Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-30/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 9. maist 1995. a. H. J.-i süüdistuses KrK § 208^3 järgi — RT III, 1995, 7, 81

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. mail 1995. a. III-1/1-30/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja H. J.-i süüdistuses KrK § 2083 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja kohtualune H. J. Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995. a. otsusega mõisteti H. J. süüdi ja teda karistati KrK § 2083 lg. 1 järgi ühe aasta vabadusekaotusega KrK § 47 rakenda­misega tingimisi ühe aasta kuue kuulise katseajaga. H. J. mõisteti süüdi selles, et ta alates 1994. a. maikuust kuni 17. augustini 1994. a. hoidis ebaseadus­likult Põlva linnas Hurda tänavas G. K.-le kuuluvas garaažis maa sisse peidetuna radio­aktiivset materjali — isotoopse koostisega uraani koguses 3 kilogrammi. Kohus asus seisukohale, et H. J.-i poolt nimetatud aine hoidmine oli tegevusena ebaseaduslik, kuna on vastuolus 28. oktoobril 1979. a. allakirjutatud «Tuuma­materjali füüsilise kaitse konventsiooni» 7. artikli nõuetega. Nimetatud konventsiooniga on Eesti Vabariik ühinenud 6. aprillil 1994. a. ja selles sätestatud kitsenduste kohaselt oli H. J.-i valduses ja hoiul olnud tuumamaterjal rangele hoiurežiimile allutatud radioaktiivne materjal. Põlva Maakohtu süüdimõistva otsuse vaidlustas süüdimõistetu H. J. Oma apellatsioonkaebuses ei pea ta end üksikisikuna rahvusvahelise konventsiooni subjektiks, radioaktiivsete materjalide hoidmise eeskirjade puudumise tõttu ei ole tal selge, millise nõude rikkumise tõttu oli tema poolt radioaktiivse materjali hoidmine ebaseaduslik ning millisest radioaktiivsuse astmest alates võib lugeda materjali radioaktiivseks KrK § 2083 mõttes. Väidetult ei teadnud ta hoiule võetud kauba nimetust ega ohtlikkuse astet iseloomustavaid tunnuseid. H. J. taotles Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995. a. otsuse tühistamist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. märtsi 1995. a. otsuses on aktsepteeritud apellandi põhiseisukohti. Ringkonnakohus on oma õiguslikes järeldustes välistanud ka probleemi seose «Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjade» p. 1 ja 5 nõuetega, kuna need nõuded kehtivad ettevõtete kohta. Hoitud aine omaduste suhtes on ringkonnakohus rõhutanud, et olemasolevates teraskonteinerites hoituna ei kujutanud see konteineri kõrval seisnule mingit ohtu, sest selle uraani isotoopide kiirgus neeldub juba mõne millimeetri paksuses terases. Lõik hiljem märgib aga kohus konteineri sisu kohta, et uraan on kõrge toksilisusega element, mille keskkonda pääsemine võib põhjustada tõsiseid mürgitusi ja organismi seesmist kiiritamist. Oma hinnangute kokkuvõttena tühistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegium Põlva Maakohtu otsuse, mõistis H. J.-i KrK § 2083 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samas otsustati konfiskeerida asitõendina käsitletud radioaktiivne uraan. Ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja, kelle esitatud kassatsioonprotestis rõhutatakse: 1. Kriminaalasja materjalide ja H. J.-i enda ütlustega on tõendatud, et vähemalt 1994. a. maikuust teadis kohtualune, et hoiab ja varjab radioaktiivset materjali. 2. H. J. lõi oma järgneva tegevusega reaalse ohu paljudele inimestele — andis radioaktiivse aine peitmiseks edasi teisele isikule, keda ei hoiatanud aine ohtlikkusest. 3. Ringkonnakohus on kitsendatult käsitlenud «Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni» ja selle sätete kehtivuse ulatust Eesti Vabariigis. 4. Ebaõigesti on tõlgendatud «Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise ees­kirju», mis tegelikult välistavadki eraisiku tegutsemise litsentseerimisele kuuluvatel aladel. 5. H. J.-i hoiul olnud radioaktiivse uraani ohtlikkuse hindamisel on ringkonnakohus suvaliselt tuletanud vastuolulisi järeldusi. Kassatsioonprotestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 1995. a. õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning H. J.-i süüdistusasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonna­kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud õigeksmõistetu H. J.-i selgitused oma kirjalike vastuväidete täpsus­tamiseks ja prokurör M. Püssi toetava arvamuse kassatsioonprotesti suhtes, tuvastas: Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995. a. otsuses on tõendite kogumile vastavalt piiritletud radioaktiivse materjali hoidmise ajalised piirid ja H. J.-i jätkunud tegevus, mis ei olnud suunatud eeldatud ohu vältimisele, vaid selle varjamisele. KrK § 2083 mõttes on karistatav radioaktiivse materjali (seadmes või tootes mis tahes füüsikalises seisundis olevate või muul kujul esinevate ioniseeriva kiirguse allikate, radioaktiivsete ainete ja tuumamaterjalide) ebaseaduslik omandamine, hoidmine, kasutamine, edasiandmine või lõhkumine. Selle sätte puhul on tegemist nn. abstraktse ohudeliktiga, kus ohu olemasolu on eeldatud juba seaduses ning selle teket või tekke võimalust ei ole vaja konkreetses asjas tõendada. Vastava ala reguleerituse astmest olenemata on üldiselt teada, et radioaktiivsete ainete hoidmine võib kujutada ohtu nii aine hoidjale endale kui ka teistele isikutele. Oht on sättes kirjeldatud tegevusega loodud olenemata radioaktiivse aine kahjulikkuse astmest. Õigusnormi tõlgendamise loogikaga on vastuolus ringkonnakohtu poolt asjas omaks võetud seisukoht, et «Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjad», määrates kindlaks riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise ja selle tühistamise korra ettevõtetele, lubavad neil aladel piiranguteta tegutseda üksikisikutel. Eeskirjade mõtte kohaselt on nendes sätestatud radioaktiivsete ainetega sooritatud toimingute seaduslik kord — antakse vastav tegevuslitsents. KrK § 2083 lg. 1 keelab üldse radioaktiivse materjali omandamise, hoidmise, kasutamise ja nendega muud sättes loetletud toimingud, välja arvatud vähesed seaduses toodud erandid. Sellise erandina on käsitletav vastava tegevuslitsentsi olemasolu. Ühelgi juhul ei olene ohtlike ainete hoidmise karistatavus nende pakendi kindlusest. Nende kriminaalseadusest tulenevate põhimõtete ebajärjekindla käsitlemise tõttu on käesolevas kriminaalasjas süüdistus formuleeritud puudulikult. Tuleb silmas pidada, et KrK § 2083 dispositsioon on blanketne. Selles ei ole määrat­le­tud radioaktiivse aine ebaseadusliku hoidmise mõistet. Kohtud on püüd­nud seda mõistet sisustada kriminaalasja materjalides olevate õigusaktide kaudu, seega on viinud H. J.-i kaitseõiguse rikkumisele. Vastavalt KrMK § 351 lg. 2 sätetele on süüdistataval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Blanketse dispositsiooniga eriosa paragrahvide puhul tähendab see, et süüdistus peab sisaldama viiteid, milliste õigusaktide milli­seid sätteid on süüdistatav oma konkreetsete tegudega rikkunud. Riigikohus on seisukohal, et ülaltoodu kujutab endast protsessinormide olu­list rikkumist, sest neid puudusi kõrvaldamata ei ole võimalik tagada krimi­naalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist nagu seda nõuab KrMK § 19. Selle sätte eiramine ongi käesolevas kriminaalasjas viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Riigikohus leiab, et kriminaalasi tuleb saata I astme kohtule, kes peab tagama asja arutamise seaduse nõuetele vastava süüdistuse alusel. Juhindudes AKKSi § 39 lg. 4; § 63 p. 2; § 64 p. 2, 3; § 65 lg. 3, kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tühistada Põlva Maakohtu otsus 17.01.1995. a. ja Tartu Ringkonna­kohtu 02.03.1995. a. otsus H. J.-i suhtes ja saata kriminaalasi uueks aruta­miseks Põlva Maakohtule teises kohtu koosseisus. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 9. mail 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER