Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-11/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 9. juunist 1995. a. Tartu Linnavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtule tõendite esitamise asjas — RT III, 1995, 9, 112

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. juunil 1995. a. III-3/1-11/95 Tartu Linnavalitsuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtule tõendite esitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 8. juunil 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmanni kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-11/95 A. H. kaebuses Tartu Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsuse nr. 119 ja Tartu Linnavalitsuse 22. septembri 1994. a. korralduse nr. 799 seadusevastaseks tunnistamiseks. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann, A. H. ja tema esindaja vandeadvokaat Nigul Saar. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 29. oktoobri 1993. a. otsusega tunnistati A. H. omandireformi õigustatud subjektiks ja kinnistu nr. 189110 Tartus, endisel aadressil Kaluri t. 19, 20 ja 23, omandireformi objektiks krundi osas. Tartu Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsusega nr. 119 otsustati mitte tagastada Tartus Emajõe ja Riia—Turu—Aida tänavate vahele jäävaid õigus­vastaselt võõrandatud krunte. Selle otsuse järgi kuulusid need krundid kompen­seerimisele ja õigustatud subjektidel lubati osaleda hoonestusõiguse ostmisel kompensatsiooniks saadud väärtpaberite mahus. Sama otsuse punkti 3 kohaselt otsustas linnavolikogu taotleda nimetatud ala pindalaga 17,80 ha Tartu linna munitsipaalomandisse. Volikogu otsuse õigusliku alusena märgiti maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3, § 7 lg. 1 ja § 28 p. 1 ja 6. A. H. esitas 5. augustil 1994. a. kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palus tunnistada Tartu Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsus nr. 119 seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et selle otsusega talle krundi tagastamata jätmine on vastuolus omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 1 ja 3. Nimetatud sätted kohustavad kohaliku omavalitsuse organeid tagastama omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele. Antud asjas puuduvad samas seaduses loetletud alused maa mittetagastamiseks. 22. septembril 1994. a., kaebuse menetlemise ajal halduskohtus, otsustas Tartu Linnavalitsus korraldusega nr. 799, tuginedes Tartu Linnavolikogu nimeta­tud otsusele, mitte tagastada A. H.-le kinnistut nr. 189, pindalaga 1503,81 m2 Tartus, endisel aadressil Kaluri t. 25, 27, 29 (majade numbritega on eksitud). Mittetagastamist põhjendati asjaoluga, et sellel maal asub praegu hotelli «Tartu» hoone ja selle juurde kuuluv krunt. Selle korralduse järgi kuulus mittetagastatav maa kompenseerimisele või asendamisele. Linnavalitsuse korralduse õiguslikuks aluseks märgiti maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 1, § 7 lg. 1 ja § 13. A. H. esitas 21. novembril 1994. a. selle korralduse peale täiendava kaebuse Tartu Haldus­kohtule, milles palus tunnistada korraldus ebaseaduslikuks. Linnavolikogu ja linnavalitsuse esindaja oli kohtus seisukohal, et maad ei tagastatud A. H.-le põhjendatult, sest maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3, § 7 lg. 1 ja § 28 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui sellel maal asuvad teise isiku hooned või rajatised, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad normatiivaktid ei võimalda maa tükeldamist, samuti kui maa antakse munit­sipaalomandisse. Tartu Linnavalitsuse esindaja esitas halduskohtule tagasinõutava maa-ala kohta kaks dokumenti: 1. Tartu Linna TSN TK 7. septembri 1962. a. otsuse nr. 219, millega anti nõusolek Tartu Üldehitustrustile maa-ala eraldamiseks linna reservmaast suuru­sega 6000 m2 hotelli tüüpi elamu ehitamiseks Kaluri tänavale; 2. Tartu linna peaarhitekti poolt 26. juunil 1985. a. kinnitatud Tartus, Soola t. 3 (Tartu Linna RSN TK 26. mai 1983. a. otsusega nr. 171 muudeti Turu t. 2 Soola t. 3-ks) asuva elamu krundi plaani, kus on märgitud krundi pindalaks kokku 11 289 m2, sellest ehituse all 878 m2 ja õue ning muu maa all 10 411 m2. Tartu Halduskohtu 23. novembri 1994. a. otsusega tunnistati linnavolikogu kaevatud otsus ja linnavalitsuse korraldus seadusevastasteks. Kohtuotsuse kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud tagastama omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 1 ja 3 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara A. H.-le ja antud juhtumil puuduvad seaduses loetletud põhjused maa mittetagastamiseks. Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse organ koos Maa-ametiga maareformi seaduse § 7 lg. 1 ja § 10 lg. 3 ning Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1992. a. määruse nr. 208 punktide 3 ja 4 alusel kindlaks määranud hotelli «Tartu» teenindamiseks vajaliku maa suurust. Kohus leidis, et tõendatud on üksnes 6000 m2 suuruse maatüki eraldamine hotell «Tartu» ehitamiseks. Krundi suurendamist plaani­kohase 11 289 m2-ni ei ole linnavalitsuse poolt dokumentaalselt tõendatud. Samuti ei saa suurenenud osa maast käsitleda hotelli teenindamiseks vajaliku maana. Kohus leidis, et asjas ei oma tähtsust linnavalitsuse esindaja viide sellele, et vaidlustatud maa-ala taotletakse munitsipaalomandisse, sest enne kaebuse esitamist ja kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsus sellist otsust teinud. Seetõttu ei saa kohaldada maareformi seaduse § 28, mis käsitleb munitsipaalomandisse antavat maad. 5. detsembril 1994. a. esitas Tartu Linnavalitsus apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse. Apellat­sioonkaebuses väideti, et tagasinõutav kinnistu asub Tartu linna munit­sipaalomandis oleva hotelli «Tartu» krundil. Krunt pindalaga 10 950 m2 eraldati hotelli ehitamiseks Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsusega nr. 176. Selle otsuse koopia lisati apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuses märgiti, et 1985. a. täpsustati Soola t. 3 krundi piire tollal lubatud kõikumise 10% piires, lähtudes konkreetsetest looduslikest oludest, ja saadi kokku 11 289 m2. Sellise suurusega maa-ala võetigi aluseks 26. juunil 1985. a. hotelli krundi plaani koostamisel. Krundi plaani alusel on hotell «Tartu» ja Soola tänava vaheline ala planeeritud ja võetud kasutusele haljasalana ning autoparklana, mis on vajalikud hotelli teenindamiseks. Apellant leidis, et maareformi seaduse § 7 lg. 1 alusel oli linnavolikogul ja linnavalitsusel õigus mitte tagastada seda maad A. H.-le. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1995. a. otsusega jäeti Tartu Halduskohtu 23. novembri 1994. a. otsus muutmata ja Tartu Linna­valitsuse kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et kuna Tartu Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ei pea tsiviilkolleegium vajali­kuks selles otsuses toodud põhjendusi korrata. Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsus ja teha uus otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et Soola t. 3 asuva hotelli krundi suurendamine kuni 11 289 m2-ni oli tõendatud Tartu Halduskohtule esitatud 26. juunil 1985. a. kinnitatud Soola t. 3 krundi plaaniga, samuti Tartu Ringkonnakohtule esitatud Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsusega nr. 176. Kassaator märgib, et viimatinimetatud otsust ei saadud esitada Tartu Halduskohtule õigeaegselt seetõttu, et selle asukoht Eesti Ajalooarhiivis ei olnud tollal teada. Kassaator leiab ühtlasi, et Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsus nr. 176 ei sisalda endas uusi asjaolusid, vaid kinnitab juba kohtutoimikus oleva Soola t. 3 krundi plaanil märgitud andmete õigsust. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtu­menetluse seaduse sätteid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kassaatori arvates oli apellandil õigus tsiviilkohtupidamise seadustiku § 289 alusel viidata ringkonnakohtus nendele tõenditele, mida tal ei olnud võimalik esitada esimese astme halduskohtus. Sellise tõendi varasema esitamise võimatust põhjendas linnavalitsuse esindaja ringkonnakohtu istungil, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud seaduslikku alust selle tõendi tagasilükkamiseks. Kassaator on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb märkida põhjused, miks ringkonnakohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Tartu Ringkonnakohtu otsuses selliseid põhjendusi ei ole esitatud. Seega rikkus ta TKSi § 232 lg. 4 ja § 313 lg. 1 sätestatud nõudeid. Tartu Ringkonnakohus ei ole otsuses andnud õiguslikku hinnangut kõigile esitatud tõenditele. Vastustaja peab oma kirjalikes vastuväidetes Tartu Ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja leiab, et see otsus põhineb halduskohtus uuritud tõenditel. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid protsessiosalised oma seisu­kohtade juurde. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtumenetluse seadustiku § 14 lg. 2 tuleneb nõue, et protsessi­osalised on kohustatud esitama esimese astme halduskohtule kõik tõendid, mis on vajalikud asja sisuliseks läbivaatamiseks ja otsustamiseks. Selle nõude täitmine loob eelduse, et tehakse põhjendatud kohtuotsus. Tartu Halduskohus tegigi oma otsuse nende tõendite alusel, mis esitati protsessiosaliste poolt ja nõuti täiendavalt halduskohtuniku poolt. Esitatud tõendeid uuriti ja hinnati ning saadud tulemusi kasutati kohtuotsuse põhjen­damisel. Tartu Linnavalitsuse poolt apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Ringkonna­kohtule märgiti uue tõendina, mida esimese astme halduskohtule ei esitatud, Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsust nr. 176. Apellant ei märkinud aga oma kaebuses põhjust, miks ta ei esitanud seda tõendit Tartu Halduskohtule õigeaegselt. HKSi § 25 lg. 3 kehtestab nõude, et kui protsessiosalised esitavad ringkonnakohtule uusi tõendeid, mida esimese astme halduskohtus ei ole uuritud ega hinnatud, tuleb apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtule. Uute tõendite esitamine ringkonnakohtule on üksnes erand, mille tegemine peab olema apellatsioonkaebuses põhjendatud. Selle põhimõtte rikkumine seaks kahtluse alla esimese astme halduskohtu otsuse autoriteedi ja seaduslikkuse. Kohtumaterjalidest nähtub, et apellandi esindaja tegi alles ringkonnakohtu istungil 7. veebruaril 1995. a. taotluse, milles palus võtta ülalmärgitud doku­mendi asja juurde uue tõendina. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium arutas nimetatud taotlust kohapeal ja jättis selle protokollilise määrusega rahuldamata, sest apellant ei esitanud piisavalt põhjusi, miks seda dokumenti ei esitatud esimese astme halduskohtus (ringkonnakohtu toimiku lk. 17). Seetõttu ei võtnudki ringkonnakohus taotletud dokumenti tõendina asja juurde. Sellest tulenevalt puudus ringkonnakohtul ka vajadus viidata sellele dokumendile otsuse põhjendavas osas, samuti seda tõendina hinnata. Eksitav ja ebaõige on kassaatori väide, mille kohaselt Tartu Ringkonna­kohus rikkus tsiviilkohtupidamise seadustiku § 289 tulenevat apellandi õigust viidata tõenditele, mida tal ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus. Eksitav on väide seetõttu, et haldusasjade lahendamisel tuleb uute tõendite käsitlemisel lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lg. 3, mitte tsiviilkohtupidamise seadustiku § 289. Ebaõige on see väide põhjusel, et ringkonnakohus ei ole rikkunud apellandi õigust viidata uutele tõenditele. Apellant ise ei täitnud seaduse nõudeid, sest ta ei märkinud kaebuses põhjusi, miks ta ei saanud seda tõendit esitada esimese astme halduskohtus, samuti ei esitanud ta ka ringkonnakohtu istungil kaalukaid põhjusi oma taotluse kinnita­miseks. Kassaatori seisukohta, et algdokumenti ei olnud võimalik esimese astme halduskohtule esitada seetõttu, et linnavalitsusel ei olnud teada tema asukoht Eesti Ajalooarhiivis, ei saa lugeda veenvaks. Tartu Halduskohtu toimikust nähtub, et Tartu Linnavolikogu otsus nr. 119 maade mittetagastamise kohta tehti 26. mail 1994. a., Tartu Linnavalitsuse korraldus nr. 799 A. H.-le kinnistu nr. 189 mittetagastamise kohta tehti 22. septembril 1994. a. Nimetatud organid pidid nende otsustuste ettevalmistamise ajal koguma kõik asjasse puutuvad dokumen­did, et oleks tagatud vastuvõetavate aktide seaduslikkus. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Ringkonnakohus antud haldusasjas rikku­nud kohtumenetluse seaduse sätteid. Nendel põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kassaator on vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsuse üksnes kohtumenetluse seaduse sätete rikkumise motiivil. Tulenevalt HKSi § 43 lg. 2 on Riigikohus pädev kassatsioonkaebust läbi vaatama vaid kaebuses toodud piirides ja ei kontrolli, kas esimese ja teise astme kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Juhindudes HKSi § 43 lg. 2, § 57 p. 1 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu haldus­kolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-11/95 muutmata. 2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 3. Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse. Määrus jõustub 16. juunil 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN