Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-26/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 2. maist 1995. a. R. N.-i süüdistuses KrK § 103 järgi — RT III, 1995, 7, 79

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 2. mail 1995. a. III-1/1-26/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. N.-i süüdistuses KrK § 103 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu S. P. ja Riigi­prokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1994. a. otsusega tunnistati R. N. süüdi KrK § 100 järgi ja karistati seitsme aasta vabadusekaotusega kinnises vanglas. R. N. tunnistati süüdi selles, et ta 17. märtsil 1994. a. oma elukohas armu­kadeduse pinnal tekkinud tülis lõi tapmise eesmärgil kahel korral noaga selga abikaasale O. N.-ile. Saadud vigastuste tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdi­mõistetu R. N. ja tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel. Süüdimõistetu väitis, et temal puudus tahtlus tappa oma abikaasat ja linnakohus alusetult ei arvestanud tal esinenud afektiseisundit. Kaitsja taotles kuriteo ümberkvalifit­seerimist KrK § 103 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1994. a. otsus. Ring­konna­kohus tunnistas R. N.-i süüdi KrK § 103 järgi ja karistas teda kolme aasta vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassat­sioonkaebuse kannatanu S. P. Kannatanu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühista­mist, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kaebuse motiivide kohaselt on kriminaalasjas tõendatud, et R. N. on kasutanud oma abikaasa O. N.-i suhtes korduvalt füüsilist vägivalda. Vägivald on seisnenud O. N.-i noaga ja tapmisega ähvardamises. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et R. N.-il esines kuriteo toimepanemise ajal füsioloogiline afekt, mille kutsus esile kannatanu õiguse­vastane käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kannatanu S. P. seletuse, milles ta avaldas arvamust, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on vale ja tuleb tühistada, ning prokuröri arvamuse, et kannatanu kaebus ei kuulu rahuldamisele ringkonna­kohtu otsuse seaduslikkuse tõttu, tuvastas: Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. istungil määras kohus R. N.-i suhtes ekspertiisi. Ekspertiis määrati seoses vajadusega hinnata uuritava emot­sionaalset seisundit temale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal. Ekspertiisi nimetatakse kohtupsühholoogiliseks ekspertiisiks, mille läbiviimiseks määrati Tallinna Psühhoneuroloogiahaigla eksperdid, kuid küsimusi ekspertidele selles määruses ei esitatud (tl. 176). Kriminaaltoimikus on sama kohtu määrus, millele on alla kirjutanud kohtu eesistuja Bogdanova (tl. 177). Selle järgi määrati R. N.-i suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis komisjoniekspertiisina ja eksper­ti­de­le esitati 8 küsimust. 17. oktoobril 1994. a. on Tallinna Psühhiaatria­haigla psüh­holoog Tiina Kompus läbi viinud ainuisikulise kohtupsühholoogilise ekspertiisi. Ekspertiisi läbiviimise aluseks oli kohtunik Bogdanova 15. septembri 1994. a. määrus, mis ei vasta nii vormi kui ka sisu poolest protsessiseaduse nõuetele. Kuna uuritava ja kannatanu varasemate suhete, kuriteo sündmuse, sellele vahetult eelnenud ja järgnenud aja kohta olid vastuolulised andmed, ei saanud ekspert tuvastada R. N.-il temale inkrimineeritud teo ajal esinenud emotsionaalset seisundit. Kohtueelsel menetlusel on määratud ja läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ekspertide komisjoni poolt. Ekspertide arvamuse kohaselt ei esinenud R. N.-il temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal psühhoosi tunnuseid (ta oli kontaktis ümbritsevaga, tegutses sihipäraselt, tal ei esinenud teadvusehäireid, luulumõtteid ega meele­petteid), s.t. oli süüdivusseisundis. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1994. a. otsuses asuti seisukohale, et R. N.-il võis esineda füsioloogilise afekti seisund, kuid seda ei kutsunud esile vägivald või raske solvamine O. N.-i poolt. Kvalifitseerides toimepandud tapmist tahtliku tapmisena KrK § 100 järgi, on linnakohus analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, sealjuures andnud hinnangu ka kohtualuse R. N.-i ebajärje­kindlatele ütlustele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et R. N. tappis oma abikaasa äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas vägivald või raske solvamine kannatanu poolt. Milles konkreetselt kannatanupoolne vägivald süüdimõistetu suhtes väljendus, kohtuotsuses ei sedastata. Raskeks solvamiseks on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lugenud O. N.-i poolt rahvuslikul pinnal rajaneva solvava väljendi ütlemist kohtualusele. Kas solvamine on raske või mitte, see on fakti küsimus ja iga kohus, kes asja sisuliselt arutab, on pädev seda ka otsustama. Kuid samas on ringkonnakohus kuriteo kvalifitseerimisel võtnud aluseks ainult kohtupsühholoogiaekspertiisi aktis sisalduva oletusliku arvamuse kohtualusel esinenud füsioloogilise afekti kohta ja kohtualuse enda ebajärjekindlad ütlused. Kriminaalasjas leiduvate muude tõendite hindamine ringkonnakohtu otsuses ei kajastu ning selles pole antud ka õiguslikku hinnangut nende tõendite analüüsile linnakohtu otsuses. Eirates KrMK § 50 lg. 1 sätestatud faktiliste asjaolude igakülgsuse ja täieliku läbivaatamise nõuet ning rajades kohtulahendi ebaseadusliku määruse alusel tehtud kohtupsühholoogiaekspertiisiga saadud eksperdi oletuslikule arvamusele, on protsessiseaduse rikkumine viinud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks on vajalik määrata kehtivate menetlus­normide alusel kompleksne kohtupsühhiaatria- ja kohtupsühholoogiaekspertiis R. N.-i suhtes ja seejärel kuriteo õigeks kvalifitseerimiseks hinnata kõiki tõendeid nende kogumis. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKSi § 43 lg. 2, § 63 p. 2, § 64 p. 1, 3 ja § 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 1995. a. otsus R. N.-i süüdistusasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Kannatanu S. P. kassatsioonkaebus rahuldada, kassatsioonikautsjon tagastada. Otsus jõustub 2. mail 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Herbert LINDMÄE