Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-27/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 2. maist 1995. a. V. S.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 1 ja § 101 p. 2 järgi — RT III, 1995, 7, 80

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 2. mail 1995. a. III-1/1-27/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul istungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. S.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 1 ja § 101 p. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja süüdimõistetu V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski. V. S.-i süüdimõistmise aluseks on tema osavõtul 24. juunil 1993. a. Kohtla-Järve linnas Sõpruse tn. 16a—26 asetleidnud sündmused, mille käigus ta kassi kohtlemise pinnal noris ja tülitses V. G.-ga, sõimas teda ebatsensuursete sõnadega, peksis rusikate ja jalgadega näkku ja pähe. Mõni aeg hiljem samal päeval, pärast ärakäimist naasnuna samasse korterisse, peksis V. S. V. G.-d metalltoruga pähe ja kehasse, tekitas talle rohkesti vigastusi, mis põhjustasid kannatanu surma. Esmalt kirjeldatud tegevus on olnud aluseks V. S.-i süüdi­mõistmisel KrK § 195 lg. 1 järgi ning karistamisel arestiga 2 kuuks. Teine ja ohtlikum rünne on kvalifitseeritud KrK § 101 p. 2 järgi ning karistuseks on mõistetud 10 aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg. 1 järgi on V. S.-ile mõistetud lõplikuks karistuseks 10 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtla-Järve Linnakohtu 14. oktoobri 1994. a. otsuse, millega V. S. kirjeldatud kuritegudes süüdi mõisteti, vaidlustasid apellatsiooni korras V. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat I. Zurina. Mõlemad olid seisukohal, et süüdistus 24. juunil 1993. a. sooritatud kuritegudes on ebapiisavalt tõendatud ja rajatud rõhutatult tunnistaja V. T. ütlustele. Apellatsioonikohtult taotleti V. S.-i õigeksmõistmist. Viru Ringkonnakohtu 2. veebruari 1995. a. otsusega jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu 14. oktoobri 1994. a. otsus V. S.-i suhtes muutmata, apellat­sioonkaebused rahuldamata. Selle kohtulahendi vaidlustas süüdimõistetu V. S. Kassaator väidab, et kohtuotsustes esitatud järeldused on ebakindlad, tõendite hindamisel on meelevaldselt välistatud tunnistaja V. T. või mõne teise isiku võimalikule süüle viitavaid hinnanguid, asjas esinevad vastuolud on tõlgendatud tema kahjuks. Süüdimõistetu rõhutab kohtulahendite vaidlustamise alusena seda, et nendes on vahelduvalt käsitletud kuritegude sooritamise kuupäevana 23. ja 24. juunit 1993. a. Ta taotleb Viru Ringkonnakohtu 2. veebruari 1995. a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära süüdimõistetu V. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski kassatsiooni aluseid täpsustava seletuse ning prokuröri, kes ei toetanud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, tuvastas: Kohtla-Järve Linnakohtu 14. oktoobri 1994. a. otsuses on KrMK § 19 ja § 50 nõuetele vastavalt analüüsitud V. S.-i käitumisega seotud tehiolusid ja tõendeid. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on sisukohaselt käsitletud tema kohtu alla andmise aluseks olnud süüdistuse formulatsiooni ja tõendeid, mis ta süüdiolekut kinnitavad. Kohtuotsuse selle osa lõpus on linnakohus ekslikult nimetanud inkrimineeritud kuritegude toimepaneku ajaks kohtuistungil kontrollitud tõenditele vastava 24. juuni 1993. a. asemel 23. juuni 1993. a. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt tulenes see eksitus V. S.-i enda ütlustest kohtuistungil, mis on protokollitud muudest tõenditest ja tema enda varasema­test ütlustest lahknevana ilmse eksituse tõttu, lahknevuse põhjust täpsustamata. Oma järgnevas apellatsioonkaebuses käsitleb V. S. ise taas vaidlusaluseid sündmusi 24. juunil 1993. a. toimunutena. Tõendite kogumile vastav on olnud ka Viru Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 2. veebruari 1995. a. otsuses fikseeritud kuritegude toimepaneku aeg — 24. juuni 1993. a. Eksliku kuupäeva nimetamine esimese astme kohtu otsuses ei saanud käsitletud tõendite kogumi foonil häirida kaitseõiguse realiseerimist ja kuulub selles asjas muude kassaatori poolt esitatud vastuolude hulka, mis ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ega seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Juhindudes AKKSi § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 2. veebruari 1995. a. otsus muutmata. 2. Süüdimõistetu V. S.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 2. mail 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP