EE
Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-28/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 24. maist 1995. a. A. K. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 1995. a. otsuse A. K. hagis A. N.-i ja ASi BSN vastu liiklusõnnetuses tekitatud kahju hüvitamiseks — RT III, 1995, 7, 86
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 24. mail 1995. a. III-2/1-28/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja A. K. ja tema esindaja vandeadvokaat E. Eliste osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. mail 1995. a. A. K. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 1995. a. otsuse A. K. hagis A. N.-i ja ASi BSN vastu liiklusõnnetuses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus 05.10.1993. a. Viljandis liiklusõnnetus, milles liikluspolitsei tunnistas süüdlaseks M. T., kes juhtides A. N.-ile kuuluvat sõiduautot «Opel-Rekord», sõitis kõrvalteelt sisse peateel liikunud sõiduautole VAZ 2109, mida juhtis omanik A. K. Hagis nõudis A. K. TsK § 458 alusel kahju hüvitamist A. N.-ilt ja ASilt BSN. Kohtuistungil hageja loobus nõudest ASi BSN vastu ja palus kogu tekitatud kahju 20 351 krooni ja 95 senti välja mõista suurema ohu allika valdajalt A. N.-ilt. Maakohus rahuldas hagi TsK § 458 alusel leides, et sõiduauto «Opel- Rekord» omanik A. N. oli suurema ohu allika valdaja ja ta ei ole tõendanud, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja võttis kohtuistungil ja politseitöötajatele antud seletustes omaks, et andis auto kasutada ASi BSN töökoja juures olevatele töötajatele. Viimaste nõusolekul võttis auto M. T. Autoomanik A. N. pole avaldanud, et tema auto oleks ärandatud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi A. N.-i vastu rahuldamata leides, et suurema ohu allika valdajaks ei olnud A. N. AÕSi § 33 lg. 1 kohaselt on asja valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle. Vastavalt AÕSi § 33 lg. 3 ei loeta valdajaks isikut, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. A. N. ei teostanud tegelikku võimu asja üle. Hageja pole väitnud ning tõendanud, et M. T. töötas A. N.-i kui füüsilise isiku juures või tema majapidamises ning täitis viimase korraldusi. A. N. oli liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto valduse üle andnud. Ka kindlustamata sõiduauto üleandmine katkestab selle valduse. Liikluskindlustuse seaduse § 7 lg. 2 ja § 18 lg. 3 järgi hüvitab liikluskindlustuse seadust rikkudes kindlustamata jäetud sõidukitega tekitatud kahju Liikluskindlustuse Fond. Asjast ei nähtu, et hageja oleks pöördunud Liikluskindlustuse Fondi poole kahju hüvitamiseks. TsKSi § 73 lg. 1 kohaselt saab kohus kostjat asendada vaid hageja nõusolekul. Hageja nõusolekut kostja asendamiseks M. T.-ga andnud ei ole. Kassatsioonkaebuses palutakse Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus järgmistel põhjustel: 1) suurema ohu allika valdaja mõiste AÕSis ja TsKs § 458 ei ole kattuvad. Esimene seadus reguleerib omandisuhteid, teine kahju tekitamisest tulenevaid kohustisi; 2) ka AÕSi § 33 lg. 2 järgi ei ole valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste alusel tema ettevõttes. Selgitamata on A. N.-i suhted ASiga BSN; 3) kui pidada auto valdajaks ASi BSN töötajaid, siis käitusid nad süüliselt, andes autot kasutada juhiloata isikule ja ületades neile antud volitusi. AS BSN tulnuks uuesti protsessi kaasata; 4) selgitamata on M. T. kaasamine protsessi kostjana. Vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata jätta. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 2 alusel. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et hageja on nõudest ASi BSN vastu loobunud. Asja materjalidest nähtuvalt pole toimunud ei maa- ega ringkonnakohtus hagist loobumist ASi BSN vastu ja selles osas menetluse lõpetamist kooskõlas TsKSi § 182 ja § 219. Nimetatud kostja osas puudub seisukoht ka kohtuotsuste resolutsioonis. Hageja nõude osas ASi BSN vastu puudub seega kohtulahend. Tulenevalt TsKSi § 313 lg. 1 ja § 232 lg. 5 peab kohtuotsuse resolutsioonis olema seisukoht kõigi kostjate suhtes. Selle puudumisel ei ole otsus seaduslik. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdajaks ja TsK § 458 tuleneva kohustise kohustatud subjektiks on isik, kes teostas faktilist võimu mootorsõiduki üle kahju tekitamise momendil. Omanik, kes ei valda suurema ohu allikat kahju tekitamise momendil ja kelle korralduste kohaselt ei teostata tegelikku võimu suurema ohu allika üle tema majapidamises või ettevõttes, ei saa vastutada sellega tekitatud kahju eest TsK § 458 järgi. Selline omanik võib suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest vastutada TsK § 448 järgi, s.o. lepinguvälisest kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalustel. Asjakohane on ringkonnakohtu viide liikluskindlustuse seaduse § 7 lg. 2 ja § 18 lg. 3. Liikluskindlustuse seadus kehtestati 1. juulist 1993. a. Selle paragrahvi 1 kohaselt sätestab seadus Eesti Vabariigis liiklusõnnetustega tekitatud kahju hüvitamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning selle tagamiseks kehtestab kohustusliku liikuskindlustuse, mis seisneb tsiviilvastutuses füüsilistele ja juriidilistele isikutele tekitatud liikluskahju (isikukahju või varakahju) eest. Seega on liiklusõnnetuse süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana oma tsiviilvastutuse kindlustanud ja temalt kuulub liiklusõnnetuses kannatanule sissenõudmisele ainult see kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Vabariigi Valitsuse 15.07.1993. a. määrusega nr. 225 oli kehtestatud, et ajavahemikuks 01.07.—01.10.1993. a. ei hüvitatud varakahju, kui liiklusõnnetuse põhjustas liikluskindlustuse tunnistuseta sõiduk. 05.10.1993. a. toimunud liiklusõnnetuses kannatanule tuleb kindlustamata jäetud sõidukiga tekitatud liikluskahju esmalt hüvitada Liikluskindlustuse Fondi arvelt vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 7 lg. 2 ja § 18 lg. 3. Alusetu on kassaatori väide, et protsessi tulnuks kaasata kostjana M. T. Tema vastu hagi ei esitatud ja ringkonnakohtus kostja asendamine võimalik ei ole. Kassatsiooniastmes hageja tasutud advokaadikulu 500 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Juhindudes TsKSi § 346 p. 2 tsiviilkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada A. K.-le 06.03.1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 210 (kakssada kümme) krooni. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK T. VERNIK