Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/2-6/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 23. maist 1995. a. L. A. hagis Ü. A. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks — RT III, 1995, 8, 96

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus, 23. mail 1995. a. III-2/2-6/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik, ja T. Vernik, hageja L. A. osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. mail 1995. a. Ü. A. teistmisavalduse alusel Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsuse L. A. hagis Ü. A. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsusega lahutati L. ja Ü. A. abielu, mis oli registreeritud 15. juunil 1979. a. Lapsed Heddi ja Marek jäeti L. A. kasvatada ning Ü. A.-lt mõisteti välja alimendid laste ülalpidamiseks. Kohus tunnistas poolte ühisvaraks elamu Sindis Pärnu mnt. 3, mille Ü. A. oli ostnud 30. augustil 1976. a. ja millele poolte kooselu ajal oli tehtud hulgaliselt ümberehitusi ja remonttöid. Ekspertarvamuse kohaselt oli ühiselt tehtud remonttööde maksu­museks 42 764 krooni ja kogu elamu maksumus 46 969 krooni. Kohus tunnistas L. A. omandiks 1/2 osa ja Ü. A. omandiks 1/2 osa elamust Sindis Pärnu mnt. 3. Lisaks sellele tunnistas kohus Ü. A. omandiks sõiduauto VAZ-2108 riikliku numbrimärgiga H 8911 EA. Teistmisavalduses palus Ü. A. kohtuotsuse tühistada abikaasade ühisvara jagamise osas, pidades uueks asjaoluks 28. veebruaril 1994. a. esitatud apellatsioonkaebuse puudumist tsiviiltoimikus ja kohtukutsel tema allkirja võltsimist. Teistmise aluseks pidas kostja TsKSi § 25 lg. 1 ja 2, § 27 lg. 1—4 rikkumist kohtu poolt kostja kohtusse kutsumisel, TsKSi § 87, § 88 ja § 92 rikkumist tõendamisel ja tõendite hindamisel, TsKSi § 169 lg. 1 ja § 183 lg. 5 rikkumist kohtuistungi juhtimisel ja protsessiosaliste seletuste võtmisel ning APK § 22 lg. 1 rikkumist abikaasade isikliku omandi määratlemisel. Vastuses teistmisavaldusele pidas L. A. kohtuotsust õigeks. Linnakohtus asja arutamise käigus ei esitanud Ü. A. ühtegi pretensiooni kohtukutsete kättetoimetamise kohta. Kutsed on talle kätte antud isiklikult või tema elukaaslase kaudu. Ü. A. on oma protsessuaalseid õigusi kuritarvitanud, jättes mitme aasta jooksul kestnud protsessis korduvalt kohtuistungitele tulemata ilma seda põhjendamata. Tema taotlused on kohus rahuldanud ja esitatud tõendeid kogumis hinnanud. Kolleegiumi istungil palus L. A. jätta kohtuotsuse muutmata. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse teistmiseks ei ole alust. TsKSi § 350 lg. 1 ja 2 kohaselt võib jõustunud otsuseid uuesti läbi vaadata uute asjaolude ilmsikstulekul, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Teistmine on lubatud, kui eelmärgitud asjaolud mõjutasid kohtulahendi tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Ü. A. on teistmisavalduses viidanud materiaal- ja protsessiõigusnormide rikkumisele, mis aga ei ole teistmise aluseks. Teistmise aluseks saavad olla vaid uued olulised asjaolud, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Selliseid asjaolusid Ü. A. esitanud ei ole. Ü. A. väide, et toimikust puudub 28. veebruaril 1994. a. esitatud apellat­sioonkaebus, ei vasta tõele. Selle kaebusega vaidlustati Pärnu Linnakohtu 31. jaanuari 1994. a. otsus, mis Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 1994. a. otsusega tühistati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse. Uus otsus tehti Pärnu Linnakohtus 14. juulil 1994. a. ja selle on kostja vaidlustanud. Eelmise kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebus ja sellest tulenev kohtulahend oli kostjale teada ning see ei ole uus asjaolu kohtuotsuse teistmiseks. Ü. A. on vaidlustanud talle kohtukutsete kättetoimetamise, kuid ka see ei ole TsKSi § 350 järgi otsuse teistmise alus. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsPK § 354 lg. 3 kolleegium määras: Jätta Ü. A. avaldus Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsuse teistmiseks rahuldamata. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK