Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/2-7/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 6. juunist 1995. a. B. J.-i ja T. P. hagis Viiratsi Riigimajandi vastu töölepingu jätkuvaks tunnistamiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu nõudmiseks — RT III, 1995, 8, 100

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus, 6. juunil 1995. a. III-2/2-7/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hagejate esindaja vandeadvokaat N. Kõivu ja kostja esindaja vandeadvokaat A. Kulli osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 29. mail 1995. a. hagejate B. J.-i ja T. P. teistmisavalduse alusel Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 1994. a. otsuse B. J.-i ja T. P. hagis Viiratsi Riigimajandi vastu töölepingu jätkuvaks tunnistamiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu nõudmiseks. 16. veebruaril 1994. a. esitatud hagis palusid T. P. ja B. J. lugeda nende töölepingud Viiratsi Riigimajandiga jätkuvaks, kohustada majandit täitma töölepinguid ja mõista kostjalt välja töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest. Hagiavalduse kohaselt töötas T. P. majandis sidetehnik-montöörina ja B. J. side- ja automaatikaseadmete häälestajana. Omandireformi käigus erastasid hagejad tervikvara «Side» tööosakute eest. 1. detsembril 1993. a. anti T. P.-le üle hagejate tööraamatud, töölepingud ja kaadriarvestuse kaardid. 24. detsembril 1993. a. anti B. J.-le üle tervikvara «Side» maksumusega 4393 krooni. Alates 1. detsembrist 1993. a. hagejatele majandis tööd ei antud ning selgitati neile, et uueks tööandjaks saab olla tervikvara baasil loodud juriidiline või füüsiline isik töölepingu seaduse § 6 alusel. Hagejad leidsid, et neile ei ole koos varaga üle antud tööandja õigusi ja kohustusi, nende töölepingud majandiga on lõpetamata, neil on õigus pidada töölepinguid jätkuvaks ning nõuda majandilt töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest TLSi § 38 alusel, mis sätestab tööandja vastutuse töötaja tööle mittelubamisel ja § 142 alusel, mis sätestab töövaidluse alluvuse kohtule. Viljandi Maakohtu 11. mai 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt oli hagi aegunud, sest hagi esitati üle kuu aja hiljem päevast, mil hagejad said teada oma õiguste rikkumisest (TLSi § 143). Viiratsi majandi reformikava nägi ette, et varade erastajad võtavad uute omanikena üle kõik tööandja kohustused tervikvarade töötajate ees. Sidesüsteem erastati tervik­varana ning anti üle B. J.-ile. Teisele erastajale T. P.-le anti üle hagejate tööraamatud ja dokumendid. Erastamise tingimuseks oli tööhõive tagamine. TLSi § 6 kohaselt läksid kõik tööandja õigused ja kohustused üle hagejatele. Asjaolu, et kostja ei teinud töösuhte lõpetamise kandeid tööraamatusse, ei tähenda töösuhte jätkumist majandiga pärast 1. detsembrit 1993. a. Asjaolu, et kostja ei andnud tervikvara erastamisel hagejatele üle kogu sidetehnikat (sidekaablid, osa telefonidest), ei tulene tööõiguslikest suhetest, vaid see on tsiviilõigusliku vaidluse esemeks. Kohus jättis hagi rahuldamata TLSi § 6 alusel, mis sätestab töölepingu kehtivuse ettevõtte reorganiseerimisel, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumisel ja § 143 alusel, mis sätestab töövaidlusega kohtusse pöördumise tähtaja. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Otsuse motiivide kohaselt oli hagi aegunud, sest TLSi § 143 kohaselt võib töölepinguseaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul arvates päevast, mil pooled said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Hagejad said oma õiguste rikkumisest teada 1. detsembril 1993. a., kui kostja neile enam tööd ei andnud. Hagi esitati 16. veebruaril 1994. a., s. o. üle kuu aja hiljem seadusega kehtestatust. Aktiga 1. detsembrist 1993. a. andis majand T. P.-le üle hagejate tööraamatud, kaadri­arvestuse kaardid ja töölepingud seoses tööandja kohustuste üleandmisega. Dokumentide üleandmise juures oli ka B. J. Aktiga 24. detsembrist 1993. a. andis majand B. J.-ile üle tervikvara «Side». Akti punktiga 4 pandi B. J.-ile kohustus vara sihipäraselt kasutada, tagada telefoni- ja raadioseadmete teenin­damine ja remont ning tagada senine tööhõive ilma olulise vähenemiseta kuni 1. jaanuarini 1999. a. Seega olid hagejad teadlikud neile tööandja kohustuste üleminekust. Muus osas tugines ringkonnakohus maakohtu otsuse motiividele. Teistmisavalduses palusid B. J. ja T. P. Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 1994. a. otsused tühistada, sest pärast kohtuotsust on ilmnenud uued asjaolud, mis avaldajatele varem teada polnud. Vabariigi Tööinspektsiooni kirjaga nr. 6-5/350v 28. detsembrist 1994. a. ja Viiratsi Vallavolikogu 23. märtsi 1995. a. otsusega nr. 30 on tõendamist leidnud, et hagejatele müüdud raadiojaamad ja nende ekspluateerimiseks vajalikud seadmed ei olnud tervikvarana käsitletavad. Hagejatel ei olnud võimalik seetõttu oma endist tööd jätkata. Tervikvara puudumine välistab TLSi § 6 kohaldamise, sest tervikvara müümine töölepingut ei lõpeta, tööleping loetakse jätkuvaks tervikvara ostjaga. Kuna hagejatele ei müüdud tervikvara, vaid osa sellest, siis ei ole võimalik tööd endisel viisil jätkata. Hagejad ei saa ise oma tööraamatusse sissekandeid teha ega iseendaga töö­lepingut sõlmida (TLSi § 1). Hagejatele ei olnud teada, et neile müüdud vara ei olnud tervikvara ning see on uus asjaolu kohtuotsuse teistmiseks. Vastuses teistmisavaldusele palus Viiratsi Riigimajand jätta kohtuotsuse muutmata. Hagejad on vaidlustanud töölepingu jätkuvuse ning teistmisavalduses sellele lisaks veel majandi ühe tervikvara koosseisu. Majandi reformikava tervikvarade koosseisu saab muuta vaid üldkoosolek ja reformikomisjon. Tervik­varast «Side» on juttu olnud kõigis kohtutes ja selle koosseis ei ole mingi uus asjaolu. Tööinspektsiooni pädevusse ei kuulu Viiratsi Riigimajandi reformi tõlgendamine. Hagejad ei vaidlustanud oma töösuhteid majandiga seaduses ettenähtud ühe kuu jooksul. Kolleegiumi istungil palus hagejate esindaja vandeadvokaat N. Kõiv teist­mis­avalduse rahuldada. Kostja esindaja vandeadvokaat A. Kull palus kohtu­lahendid muutmata jätta. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle teistmiseks ei ole alust. TsKSi § 350 lg. 1 ja 2 kohaselt võib jõustunud otsuseid uuesti läbi vaadata uute asjaolude ilmsikstulekul, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Teistmine on lubatud, kui eelmärgitud asjaolud mõjutasid kohtulahendi tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Teistmise aluseks pidasid hagejad kahte uut tõendit erastatud vara tervik­likkuse hindamise kohta. Sellised juriidilist tähtsust omavad tõendid, mis tekkisid pärast kohtuotsuse tegemist ja mis kinnitavad või kummutavad fakte, mida kohus juba arutas, ei ole teistmise aluseks. Asjaolu, et tegemist ei olnud side tervikvaraga, vaidlustasid hagejad maa- ja ringkonnakohtus ning kohtud on sellele oma hinnangu andnud. Juhindudes TsKSi § 354 lg. 3 kolleegium määras: Jätta B. J.-i ja T. P. avaldus Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 1994. a. otsuse teistmiseks rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS T. VERNIK