK 7. jaanuari 1959. a. otsusele nr. 2 kuulub halduskohtu pädevusse HKSi § 3 lg. 1 p. 1 alusel ja tegemist ei ole omandiküsimusest tuleneva tsiviilasjaga. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. määrusega jäeti Tartu maakonna halduskohtuniku 18. jaanuari 1995. a. määrus muutmata ja T. H. erikaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegium leidis, et halduskohtuniku määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ei pidanud seetõttu vajalikuks selle põhjendusi korrata. Tsiviilkolleegiumi määruses leiti, et kaevatud haldusakt — Tartu Rajooni TSN TK otsus — on oma iseloomult tsiviilõiguslik, ta oli suunatud H. T. omandiõiguse tekitamisele ja halduskohtul ei ole õigust lahendada vaidlust omandiõiguse üle. Selles asjas jäi kohtunik V. Sepp eriarvamusele, leides, et antud kaebuse lahendamine ei ole seotud tsiviilõigusliku vaidlusega HKSi § 19 lg. 5 mõttes. Ta oli seisukohal, et vaatamata sellele, et kaevatud otsuse seadusevastaseks tunnistamine on seotud varaliste huvidega, kuulub see halduskohtu pädevusse, kuna akt on antud Tartu Rajooni TSN TK poolt haldusfunktsiooni teostamisel. T. H. esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 1995. a. määrus haldusasjas nr. II-3-25/95 ja saata asi uueks sisuliseks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja menetlusnorme. Tartu Ringkonnakohus on teinud kahes analoogilises asjas vastandlikud lahendid. Kassaatori arvates on kaevatud akt haldusakt ja halduskohus on pädev tunnistama seda seadusevastaseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on teinud kahes analoogilises kohtuasjas vastandlikud lahendid tsiviil- ja haldusasja piiritlemisel. 22. juunil 1994. a. tehtud kohtuotsuses tsiviilasjas nr. II-2-93/94 leitakse, et «kaebus Tartu Rajooni TSN TK otsusele 7. jaanuarist 1959. a. kuulub HKSi § 3 lg. 1 p. 1 alusel halduskohtu pädevusse ning kuna tegemist ei ole tsiviilasjaga, siis oleks Tartu Maakohus pidanud menetluse lõpetama TKSi § 218 p. 1 alusel ning selgitama hagejale õigust vaidlustada nimetatud otsused halduskohtus». 20. märtsil 1995. a. tehtud kohtumääruses haldusasjas nr. II-3-29/95 kaebuses Tartu Rajooni TSN TK 7. jaanuari 1959. a. samale otsusele leitakse, et kaevatav haldusakt on oma iseloomult tsiviilõiguslik, sest oli suunatud H. T.-le omandiõiguse tekitamisele, ja vaidlust omandiõiguse üle ei ole halduskohtul õigust lahendada. Eriarvamusele jäänud kohtunik V. Sepp asus seisukohale, et kaebuses sisaldub selgelt väljendatud taotlus õigusakti seadusevastaseks tunnistamiseks ning vaatamata sellele, et nimetatud otsuse seadusevastaseks tunnistamine on seotud varaliste huvidega, kuulub see halduskohtu pädevusse, kuna akt on antud Tartu Rajooni TSN TK poolt haldusfunktsiooni teostamisel. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi nimetatud lahendid on ebajärjekindlad ja eksitavad. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad HKSi § 3 lg. 2 p. 1 ja § 19 lg. 5 kohaldamise kohta on väljendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 23. veebruari 1994. a. määruses haldusasjas nr. III-3/1-2/94 ning 26. mai 1995. a. määruses haldusasjas nr. III-3/1-8/95. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. T. H. väitis oma kaebuses Tartu maakonna halduskohtunikule, et Tartu Rajooni TSN TK kaevatud otsus rikub tema kui Eesti Vabariigi kodaniku õigusi. Kaebusest ei selgu, kas ja milliseid T. H. õigusi on rikutud Tartu Rajooni TSN TK 7. jaanuari 1959. a. otsusega nr. 2. T. H. poolt esitatud täiendavas avalduses väitis ta, et on tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud «Tani (Tanni)» talu hoonete ja maa suhtes õigustatud subjektiks, temalt on ära võetud õigus saada tagasi isakodu, kuna kaevatud otsusega anti vanaisale kuulunud «Väike-Tani» taluhooned tasuta uusmaasaajale H. T.-le. HKSi § 19 lg. 5 sätestab, et halduskohtunik võib lõpetada asja menetluse siis, kui asja arutamise käigus selgub, et esitatud kaebuse lahendamine on seotud maa- või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega. Tartu maakonna halduskohtunik lõpetas 18. jaanuaril 1995. a. määrusega asja menetluse HKSi § 19 lg. 5 alusel asja avalikul kohtuistungil arutamata. Lõpetanud asja HKSi § 19 lg. 5 alusel ilma seda sisuliselt arutamata, rikkus halduskohtunik kohtumenetluse seadust. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. määrus haldusasjas nr. II-3-29/95 kuulub tühistamisele. Juhindudes HKSi § 50, § 57 p. 3 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. määrus haldusasjas nr. II-3-29/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. 3. Tagastada T. H.-le kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 19. juunil 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN