Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-24/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 27. aprillist 1995. a. A. V.-i hagis Juuru Vallavalitsuse vastu liiklusõnnetusega tekitatud kahju 66 669,20 krooni nõudes ja kostja regresshagis J. M.-i vastu — RT III, 1995, 6, 75

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. aprillil 1995. a. III-2/1-24/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, kolmanda isiku kostja poolel J. M.-i ja tema esindaja vandeadvokaat K. Mällo osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 17.04.1995. a. J. M.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19.01.1995. a. otsuse A. V. hagis Juuru Vallavalitsuse vastu liiklus­õnnetusega tekitatud kahju 66 669,20 krooni nõudes ja kostja regresshagis J. M.-i vastu. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus 11.04.1993. a. kella 21.20 ajal liiklusõnnetus Tallinnas Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul, kus põrkusid kokku mööda Pärnu maanteed liikunud Juuru Keskkoolile kuuluv sõiduauto VAZ-2106 kooli direktori J. M.-i juhtimisel ja Vabaduse väljakult lähenenud sõiduauto Mercedes Benz A. V. juhtimisel. 21.09.1993. a. esitatud hagis palus A. V. välja mõista Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt sõiduauto Mercedes Benz taastamisremondi maksumuse 65 773,05 kr. ja 896,15 kr. ekspertiisitasu. Juuru Vallavalitsuse regresshagis paluti J. M.-ilt välja mõista kahju hüvitamiseks 73 524,40 kr. Regresshagi kohaselt töötas J. M. avarii toimumise ajal Juuru Keskkooli direktorina. Liiklusõnnetus toimus pühapäeval ja sõit ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Seepärast taotles Juuru Vallavalitsus tekitatud kahju hüvitamist TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel täies ulatuses. Maakohus rahuldas A. V. hagi nõutud suuruses, Juuru Vallavalitsuse regresshagi aga osaliselt, mõistes J. M.-ilt välja 66 669 kr. varalise kahju hüvitamiseks ja 3500 kr. riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja J. M.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Liiklus­politsei 26.04.1993. a. kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse 11.04.1993. a. Tallinnas Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul põhjustas J. M., kes sõitis ristmikule foori keelava märgutule ajal, rikkudes sellega liikluseeskirja p. 119 nõudeid. Määruse õigsust vaidlustatud pole. Liiklusõnnetuse pealtnägijate T. M.-i ja J. K. seletuste kohaselt sõitis J. M. ristmikule punase fooritule süttimisel. Hageja autos olnud reisijad A. K., Mari ja Mihkel R. kinnitasid, et nende sõidusuunas süttis enne ristmikule sõitmist roheline tuli. Arvestades kõiki tõendeid kogumis leidis ringkonnakohus, et LE nõudeid rikkudes põhjustas J. M. liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai hageja kahju. Hageja poolt LE rikkumist, mis oleks põhjustanud avarii, tuvastatud ei ole. Halduskohtu otsus, millega liikluspolitsei otsus J. M.-ile halduskaristuse määramise kohta tühistati, ei välista tema poolt LE nõuete rikkumist ja tema süüd avariis. Hagejale auto taastamisremondi näol tekitatud kahju on kindlaks tehtud eksperdi arvamusega. Haginõude suurust vaidlustatud ei ole. TsK § 458 alusel kuulus hagejale tekitatud kahju väljamõistmisele Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt ning Juuru Vallavalitsuse regresshagi rahuldamisele kooskõlas TsKSi §-ga 78. Kaebuse väide selles, et kohus kohaldas regresshagi rahuldamisel ebaõigesti TööK § 128 lg. 1 p. 7 sätteid, ei ole põhjendatud. Asja materjalidega on tõendatud, et liiklusavarii toimus pühapäeval J. M.-i töövälisel ajal kell 21.20, mil ta oli kooli autoga koos abikaasaga tagasiteel teatrist. Kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus järgmistel põhjustel: 1) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud protsessiõiguse norme. Kohtuotsuses on viidatud isikute seletustele, keda ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud. Seega pole kohus nende ütlusi vahetult kontrollinud ja kassaatoril puudus võimalus realiseerida TsKSi §-s 64 sätestatud õigust küsitleda neid isikuid asjaolude täpsustamiseks. Samuti on kohus viidanud kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusele, mida ei ole vaidlustatud. Seda määrust polnudki vaja vaidlustada, kuna liiklusõnnetuse ajal oli teada, et see ei too kaasa KrK §-s 204 ettenähtud kriminaalõiguslikke tagajärgi. Määruse seisukohad on vastuolus faktiliste asjaoludega, mistõttu kassaator taotles määratud halduskaristuse otsuse tühistamist. Seda Tallinna Halduskohus oma 16.06.1994. a. otsusega tegigi; 2) TsK § 458 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 kohaselt hüvitatakse reaalselt tekitatud kahju. Hageja on omaks võtnud, et ostis oma sõiduauto 3200 dollari (40 000 krooni) eest ja müüs selle pärast liiklusõnnetust 24 000 kr. eest. Seega on hagejale reaalselt tekitatud kahju 16 000 kr. ja kohtuotsusega antakse talle võimalus alusetult rikastuda; 3) TööK-i § 128 lg. 1 p. 7 kohaldamine on väär, sest hageja töötas normeerimata tööajaga ja Juuru Vallavalitsuse poolt kasutada antud sõiduautoga käis ta 11.04.1993. a. Tallinnas võtmas kirjanikult autogramme raamatutesse, mida kinkida kooli lõpetajatele. Pärast seda käis ta teatris. Pedagoogide kutsealaseks kohustuseks on enesetäiendamine ja selle hulka kuulub ka teatrite külastamine; 4) kohus on ekslikult jätnud tuvastamata hageja süü liiklusõnnetuses. Vastustaja Juuru Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Sama palub A. V., leides, et ekspertiisiakti kohaselt on tema sõiduauto taastamisremondi maksumus ja ekspertiisitasu kokku 66 669 kr. 20 s. Enne müüki tuli sõiduauto vajalikku seisundisse viia ja kulutused selleks on fikseeritud ekspertiisiaktis. Kassaatori esindaja ei vaidlustanud ringkonnakohtus liiklusõnnetuse materjalide avaldamist. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on oma otsuses J. M.-i süü tuvastamisel viidanud tõendina isikute seletustele, keda kohtuistungitel ei ole tunnistajana üle kuulatud. TsKSi § 87 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus, mille saamise korda reguleerib TsKSi 15. peatükk. Liiklusõnnetuse materjalide juures olevad kirjalikud seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega ega ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kolmas isik vaidlustas seoses liiklusõnnetusega temale HÕSi § 99 lg. 1 järgi määratud halduskaristuse. Tallinna Halduskohtu poolt tühistati vaidlustatud otsus ja lõpetati asja menetlus menetluse eeskirjade rikkumise ja halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu. J. M.-il puudus vajadus vaidlustada 26.04.1993. a. määrust kriminaalasja algatamisest keeldumise kohta seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas kohus peab seda määrust tõendiks või TsKSi §-s 91 lg. 3 sätestatud tõendamisest vabastamise aluseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu otsus ei välista LE rikkumist J. M.-i poolt ja tema süüd avariis. Eeltoodut saab tuvastada aga TsKSi §-s 87 ettenähtud tõenditega. Hagejale tekkinud kahju suuruse määramisel tuleb arvestada, et sõiduki vigastusest tulenev kahju ei saa olla suurem sõiduki hävimisest tulenevast kahjust. Sõiduki hävimisest tulenev kahju on määratav AÕSi § 29 alusel. Kuna liiklus­õnnetus toimus 11.04.1993. a., siis ei ole kohtud põhjendatult kohaldanud hiljem kehtestatud liikluskindlustuse seaduse sätteid. Tuvastatud asjaolude alusel on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. V.-le kahju tekitamine ei olnud seotud J. M.-i poolt tööülesannete täitmisega. Hagi rahuldamiseks J. M.-i suhtes puudus seaduslik alus. Juuru Vallavalitsuse hagi J. M.-i vastu esitati TsK § 460, TööK § 128 ja TsKSi § 78 alusel. Ringkonnakohus rahuldas selle TsKSi § 78 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel. Juuru Vallavalitsuse ja J. M.-i vahelist materiaalõiguslikku suhet TsKSi § 78 ei reguleeri. Nendevahelist materiaalõiguslikku suhet reguleerivate TööK §-de 125 lg. 1 ja 128 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises asutusele, täielikku materiaalset vastutust ainult otsese ja tegeliku kahju olemasolu korral. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et Juuru Vallavalitsus on hüvitanud hagejale tekitatud kahju ja selle tõttu on tal juba tekkinud tegelik kahju. TsK §-i 460 lg. 1 kohaselt tekib isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses. Seega nii kehtiva töökoodeksi materiaalset vastutust reguleerivate sätete kui ka TsK § 460 kohaselt on nendel alustel hagi rahuldamise eelduseks juba tekkinud, mitte aga kohtuotsuse täitmisega tulevikus tekkida võiv kahju. Juhindudes TsKSi §-st 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada J. M.-ile tasutud kassatsioonikautsjon 667 (kuussada kuuskümmend seitse) krooni. Eriarvamusele jäi eesistuja J. Odar. Eesistuja J. ODAR Liikmed J. LUIK H. JÕKS J. Odari eriarvamus Leian, et kooskõlas TsKSi §-ga 78 on kohtul võimalik ühes menetluses kindlaks teha, kas Juuru Vallavalitsus kui suurema ohu allika valdaja põhjustas kahju A. V.-le ja kui suures ulatuses peab põhihagi rahuldamise korral tööõiguse sätete järgi vastutama Juuru Vallavalitsuse ees kolmas isik J. M. J. M. vastutab otsese ja tegeliku kahju eest, mis tema süül põhjustati Juuru Vallavalitsusele ning selle suurus on võimalik kohtul kindlaks määrata, sidumata seda kahju tasumisega A. V.-le. Põhihagiga ühes menetluses tööõiguse alusel regresshagi lahendamine kiirendab oluliselt kohtumenetlust.