Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-14/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 30. maist 1995. a. J. L.-i hagis E. K. vastu pärimisõiguse alusel omandiõiguse tunnistamiseks — RT III, 1995, 8, 99

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 30. mail 1995. a. III-2/3-14/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed: H. Jõks ja J. Luik, A. L.-i esindaja vandeadvokaat K. Kägi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22.05.1995. a. A. L.-i kohtuvigade parandamise avalduse alusel Harju Rajooni Rahvakohtu 8.12.1960. a. ja Eesti NSV Ülemkohtu Tsiviilasjade Kohtukolleegiumi 30.12. 1960. a. määruse J. L.-i hagis E. K. vastu pärimisõiguse alusel omandiõiguse tunnistamiseks. Eesti NSV Ülemkohtu Tsiviilasjade Kohtukolleegiumi 30.12.1960. a. määrusega jäeti jõusse Harju Rajooni Rahvakohtu 8.12.1960. a. otsus. Rahva­kohtu otsusega jäeti rahuldamata J. L.-i hagi E. K. vastu pärimisõiguse alusel omandiõiguse tunnistamiseks majavaldusele Harju rajoonis Nabala küla­nõukogus. Kohtukolleegium leidis, et majavaldus kuulus hageja vennale E. L.-ile, kes 1941. a. mobiliseeriti Nõukogude Armeesse ja kes 1943. a. jäi teadmata kadunuks. 9.04.1960. a. tunnistati E. L. surnuks. Hageja tema seadusjärgse pärijana taotles notarilt pärimisõiguse tunnistuse väljaandmist. Kuna E. K. oma avalduses notarile väitis, et ta oli E. L.-iga kuni 1941. a. ühises talundiperes ja majandas talu kuni 1954. a., siis notar pärimisõiguse tunnistust hagejale ei andnud, sest pärand majavalduse näol ei avanenud. Kohtukolleegiumi määruses märgitakse, et majavaldus ei ole E. L.-ilt võõrandatud ja kuulub talle. E. L.-i surnuks tunnistamisest alates avanes pärand varale ja hageja on pärandi vastu võtnud. Hageja venna omandiõigust rikuti 1946. a., kui majavaldus anti kasutada kodanik T.-le. Hageja omandiks ei saa aga majavaldust tunnistada, sest juba pärandi avanemise ajaks ei saanud hageja aegumise tõttu majavaldust endale nõuda. Kohtuvigade parandamise avalduses palub J. L.-i poeg A. L. mõlemad kohtulahendid tühistada ja uue otsusega tema nõuded rahuldada. Avalduses leitakse, et hagi rahuldamata jätmine aegumise tõttu on ebaõige. Kolleegium leidis, et kohtulahendid kuuluvad tühistamisele TsKSi § 355 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kohtukolleegium on tuvastanud, et majavaldust ei ole E. L.-ilt võõrandatud ja ta kuulutati surnuks 9.04.1960. a. Hagi esitati kohtusse 20.10.1960. a. Enne E. L.-i surnuks kuulutamist puudus J. L.-il õiguslik alus nõuda venna pärijana omandiõiguse tunnistamist majavaldusele. Eesti NSV territooriumil kehtinud tsiviilkoodeksi § 44 kehtestas eraisikute vahel tekkivatele vaidlustele kolme­aastase aegumistähtaja, mille kulgemine sama koodeksi § 45 kohaselt algas hetkest, mil tekkis õigus hagi esitamiseks. Seega on väär kohtukolleegiumi seisukoht, et hagi oli aegunud juba pärandi avanemise ajaks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõigepealt võtta seisukoht protsessiosaliste suhtes. Juhindudes TsKSi § 357 ja § 354 lg. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Harju Rajooni Rahvakohtu 8.12.1960. a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu Tsiviilasjade Kohtukolleegiumi 30.12.1960. a. määrus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtusse. Avaldus rahuldada. Tagastada A. L.-ile 13.02.1995. a. Põhja-Eesti Panka tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK