Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-25/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 28. aprillist 1995. a. E. S.-i avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks — RT III, 1995, 6, 76

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus, 28. aprillil 1995. a. III-2/1-25/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja E. S.-i osavõtul vaatas läbi 24. aprillil 1995. a. avalikul kohtuistungil E. S.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1995. a. otsuse E. S.-i avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. 16. augustil 1994. a. esitatud avalduses palus E. S. tunnistada kaalukateks põhjused, mille tõttu ta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja mööda laskis. Avaldus esitati TsKSi § 255 lg. 2 p. 6 alusel, mille kohaselt tuvastatakse erimenetluses juriidilisi fakte, kui seaduses ei ole nende tuvastamiseks teistsugust korda. Harju Maakohtu 31. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti avaldus tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on tehtud TsKSi § 253, omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 ja seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 2 lg. 3 alusel. Kohus põhjendas E. S.-i avalduse rahuldamata jätmist sellega, et ORASi § 16 lg. 1 kohaselt oli E. S.-il õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada avaldus kuni 17. jaanuarini 1992. a. E. S.-il ei olnud takistusi sellise avalduse esitamiseks, kuid tol ajal ta ei soovinud avaldust esitada. Seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamsie korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 2 lg. 3 kohaselt võeti tähtaegade ennistamise avaldusi vastu keskkomisjonis kuni 31. märtsini 1993. a. E. S. ei esitanud avaldust õigeaegselt. E. S.-i radikuliidiravil viibimine ei saanud takistada avalduse esitamist keskkomisjonile. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult jätnud E. S.-i avalduse rahuldamata ning jättis kohuotsuse muutmata. Kassatsioonkaebuses palus E. S. ringkonnakohtu otsuse tühistada ja möödalastud tähtaja ennistada. E. S.-i teada pidi õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi nõudma tema ema vend V. R., kes suri 7. juulil 1992. a. ning seejärel selgus, et vajalikke avaldusi ta ei olnudki teinud. E. S. oli haiglaravil alates 25. veebruarist 1993. a. ning hiljem halva tervisega, mis takistas asjaajamist ja mille tõttu jäi avaldus õigeaegselt esitamata. Kolleegiumi istungil palus E. S. kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKSi § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaal- ja protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamist reguleerib 11. juuni 1992. a. seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel, mille § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtu pädevusse ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste vastuvõtmine ja arvestus. Sama seaduse § 1 lg. 1 ja § 2 lg. 1 kohaselt kuulus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamine keskkomisjoni pädevusse. Seega on Tallinna Ringkonnakohus teinud otsuse asjas, mis ei kuulu kohtu pädevusse. TsKSi § 218 p. 1 kohaselt tuleb kohtuotsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada. Juhindudes TsKSi §-dest 357 ja 354 lg. 2 kolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1995. a. otsus tühistada ja menetlus asjas lõpetada. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Riigikohtu deposiitarvele 30. jaanuaril 1995. a. E. S.-i poolt, kanda riigituludesse. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS T. VERNIK