Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-7/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 5. maist 1995. a. I. K. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa kasutada andmise asjas — RT III, 1995, 7, 90

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 5. mail 1995. a. III-3/1-7/95 I. K. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa kasutada andmise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 4. mail 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi I. K. esindaja K. K. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-9/95. Asjaosalistena võtsid istungist osa I. K. esindajad K. K. ja vandeadvokaat Hilda Seedre ning vastustaja Rõngu Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Sirje Must. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: Rõngu sovhoosi direktori 26. detsembri 1972. a. käskkirjaga nr. 107 anti I. K.-le sovhoosi maafondist Rõngu asulasse Vahe tänavale individuaalehituskrunt pindalaga 0,15 ha. Tartu rajooni arhitekti poolt 27. juunil 1985. a. kinnitatud Rõngu alevikus Põllu tn. 2 majavalduse krundi plaani järgi oli E. S.-ile antud krundi pindala 0,19 ha ja I. K.-le antud krundi (Vahe tn. 11) pindala 0,14 ha. Kahe krundi vahele jääv 0,12 ha suurune maatükk ei kuulunud hoonestamisele. Rõngu sovhoosi direktori 22. aprilli 1988. a. käskkirja nr. 15 alusel liideti see maatükk E. S.-i krundiga. Sovhoosi direktori 18. septembri 1989. a. käskkirjaga nr. 52 tühistati eelnimetatud käskkiri ja liideti 0,11 ha sellest maatükist I. K. krundiga. I. K. kasutas juurdeantud maad juurvilja ja marjapõõsaste kasvatamiseks. Rõngu Vallavolikogu 27. märtsi 1992. a. protokollilise otsusega jäeti see maatükk I. K. ajutisse kasutusse kuni maa õigusjärgse omaniku kindlakstegemiseni. Rõngu Vallavolikogu 24. märtsi 1994. a. otsusega nr. 23 otsustati «anda ehituskrunt A 42 E. S.-i kasutusse ajutise maakasutusena 0,31 ha ulatuses». Seda otsust täiendati vallavolikogu 9. juuni 1994. a. otsusega nr. 44 järgmise tekstiga: «Anda maa ajutisse kasutusse kuni maa eraomandusse andmiseni.». 11. juunil 1994. a. sõlmiti Rõngu valla ja E. S.-i vahel põllumajandusliku maakasutuse leping, mille kohaselt vald andis maakasutajale põllumajanduslikuks kasuta­miseks 0,12 ha haritavat maad. 1. juunil 1994. a. esitas I. K. Tartu maakonna halduskohtunikule kaebuse, milles leidis, et vallavolikogu lõpetas ebaseaduslikult tema maakasutusõiguse 0,11 ha suurusele maatükile. Kaebaja väitis, et vaidlusaluse maa andmine E. S.-i kasutusse on ebaõige ja vastuolus maakoodeksi § 51 ning maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täien­damise seadusega, millega lõpetati 28. aprillist 1993. a. maa tähtajata kasuta­miseks andmine. Kaebuses taotles I. K. Rõngu Vallavolikogu 24. märtsi 1994. a. otsuse nr. 23 seadusevastaseks tunnistamist. Kohtumenetluse käigus esitas ta kohtule avalduse, milles palus «koos maa nõude lahendamisega» ka marja­põõsaste hävitamisega tekitatud kahju väljamõistmist E. S.-ilt 440 krooni suuruses summas. Tartu maakonna halduskohtuniku 27. oktoobri 1994. a. otsusega rahuldati I. K. kaebus osaliselt ja tunnistati Rõngu Vallavolikogu vaidlustatud otsus täielikult seadusevastaseks. I. K. hagi 440 krooni suuruses summas jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kohtuotsuses leiti, et vallavolikogul puudus seaduslik alus I. K.-lt maa äravõtmiseks ja selle andmiseks E. S.-ile ajutiseks kasutamiseks. Vallavolikogu rikkus Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 1993. a. määrusega nr. 48 kinnitatud «Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra» punkti 11, kuna kaevatavas otsuses ei ole fikseeritud senise maakasutaja I. K. maakasutusõiguse lõpetamise õiguslikku alust, maa suurust ja kõlvikulist koosseisu ning muid kohustuslikke tingimusi. Rõngu Vallavolikogu esitas 4. novembril 1994. a. apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellant palus tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule teises koosseisus. Kaebuses leiti, et volikogu ei ole rikkunud Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 1993. a. määrust nr. 48, kuna vaieldavale maatükile puudus seaduslik maakasutusõigus. Sovhoosi direktori käskkirjade alusel oli maa looduses piiristamata ja koostamata nõuetekohane akt, mis tõendaks I. K. maakasutusõigust vastavalt maakoodeksi § 42. Apellandi arvates jäi halduskohtu otsusest arusaamatuks, millistest õigusaktidest lähtuvalt kohus seadustas I. K. maakasutusõiguse. Volikogu otsuses maa kasutada andmise kohta fikseerimata jäänud olulised tingimused on sätestatud E. S.-iga sõlmitud maa ajutise kasutamise lepingus. Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 1995. a. otsusega rahuldati apellat­sioonkaebus osaliselt, Tartu maakonna halduskohtuniku 27. oktoobri 1994. a. otsus tühistati osaliselt ja tehti vastavas osas uus otsus ning jäeti I. K. kaebus Rõngu Vallavolikogu 24. märtsi 1994. a. otsuse nr. 24 seadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Rõngu Vallavolikogu ei ole seadust rikkunud, sest I. K.-le sovhoosi poolt vaidlusaluse maatüki kasutada andmise ajal kehtinud maakoodeksi § 33 lg. 6, § 34 ja § 42 alusel tuli teisese maakasutuse objektiks olev maatükk looduses eraldada ning vormistada rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee poolt välja antava maakasutusõiguse riikliku aktiga, mis oli ainukeseks maakasutusõigust tõendavaks dokumendiks. I. K.-le sellist maakasutusõiguse riiklikku akti vaidlusaluse maatüki kohta välja antud ei ole. Seega ei olnud I. K.-l õigust kasutada vaidlusalust maatükki. Kohtuotsuse põhjendavas osas märgitud muud puudused volikogu otsuses parandas volikogu hiljem E. S.-iga sõlmitud ajutise maakasutuse lepinguga ja volikogu täiendava otsusega. Halduskohtuniku otsus I. K. hagi osas on põhjendatud ja seaduslik. 13. märtsil 1995. a. esitas I. K. esindaja K. K. Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 1995. a. otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kaebuses palutakse otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonna­kohtule teises koosseisus. Kassaator väidab, et pärast maatüki eraldamist Rõngu sovhoosi direktori 18. septembri 1989. a. käskkirja nr. 52 alusel mõõdeti see maa temale ka looduses välja sovhoosi melioraatori R. K. ja agronoomi M. E. poolt, märgistati looduses ning andmed selle maa kohta kanti Rõngu sovhoosi maakatastriraamatusse. Maareformi seaduse kehtestamisega lõpetati maa kasutamiseks andmine. Samuti leiab kassaator, et maakoodeksi § 51, mis käsitleb kodanike maakasutamise lõpetamise aluseid, ei võimalda maa äravõtmist ühelt kodanikult eesmärgiga anda see teisele kodanikule. Maa äravõtmisest oleks tulnud ette teatada hiljemalt eelmise aasta 31. detsembriks. Vallavolikogu ja vallavalitsuse tegevus toimus vallavanema V. S.-i huvides. Vastustaja Rõngu Vallavolikogu peab kassatsioonkaebust ebaõigeks ja põhjendamatuks. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on asja lahendamisel seadust vääralt kohaldanud. Maakoodeksi § 14 alusel anti kodanikele individuaalehituskrunte tähtajata kasutamiseks. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täien­damise seaduse § 18 lõpetas maa tähtajata kasutamiseks andmise. 1. novembril 1991. a. kehtima hakanud maareformi seaduse § 32 järgi saab maad kasutada ainult lepingulisel alusel ja tähtajaliselt. Maa kasutamise viisiks võib olla kas maaomanikuga sõlmitud maarendileping, hoonestusõiguse leping või maa tasuta kasutamise leping. Maareformi seaduse § 35 lg. 2 kohaselt võib riigimaad anda tasuta kasutamiseks Vabariigi Valitsuse otsusel, munitsipaalmaad võib anda tasuta kasutamiseks kohaliku omavalitsusüksuse volikogu otsusel. Kohtutoimikutes olevate materjalidega ei ole tõendatud, et vaidlusalune maa oleks enne E. S.-ile kasutamiseks andmist olnud munitsipaalmaa. Seega on kaevatav vallavolikogu otsus vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 ja § 22 ning on antud volikogu pädevust ületades. Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel. Maareformi seaduse § 36 lg. 2 kehtestab, et maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel. Vallavolikogu kaevatav otsus ei käsitle põllumajandusliku maa kasutada andmist. Tartu maakonna halduskohtunik ja Tartu Ringkonnakohus on ekslikult antud vaidluse lahendamisel kohaldanud Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 1993. a. määrust nr. 48 «Põllumajandusliku maakasutuse kohta». Nimetatud määrusega kinnitatud «Põllumajandusliku maa kasutada andmise kord» on kehtestatud maareformi seaduse alusel põllumajandusliku maakasutuse korraldamiseks kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus ning kehtib põllumajandusliku maa kasutada andmisel põllumajandusliku tootmise eesmärgil. I. K. ei ole vaidlustanud Rõngu Vallavalitsuse ja E. S.-i vahel sõlmitud põllumajandusliku maakasutuse lepingut, mistõttu kohtul ei ole alust lepingu õiguslikuks hindamiseks. Sellesisulise vaidluse lahendamine ei kuuluks HKSi § 3 ja § 4 järgi halduskohtu pädevusse. Tartu Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et Tartu maakonna halduskohtunik on I. K. kaebuse läbivaatamisel jätnud protsessi kaasamata kolmanda isikuna E. S.-i. HKSi § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt on protsessi­osaliste nõudmistest olenemata kohtumenetluse seaduse normide rikkumine igal juhul kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui kohtuotsus on tehtud asja arutamisele kutsumata isiku või tema õiguste kohta. Eeltoodu põhjal ja juhindudes HKSi § 57 p. 2 ja § 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-9/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 2. Rahuldada I. K. esindaja K. K. kassatsioonkaebus. 3. Tagastada I. K.-le kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub teatavaks tegemisest 12. mail 1995. a. Eesistuja Tõnu ANTON Liikmed Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN