Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-13/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 25. maist 1995. a. V. K. hagis alaealiste Aleksander K. ja Natalja K. huvides Jõgevamaa Pensioniameti ja Keeni sovhoosi vastu toitjakaotuse hüvise nõudmiseks — RT III, 1995, 8, 98

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 25. mail 1995. a. III-2/3-13/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja esindaja advokaat J. Alandi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. mail 1995. a. Jõgevamaa Pensioniameti kohtuvea parandamise avalduse alusel Jõgeva Maakohtu 6. aprilli 1994. a. otsuse V. K. hagis alaealiste Aleksander K. ja Natalja K. huvides Jõgevamaa Pensioniameti ja Keeni sovhoosi vastu toitjakaotuse hüvise nõudmiseks. 28. jaanuaril 1991. a. toimus liiklusavarii, milles Keeni sovhoosi veoautolt pääses lahti haagis ja põrkas kokku sõiduautoga VAZ 21063, mida juhtis A. K., kes sai surma. A. K. ülalpidamisel olid poeg Aleksander (sünd. 14.03.1986. a.) ja tütar Natalja (sünd. 7.10.1990. a.). 17. oktoobril 1991. a. esitatud hagis palus V. K. Keeni sovhoosilt kui suurema ohu allika valdajalt välja mõista avariiga tekitatud kahjud: lastele toitjakaotuse hüvise, sõiduauto maksumuse, kõlbmatuks muutunud riiete maksumuse ja matusekulud. Jõgeva Maakohtu 6. aprilli 1994. a. otsusega hagi rahuldati põllumajandus­reformi seaduse § 26 lg. 2 ja TsK § 458 ja § 461 alusel. Kohus mõistis välja Valga maakonna Keeni sovhoosi põllumajandusreservfondist 100 492 krooni purunenud auto, kõlbmatuks muutunud riiete ja matusekulude katteks ning toitjakaotuse ühekordse hüvisena lastele V. K. kasuks. Kohus mõistis välja Jõgevamaa Pensioniametilt 5447 krooni ühekordse hüvisena lastele pärast Keeni sovhoosi ettevõtteregistrist kustutamist 20. oktoobril 1993. a. ja igakuiselt 1267 krooni kummalegi lapsele alates 1. veebruarist 1994. a. kuni nende 16-aas­taseks saamiseni, õppimise korral kuni 18-aastaseks saamiseni V. K. kasuks. Hüvise arvutas kohus surma saanud A. K. 12 kuu töötasust Tootmiskoondises «Jõgeva», saades kuu keskmiseks töötasuks 1990. aastal 121 rbl. Pärast indekseerimist oleks ühe lapse osa sellest olnud 31,43 krooni. Kohus arvestas ka tuludega õue-aiamaalt suurusega 0,25 ha leides, et see on sissetulek töökohalt, arvestades muutunud majandussituatsiooni ja sai arvutuslikult ühe lapse osaks kuus 1236,51 krooni. Kokku seega ühe lapse igakuine toitjakaotushüvis 1267 krooni. 20. veebruaril 1995. a. esitatud kohtuvea parandamise avalduses palus Jõgevamaa Pensioniamet kohtuotsust muuta ja jätta välja mõistmata ühekordne summa 5447 krooni ning muuta igakuise hüvise suurust, mõistes välja igakuiselt 121,40 krooni lapse kohta, millest maha arvestada saadav toitjakaotuspension. Avaldust põhjendatakse kohtuotsuse aluseks oleva materiaalõigusnormi väära kohaldamisega. Tulusid õue-aiamaalt ei saa tõlgendada sissetulekuna töökohalt. Valitsuse määrusega nr. 172 10. juunist 1992. a. kehtestati ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord, mille p. 14 kohaselt võetakse hüvise arvutamisel aluseks keskmine kuusissetulek, mille hulka arva­takse kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt, seejuures võetakse arvesse kõik töötasu liigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sellest korrast tulenevalt ei saa kuu sissetulekuks arvestada oletatavaid tulusid. Väljamakstavad hüviste summad moodustuvad sotsiaalmaksudest. A. K. oma aia­maalt saadud tuludelt makse ei tasunud. Tema ühe kuu keskmine töötasu enne õnnetust oli 121,40 rubla. Hüvise arvutamise ajutise korra kohaselt korrutatakse määratud hüvis kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimum­palga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Kuna pärast 1990. a. oli miinimumpalk 100 rbl. (=10 kr.) suurenenud hüvise väljamõistmise ajaks 1994. a. aprillis 300 kroonile, siis on kasvuindeks 30. Keskmine töötasu pärast indekseerimist oli 3642 rubla (121,40 rbl. × 30) ehk 364,20 krooni. Sellest kummalegi lapsele langev osa 121,40 krooni (364,20 : 3). Igakuiselt välja­mõistetav summa pidanuks olema 1994. a. aprillis 121,40 krooni lapse kohta, millest kuulub mahaarvamisele toitjakaotuspension. Jõgevamaa Pensioniameti õiendi kohaselt on kahele lapsele kokku makstud toitjakaotuspensioni igakuiselt perioodil oktoober 1993 — 1. veebruar 1994. a. 360 krooni. Arvestades seda, et hüvise summa pidanuks olema vaid 242,80 krooni (121,40 × 2) ja et välja­makstud pensionisumma oli suurem, ei oleks tulnud ühekordset hüvist 5447 krooni välja mõista. Vastuses kohtuvea parandamise avaldusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Pensioniamet on vaidlustanud matemaatilisi arvutusi ja ei ole õige juhin­duda kahjude hüvitamise ajutisest korrast. Pensioniamet on ekslikul seisukohal, et õue-aiamaalt saadavat tulu hüvise väljamõistmisel ei arvestata. Arvutused on tehtud 1990. a. saadud tulude järgi ja seda tuleb arvestada sissetulekuna. Tegemist oli tekkiva talundiperega ja TsK § 137 kohaselt on talundipere majand tema liikmete põhiliseks sissetulekuallikaks. Töötasu arvestamise metoodika on ebaõige ja ei vasta tänapäeval kehtivatele seisukohta­dele. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata. Kolleegium leidis, et otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Maakohus on otsuse tegemisel juhindunud TsK § 458, mis sätestab vastu­tuse suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest ja TsK § 461, mis räägib kahju hüvitamise ulatusest, iseloomust ja suurusest. Nende paragrahvide kohal­damine oli põhjendatud sõiduauto maksumuse, kõlbmatuks muutunud riiete maksumuse ja matusekulude hüvitamisel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kahju hüvitamist kannatanu surma põhjustamisel reguleerib TsK § 463 lg. 2 ja 4 ning vastavalt sellele, kas kahju tekitanu on või ei ole kohustatud maksma kannatanu eest kindlustusmakseid TsK § 464 lg. 2 ja 3 ja § 465 lg. 2 ning sotsiaalkindlustusele mittekuuluva kodaniku surma korral TsK § 468 lg. 1 ja 3. Milline neist sätetest kuulub kannatanu puhul rakendamisele käesolevas vaid­lu­ses, on kohtul jäänud tuvastamata. Väide, et tulu tööst õue-aiamaal on sissetulek töökohalt, arvestades muutunud majandustingimusi, ei ole kooskõlas tsiviil­koodeksi sätetega, mis reguleerivad vastutust kannatanu surma korral. Neis sätetes ei ole ette nähtud õue-aiamaalt loodetava tulu arvestamist hüvise väljamõistmisel. Kohtuotsuses puudub hüvise arvutus, mis põhineks tsiviil­koodeksi vastavatel sätetel ning milles oleks arvestatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra vastavaid punkte. Põhiseaduse § 28 kohaselt on kodanikel õigus riigi abile toitjakaotuse korral. Sama mõtet järgib ka TsK § 463 lg. 4, mille kohaselt hüvise suuruse kindlaksmääramisel kahju eest kuulub kannatanu surma korral lastele määratud pension tasaarvestamisele. Pensioniamet on kohtuvea parandamise avalduses ekslikult samastanud riikliku toitjakaotuspensioni ja hüvise. Riigi abi toitja­kaotuspensionina peab olema kõigile ühetaoliselt tagatud. Käesolevas vaidluses on hüvis garanteeritud pensionist palju väiksem. Kohus peab asja uuel arutamisel kontrollima, mida ja kui suures ulatuses Jõgeva Maakonna Sotsiaalhooldusosakond (Pensioniamet) tegelikult V. K.-le välja maksis — kas hüvise kahele lapsele või toitjakaotuspensioni ja kuidas on toimunud tasa­arvestus. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKSi § 355 p. 1 ja § 354 lg. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Jõgeva Maakohtu 6. aprilli 1994. a. otsus osas, millega Jõgeva­maa Pensioniametilt mõisteti välja ühekordselt 5447,64 krooni ja laste Aleksandri ja Natalja ülalpidamiseks hüvis kummalegi igakuiselt 1267,94 krooni V. K. kasuks ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse. Jõgevamaa Pensioniameti kohtuvea parandamise avaldus rahuldada. Eesistuja H. JÕKS Liikmed T. VERNIK J. LUIK