Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-22/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 27. aprillist 1995. a. Rivo H. seadusjärgse esindaja Aldo Sova ja Margo H. hagis Liina P. ja Erni P. vastu pärandvara jagamiseks — RT III, 1995, 6, 73

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. aprillil 1995. a. III-2/1-22/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, hagejate esindajate A. Sova ja vandeadvokaat E. Eliste osavõtul vaatas läbi 17. aprillil 1995. a. avalikul kohtuistungil hagejate esindajate vandeadvokaat E. Eliste ja A. Sova kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 1995. a. otsuse Rivo H. seadusjärgse esindaja Aldo Sova ja Margo H. hagis Liina P. ja Erni P. vastu pärandvara jagamiseks. Viljandi Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustega on tuvastatud, et Rivo ja Margo H. ema Siiri H. alustas 1987. a. kooselu Erik P.-ga. 12.05.1987. a. eraldati Erik P.-le ehituskrunt Viljandi Maakonnas Saarepeedi külanõukogus Aindu külas ja samal aastal alustati elamu ehitustöid. Siiri H. ja Erik P. abielu registreeriti 26.08.1989. a. Erik P. hukkus liiklusõnnetuses 22.09.1991. a. Siiri H. suri sama liiklusõnnetuse tagajärjel 26.09.1991. a. 20.03.1992. a. Erik P. laste Erni ja Liina P. vastu APK § 20 ja TsK § 536 alusel esitatud hagis nõudsid hagejad poolelioleva elamu kui abikaasade ühis­omandi jagamist selliselt, et tunnistada elamu Rivo H. ja Margo H. omandiks ja neilt Liina P.-le ja Erni P.-le välja mõista rahaline kompensatsioon – kummalegi 1/6 elamu maksumusest. Iseseisva nõudega kolmas isik, Siiri H. ema Salme H. nõudis APK § 20 lg. 3 ja TsK §-de 551 lg. 2; 536 lg. 1 p. 1 ja 563 alusel: 1) tunnistada Erik P. nimele registreeritud elamu Erik P. ja Siiri H. ühisvaraks; 2) tuvastada juriidiline fakt, et ta on Siiri H. pärandvara vastu võtnud; 3) jagada pärandvara, tunnistades elamu võrdsetes osades tema, Rivo ja Margo H. omandiks ning mõistes neilt välja rahalise kompensatsiooni Erni ja Liina P. kasuks – kummalegi 1/6 elamu maksumusest. Maakohus tuvastas juriidilise fakti, et Salme H. võttis oma tütre Siiri H. pärandvara vastu. Kohus jagas Erik P. pärandvarana poolelioleva elumaja ja kasvuhoone, tunnistades Erni ja Liina P. omandiks 1/3 mõttelist osa kummalegi ning Rivo, Margo ja Salme H. omandiks igaühele 1/6 mõttelist osa. Maakohus leidis, et abikaasade ühisomandit pole hagejad usaldusväärselt tõendanud ja seetõttu ei saa pärandvara jagamisel juhinduda APK §-st 20 lg. 3. Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Viljandi Maakohtu otsuse ja rahuldamata hagejate apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leidis, et hagejad põhjendavad kaebust, viidates AÕSi §-le 70. Nad leiavad, et vaidlusalune vara kuulus kaasomandina Erik P.-le, Siiri H.-le ja viimase emale Salme H.-le võrdsetes osades. Viljandi Maakohtule esitatud hagiavalduses ja kohtuistungil aga palusid hagejad Erik P. pärandvara jagada APK § 20 alusel kui abikaasade ühisomandi. Vastavalt TsKSi §-le 289 võib apellant kaebuses viidata uutele põhjendustele ja tõenditele, mida ta ei ole esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud hagi aluse muutmist. Vastavalt TsKSi §-le 230 lg. 3 ei tohi kohus asjas, milles poolte kokkulepe on seadusega lubatud, otsuses tugineda asjaolule, millele pool ei ole ise viidanud asja läbivaatamisel. Hagejad võtsid omaks, et elamu ehitamist alustati juba 1987. a., s. o. kaks aastat enne abiellumist. Kolmas isik Salme H. on kohtus omaks võtnud, et raha elamu ehitamiseks andis ta juba 1987. a. Kokku andis ta väidetavalt maja ehitamiseks 20 000 rubla. Ehitustehnika eksperdi arvamuse järgi oli vaidlusaluse ehitusjärgus oleva ehitise ja selle juures olevate ehitusmaterjalide väärtus 15.07.1992. a. 1991. a. hinnetes 86 477 rbl. APK § 20 lg. 1 sätestab, et abikaasade ühisvaraks on abikaasade poolt abielu kestel soetatud vara. Hagejad ei ole hagi aluses teinud viidet APK §-le 20 lg. 3, ega tõendanud asjaolu, et enne abiellumist Erik P. nimel soetatud vara – ehitusjärgus oleva elamu maksumus suurenes oluliselt pärast abiellumist. Kolmas isik Salme H. küll leidis kohtuistungil, et tema nõude rahuldamisel tuleb võtta aluseks ka APK § 20 lg. 3, kuid ta ei põhjendanud hagi alust, ega esitanud kohtule tõendeid kui suur oli Erik P. nimel oleva maja maksumus Erik P. ja Siiri H. abiellumise ajal ning kui palju ja milliste vahendite arvel suurenes maja maksumus abielu kestel. Sellest tulenevalt jättis Viljandi Maakohus põhjendatult pärandvara hulka arvamata väidetavalt Siiri H.-le kuulunud abikaasade ühisvara osa. Kolmas isik ei ole kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. Apellantidel ei olnud volitusi esitada väiteid tema nimel. Apellandid ja kolmas isik ei ole esimese astme kohtus väitnud, et Siiri H. märkmed tõendaksid seda, et maja väärtus suurenes pärast abiellumist. Kohtuistungitel üle kuulatud tunnistajaid ei ole selles osas küsitletud. Ringkonnakohtul on seaduse järgi volitused tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui esimese astme kohus on oluliselt rikkunud protsessiseadust. Apellandid protsessinormide rikku­mistele aga ei viita ning ringkonnakohus leidis, et Viljandi Maakohus ei ole tsiviilkohtupidamise seadustiku nõudeid rikkunud. Apellatsioonkaebuses esitatud alustel on Margo H.-l ja A. Soval võimalus esitada uus hagi. Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja tunnistada pooleliolev elamu hagejate omandiks ning hagejatelt välja mõista rahalise kompensatsiooni kostjate kasuks. Kohus rikkus TsKSi § 228 lg. 2 nõudeid, jättes tõenditele hinnangu andmata ja on tunnistajate ütlusi ainult kirjeldanud. Hagejad soovisid omandiõigust elamule, kuid selles osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Apellatsioonikohus leidis, et hagejatel on võimalus esitada uus hagi, kuid see on vastuolus TsKSi § 148 lg. 1 p. 3 mõttega. Hagi aluse muutmine tulenes seaduse muutumisest. Hagi oli esitatud APK § 20 lg. 3 alusel, kuid kohus seda ei rakendanud. Pooleliolevat elamut ehitati enne abiellumist kaks aastat ja peale abiellumist üle kahe aasta, kusjuures ehitustempo kasvas. Seetõttu oli see igal juhul ühisomand, arvestamata isegi Salme H. osa selles. Asja kiirema lahendamise huvides on hagejad nõus kostjatele hüvitama 1/2 elamu maksumusest, see on 31 366 krooni. Kassatsioonkaebuses viidatakse apellatsioonkaebuses loetletud tõenditele ja nende hindamata jätmisele kohtu poolt. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostjate esindaja advokaat R. Tosmann, et ringkonnakohtu otsus on õige ja tuleb jätta muutmata. Kassatsioonkaebuses on püütud muuta nii hagi alust kui eset, sest hagi oli esitatud APK § 20 alusel. Apellatsioonkaebuses rikkusid hagejad TsKSi § 289 nõudeid, muutes oma õiguslikku positsiooni. Kassaatoritel ei ole volitusi Salme H. eest esinemiseks. Kassaatorite viide tõendite hindamata jätmisele pole põhjendatud, sest märkmed ja ekspertiisiakt ei ole arvestatavad. Kassaatorid ei ole kaebuses märkinud, milliseid seadusi kohus rikkus. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et hagejad muutsid apellatsioonkaebuses hagi alust, nõudes pärandvara jagamist põhjendusel, et see vara kuulus Erik P.-le, Siiri H.-le ja Salme H.-le kaasomandina, pole täpne. Kuigi apellatsioonkaebuse lõpus hagejad viitasid AÕSi §-de 70 ja 71 alusel pooleliolevale ehitisele kui kaasoman­dile, väideti kaebuse alguses, et tegemist oli ühisomandiga. Abikaasade ühisomand (APK § 20) oli üheks ühisomandi alaliigiks TsK § 120 lg. 2 järgi ja on ühisomandiks ka AÕSi § 70 järgi. Seega nõudsid hagejad nii maakohtus kui apellatsioonkaebuses ühisomandi jagamist pärandvarana. Viitamist apellatsioonkaebuses APK § 20 asemel AÕSi §-le 70 kui ühisomandit reguleerivale sättele ei saa käsitleda hagi aluse muutmisena. Ringkonnakohus on käsitlenud ainult viidet kaasomandile ja jätnud tähelepanuta hagejate väite ühisomandi kohta. Ring­konnakohtu väited, et hagejad pole: 1) hagi aluse koosseisus teinud viidet APK §-le 20 lg. 3; 2) tõendanud asjaolu, et ehitusjärgus oleva elamu maksumus suurenes oluliselt pärast abiellumist; 3) esimese astme kohtus väitnud, et Siiri H. märkmed tõendaksid maja väärtuse suurenemist pärast abiellumist, ei ole põhjendatud. Hagis nõuti poolelioleva elamu kui Erik P. ja Siiri H. ühisomandi jagamist pärandvarana ja viidati APK §-le 20 tervikuna. Abikaasade ühisomandi jagamist pärandvarana nõuti ka Viljandi Maakohtu istungil. Seega hagejate nõue oli selgelt piiritletud ja viidatud ka selle materiaalõiguslikule alusele – APK §-le 20. Kui see viide jäi kohtule arusaamatuks, siis oli võimalus lasta hagejatel hagi alust täpsustada. Apellatsioonkaebuses on viidatud esimeses astmes esitatud konkreetsetele tõenditele, mis pidid kinnitama hagejate väiteid ühisomandi kohta. Kas ehitusjärgus oleva elamu maksumus suurenes oluliselt pärast abiellumist ja kas ka Siiri H. märkmed seda kinnitavad või mitte, selgub tõendite hindamisel. TsKSi § 301 lg. 1 kohaselt pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel esitatud tõendeid hindama ja võtma seisukoha, kas need kinnitavad hagejate väiteid abikaasade ühisomandi kohta või mitte. Seda ei ole tehtud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et apellatsioonkaebuses esitatud alusel (pooleliolev elamu kui Erik P. ja Siiri H. väidetav kaasomand) on hagejatel võimalus esitada uus hagi. Maakohus on jaganud elamu pärandvarana kui Erik P. isikliku omandi. Ringkonnakohus jättis otsuse muutmata. Seega on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on kindlaks tehtud, et elamu oli Erik P. isiklik omand. TsKSi § 242 kohaselt ei või pooled ega teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Pärandvara jagamise vaidluse lahendamine protsessiosaliste vahel eeldab selle kindlakstegemist, kellele pärandajatest milline vara kuulus. Juhindudes TsKSi §-st 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20.01.1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Margo H.-le maksekorraldusega nr. 233 22.02.1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 209 (kakssada üheksa) krooni 10 (kümme) senti ning Aldo Sovale 16.03.1995. a. tasutud kassatsioonikautsjon 209 (kakssada üheksa) krooni 10 (kümme) senti. Eesistuja J. ODAR Liikmed J. LUIK H. JÕKS