Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-13/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 9. juunist 1995. a. Tartu­maa Perekonnaseisuameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine isaduse tuvasta­mise registreerimise asjas — RT III, 1995, 9, 114

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. juunil 1995. a. III-3/1-13/95 Tartumaa Perekonnaseisuameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine isaduse tuvastamise registreerimise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 8. juunil 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu­maa Perekonnaseisuameti kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviil­kolleegiumi 31. märtsi 1995. a. määrusele haldusasjas nr. II-3-41/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa K. S. ja Tartumaa Perekonna­seisuameti esindaja Tiina Kink. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: 26. mail 1993. a. koostas Tartu Perekonnaseisuamet isaduse tuvastamise akti nr. 124, mille järgi 27. novembril 1992. a. sündinud K. S.-i poja B. S.-i isa on K. K. Akti koostamise aluseks oli K. K. poolt perekonnaseisuametile esitatud avaldus, millel K. S.-i ja K. K. allkirjad olid tõestatud vandeadvokaadi poolt. 23. jaanuaril 1995. a. esitas K. S. Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse esitaja leidis, et perekonnaseisuamet rikkus tema seaduslikke õigusi isaduse tuvastamisel poja B. S.-i suhtes. Perekonnaseisuametil ei olnud õigust isaduse tuvastamist registreerida omavahel abielus mitteoleva mõlema vanema juures­olekuta. Juhindudes HKSi § 5 ja § 20, palus K. S. tunnistada tühiseks Tartu Perekonnaseisuametis ilma tema juuresolekuta B. S.-i suhtes tehtud isaduse tuvastamine. Tartu Halduskohtu 15. veebruari 1995. a. otsusega jäeti K. S.-i kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et perekonnaseisuamet vormistas isaduse tuvastamise akti tol ajal kehtinud seadusandluse kohaselt. APK § 201 sätestatud isaduse tuvastamise registreerimise kord ei näinud ette, et lapse isa ja ema peavad isaduse tuvastamiseks esitama ühise avalduse isiklikult perekonnaseisu­organile. Lapse ema K. S.-i allkirja tõestus K. K. poolt perekonnaseisuametile esitatud vanemate ühisel avaldusel vastab seaduse Eesti Advokatuuri kohta § 7 lg. 2 p. 1, mis kehtestab, et vandeadvokaat on õiguspädev tõestama allkirju seadusega sätestatud korras. 27. veebruaril 1995. a. esitas K. S. Tartu Ringkonnakohtule apellat­sioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada Tartu Perekonnaseisuameti 26. mai 1993. a. isaduse tuvastamise akt nr. 124 seaduse­vastaseks. Apellant väitis, et tema poeg B. S. ei põlvne K. K.-st ja allkirja isaduse tuvastamise avaldusele andis ta Pärnu Advokatuuris sunniviisiliselt, Tartu Perekonnaseisuamet rikkus isaduse tuvastamise registreerimisel APK § 56 lg. 2 ja lg. 3 kehtestatud nõudeid ning registreeris isaduse tuvastamise ilma tema juuresolekuta. K. S. leidis, et halduskohtu otsus ei vasta seadusele. Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrusega rahuldati apellat­sioonkaebus osaliselt, Tartu Halduskohtu 15. veebruari 1995. a. otsus tühistati ja K. S.-i kaebus tagastati läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et haldus­kohtu otsus tuleb tühistada HKSi § 36 lg. 2 alusel, kuna tegemist on perekonna­suhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Perekonnaseaduse § 44 kohaselt võib kohus tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Antud asjas on kaebuse esitaja K. S. väitnud, et laps ei põlvne K. K.-st. Halduskohtul ei ole võimalik selles osas seisukohta võtta. Samuti ei ole halduskohus HKSi § 20 alusel pädev akti või toimingut tühistama. Vaidlustatud kande tühistamist on õigus nõuda tsiviilkohtupidamise korras. 28. aprillil 1995. a. esitas Tartumaa Perekonnaseisuamet Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrus ja teha asjas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduse nõudeid. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised: 1. Ringkonnakohus, asunud seisukohale, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, rikkus HKSi § 4 lg. 1 p. 6 sätet. K. S. vaidlustas isaduse tuvastamise akti vormistamist ja seda põhjusel, et perekonna­seisuametnikul ei olnud õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse alusel koostada isaduse tuvastamise akti. Seega on halduskohtule esitatud kaebus perekonnaseisuameti toimingu peale. 2. Tartu Halduskohus kohaldas asja läbivaatamisel õigesti seadust ja ei rikkunud kohtumenetluse nõudeid, mistõttu ringkonnakohus põhjendamatult tühistas halduskohtu otsuse HKSi § 36 lg. 2 alusel. 3. Ringkonnakohus tagastas ebaõigesti K. S.-i kaebuse läbivaatamatult. Menetlusse võetud kaebust ei tagastata läbivaatamatult. See kas vaadatakse läbi ja tehakse otsus või lõpetatakse asjas menetlus. Vastustaja K. S. peab Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrust halduskohtu otsuse tühistamise osas õigeks, kuid leiab, et ringkonnakohtul tulnuks ka isaduse tuvastamise kanne K. K. kohta tühistada. Kolmas isik K. K. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonna­kohtu määruse muutmata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Õige on kassaatori väide, et K. S. ei ole esitanud nõuet lapse sünni­aktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks perekonna­seaduse § 44 alusel, samuti nõuet esmase perekonnaseisuakti tühistamiseks sama seaduse § 111 järgi. Ta on halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustanud isaduse tuvasta­mise registreerimise seaduslikkuse. K. S. leiab, et avaldust, mis oli tõestatud vandeadvokaadi poolt, ei saa käsitleda notariaalselt tõestatud avaldusena kohal­damisele kuuluva APK § 56 lg. 3 tähendatud mõttes. Kuivõrd puudus lapse ema nõuetekohane avaldus isaduse tuvastamise registreerimiseks, ei olnud pere­konnaseisuametil õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse alusel koostada isaduse tuvastamise akti. Seega on K. S. esitanud halduskohtule kaebuse perekonnaseisuameti toimingu peale ja see kuulub vastavalt HKSi § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 lg. 1 p. 6 lahendamisele halduskohtus. HKSi § 20 kohaselt on halduskohus pädev kaevatud toimingut seadusevastaseks tunnistama ja tegema perekonna­seisuametile ettepanekut asi uuesti läbi vaadata ja teha uus toiming. Samuti on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud HKSi § 36 lg. 2, leides, et asja menetlemine, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse, on selles sättes nimeta­tud kohtumenetluse seaduse muu rikkumine, mille korral ringkonnakohus võib protsessiosaliste taotlustest olenemata kohtuotsuse tühistada. Kui halduskohus on lahendanud asja, mis ei kuulu tema pädevusse, siis on asja lahendanud eba­õige kohtunik ja otsus kuulub tühistamisele HKSi § 36 lg. 1 p. 1 alusel, mitte aga § 36 lg. 2 alusel. Tartu Ringkonnakohtu määrus ei ole kooskõlas HKSi § 38 lg. 1, mis keh­tes­tab, et ringkonnakohtu lahend, millega otsustatakse apellatsioon halduskohtu otsuse peale, vormistatakse otsusena. Samuti on määruse resolutsioonis ekslikult märgitud: «Tagastada K. S.-i kaebus läbivaatamatult.». K. S.-i kaebus oli menet­lusse võetud ja asjas Tartu Halduskohtu poolt otsus juba tehtud. Põhjendatud on kassaatori väide, et menetlusse võetud kaebust ei tagastata läbivaatamatult. See kas vaadatakse läbi ja tehakse otsus või seaduses ettenähtud juhtudel lõpe­tatakse asjas menetlus. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrus tuleb tühistada protsessi­õiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 1995. a. määrus haldusasjas nr. II-3-41/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 3. Tagastada Tartumaa Perekonnaseisuametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 15. juunil 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL