Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-21/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 11. aprillist 1995. a. R. K. süüdistusasjas KrK § 204 lg. 1 järgi — RT III, 1995, 6, 65

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. aprillil 1995. a. III-1/1-21/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. K. süüdistuses KrK § 204 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja alaealise kannatanu M. P. seadusliku esindaja E. P. esindaja vandeadvokaat Bernhard Jakobson. R. K.-le on eeluurimisel esitatud KrK § 204 lg. 1 järgi süüdistus selles, et ta 13. juulil 1993. a. kell 15.45 alkoholi ja psühhotoksilise aine – eleeniumi mõju all juhtides Tallinn–Pärnu maantee 24-ndal kilomeetril oma sõiduautot VAZ-2106 kiirusega 120–150 km/h ületas tunduvalt lubatud kiirusemäära 90 km/h, ei hoidnud valitud kiirusele vastavat pikivahet ega tulnud toime auto liiklusoludele vastava juhtimisega, mille tulemusena sõitis tagant otsa pärisuunas liikunud E. T. juhitud sõiduauto VAZ-2106 haakes olnud järelkärule. Tagant otsasõidu tulemusena paiskus sõiduauto koos järelkäruga sõiduteelt välja kummuli ja juht E. T. sai surma. Süüdistuse kohaselt rikkus R. K. avarii põhjustamisel LE punktide 46, 81, 83 ja 88 nõudeid. Kannatanuteks tunnistati ka J. O. ja alaealine M. P. Harju Maakohtu 1. detsembri 1994. a. otsusega mõisteti R. K. selles süüdistuses õigeks. Muude järelduste hulgas leidis kohus, et kohtualuse eeluurimisel antud ütluste ja teiste tõendite analüüs annab aluse lugeda tõendatuks eleeniumi tarvitamine R. K. poolt enne 13. juulil 1993. a. toimunud avariid. Ka muu süüdistuses kirjeldatud tegevuse aktsepteerimise kaudu luges kohus tõendatuks, et R. K. põhjustas 13. juulil 1993. a. liiklusõnnetuse ning tema poolt toimepandus esinevad KrK § 204 lg. 1 tunnused. Samas on kohus jõudnud kohtupsühhiaatria ekspertiisi akte refereerides järeldusele, et ta ei saa üheselt otsustada selle üle, kas R. K. oli liiklusavarii ajal süüdiv või mitte. Seetõttu mõistetigi kohtualune KrK § 204 lg. 1 järgi õigeks. Kannatanu M. P. seaduslik esindaja E. P. vaidlustas oma apellatsioon­kaebusega Harju Maakohtu järeldused, osundades tõendite ja tehiolude hindamise vastuoludele. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 16. jaanuari 1995. a. otsuses, et maakohus on süüdistuses esitatule andnud õige hinnangu. Tuvastatuks loeti, et formaalselt esinesid R. K. käitumisel KrK § 204 lg. 1 tunnused – saabunud tagajärje põhjustas tema poolt LE punktide 81, 83 ja 88 nõuete rikkumine. Kohtupsühhiaatrite eeluurimisel ja kohtus antud hinnanguid R. K. 13. juulil tekkinud psüühilise seisundi kohta on kohtuotsuses käsitletud selliselt, et kahtluse all on nii avarii põhjustaja järgnenud kahe nädala vältel antud ütlused kui ka tema vastutusvõime. Samas seostatakse see seisund otseselt avarii tagajärjega – mälulünk avariis saadud ajuvapustuse tagajärjel on võimalik nii avariieelsete kui järgnevate sündmuste osas. Nende aspektide kaudu on ringkonnakohus muuhulgas lugenud mitteusaldusväärseks R. K. korduva omaksvõtu, et ta 13. juuli hommikul sõi rohkesti eleeniumi, mis võinuks olla LE p. 46 mõttes käsitletav psühhotoksilise aine kasutamisena. Avariijärgse perioodi psüühilise seisundi suhtes tekkinud kahtluste laiendamise kaudu on kohtuotsuses jõutud kahtluseni R. K. süüdivuse suhtes ja järeldusele, et kriminaalasjas puudub kuriteo subjekt. Nendel kaalutlustel jäeti Harju Maakohtu 1. detsembri 1994. a. otsus KrMK § 5 lg. 1 p. 2 sätestatud tunnusele osundades muutmata. Ka apellatsioonikohtu lahendi on vaidlustanud alaealise kannatanu M. P. seaduslik esindaja. Kassaator rõhutab, et LE punktidele 81, 83.3 mittevastava tegevusega R. K. vaieldamatult põhjustas avarii. LE p. 46.1 rikkumise asjaolude selgitamisel on kaldutud tuvastatud tehioludega vastuollu alkoholijoobe olemasolu kontrollimise dokumentatsiooni puudulikkuse tõttu. Kassaator leiab, et R. K. esialgsed selgitused politseiametnikule ja teda teenindanud arstidele eleeniumi ning korvaloli tarvitamise kohta on kooskõlas avarii toimumise tehioludega. Need selgitavad ta seisundit, millesse ta enda 13. juuli hommikul mõni tund enne sõitmaasumist tahtlikult ja teadlikult viis. Olemist psühhotoksilise aine mõju all kajastab R. K. käitumislaad liiklusohutuse nõuete ulatusliku eiramise näol sama päeva õhtu­poolikul toimunud avarii eel ja ajal. Ekspertiisiaktides ei ole isegi vihjatud KrK § 11 sätestatud süüdimatusetunnustele, kassatsioonkaebuses taotletakse kohtulahendi tühistamist kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kannatanu M. P. seadusliku esindaja E. P. esindaja vandeadvokaat Bernhard Jakobsoni kassatsiooni aluseid täpsustava seletuse ning prokuröri, kes toetas kassatsioonkaebuses esitatud põhiseisukohti, tuvastas: Harju Maakohtu 1. detsembri 1994. a. otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 1995. a. otsuses on jõutud vaidlustamatule seisukohale, et 13. juulil 1993. a. Tallinn–Pärnu maanteel toimunud E. T. surmaga lõppenud liiklusavarii tehniline põhjus tulenes R. K. LE punktide 81, 83 ja 88 nõuetele mittevastavast käitumisest. Arvestamata liiklustihedust ja kaasliiklejate paiknemist, sõitis ta lubatust tunduvalt suurema kiirusega – 120–150 km/h ning oma liiklusoludele mittevastava tegevuse käigus ei suutnud vältida otsasõitu pärisuunas sõitnud haagisega sõiduautole. Liikluseeskirjade nõuete kohaselt oma autot juhtinud E. T. sai surma, liiklusvahendid tehnilisi vigastusi. R. K. käitumislaadi mõjurite väljaselgitamisel LE p. 46.1 mõttes – juht ei tohi juhtida sõidukit olles alkoholi, narkootikumi või psühhotoksilise aine mõju all – on kohtud jõudnud esmaste meditsiiniliste uuringute vormilise puudulikkuse tõttu järeldustele, milles on põhjendamatult seostatud avarii käigus R. K.-le tekkinud ajutrauma tagajärgi tema seisundiga avarii eel. KrK § 11 lg. 1 kohaselt loetakse isik teo toimepaneku ajal süüdimatus­seisundis olnuks vaimuhaiguse, vaimutegevuse ajutise rikke, nõrgamõistuslikkuse või muu haigusliku seisundi puhul. Kriminaalasjas kogutud tõendite, sealhulgas R. K. enda ütluste järgi ei ole ta nendele tunnustele osundavaid haigusi põdenud, tal pole varem esinenud traumasid ega südamehäireid. Ta on edukalt tegelnud spordiga, on töötanud aastaid kutselise taksojuhina, juhib firmat. Varem ja ka avariipäeva eel on esinenud liiklusdistsipliini nõuete täitmise hälbeid, kaasa arvatud auto juhtimist alkoholijoobes, mitte aga tervisehäireid, mis takistanuks tegutsemist autojuhina. Õigeaegselt kontrollimata ja dokumenteerimata jäänud vihje alkoholijoobe tunnustele R. K. haiglasse vastuvõtmisel ja tema korduvad selgitused rohke eleeniumi ja muude medikamentide tarvitamise kohta mitu tundi enne avarii­sündmust on vajanud selgitamist LE p. 46.1 rikkumise või selle puudumise mõttes, mitte aga R. K. süüdivuse hindamiseks. Konstateerinud, et avariis saadud ajuvapustuse tulemusena võis R. K.-l esineda mälulünk ajuvapustusele eelnenud, ajuvapustuse-aegsete ja sellele järg­nenud sündmuste suhtes, ei väljenda ekspertiisi teostanud psühhiaatrid kahtlust uuritud isiku süüdivuse suhtes, küll aga võimatust anda hinnanguid tema vaimsele seisundile traumast kahjustatud perioodil. Traumakahjustustest paranemise järel on uuritav tunnistatud psüühilise seisundi poolest võimeliseks kohtu ette astuma ja kohtulikku karistust kandma. Seega on kohtulahendites kuriteo subjekti puudumisele suunatud kahtlused meelevaldsed ja asja materjalidega vastuolus. Järeldus, et subjekti puudumise tõttu KrMK § 5 lg. 2 p. 2 mõttes kuriteokoosseis puudub, ei ole kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud tehioludega. Juhindudes AKKSi §-dest 63 p. 2, 64 p. 1, 3 ja 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Harju Maakohtu 1. detsembri 1994. a. otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 1995. a. otsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Alaealise kannatanu M. P. seadusliku esindaja E. P. kassatsioonkaebus rahuldada. 3. Kassatsioonkautsjon tagastada. Kohtuotsus jõustub 11. aprillil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP