Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-21/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 19. aprillist 1995. a. H. H. ja V. H. hagis O. S.-i ja K. O. vastu pärandvara vastuvõtmise tuvasta­miseks, omandiõiguse tunnistamiseks, pärimisõiguse tunnistuse ja kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks — RT III, 1995, 5, 64

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. aprillil 1995. a. III-2/1-21/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks vaatas avalikul kohtuistungil 10. aprillil vandeadvokaadi vanemabi V. Luige kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.1994. a. otsuse H. H. ja V. H. hagis O. S.-i ja K. O. vastu pärandvara vastuvõtmise tuvastamiseks, omandiõiguse tunnistami­seks, pärimisõiguse tunnistuste ja kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks. Saare Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsustega on tuvastatud, et 13.09.1933. a. sõlmitud ostu-müügilepingu järgi müüs L. R. A. H.-le (kuni 1936. a. A. O.) Kuressaare linnas Mere tn. 11 kinnistu, millel asus puust elumaja ja hoovimaja. 15.07.1944. a. A. H. suri. A. H. abikaasa H. H. lahkus Eestist mõni aeg pärast abikaasa surma. L. R.-i taotlusel tunnistati 4.08.1948. a. H. H. surnuks. 27.10.1948. a. pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris A. H.-st järelejäänud vara Mere tn. 11 L. R., kes suri 15.05.1956. a. 19.11.1956. a. pärimisõiguse tunnistuse järgi päris majavalduse L. R.-i tütar E. R., kes suri 5.02.1973. a. 14.08.1973. a. pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris Mere tn. 11 majavalduse testamendijärgselt E.-I. S., kes suri 2.06.1991. a. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi 11.12.1991. a. päris 1/3 mõttelise osa majavaldusest Mere tn. 11 E.-I. S.-i õde S. V. ja 2/3 mõttelist osa vend O. S., kelle kasuks oma 1/3 mõttelisest osast loobus õde M. K.. 21.12.1991. a. kinkis O. S. oma 2/3 mõttelist osa majavaldusest 1987. a. sündinud K. O.-le. Saare Maakohtu 5.11.1993. a. otsusega tühistati Kuressaare Riikliku Notariaalkontori 4.08.1948. a. tunnistus H. H. surnuks tunnistamise kohta. Hageja H. H. esindaja poolt 23.12.1993. a. ja iseseisva nõudega kolmanda isiku V. H. esindaja poolt 1994. a. juunis esitatud hagides nõuti: 1) tuvastada juriidiline fakt, et nad asusid 15.07.1944. a. surnud A. H.-st järelejäänud pärandvara – Kuressaares Mere tn. 11 asuvat majavaldust valdama ja kohalviibivate ning samas elavate pärijatena võtsid pärandi vastu; 2) tunnistada H. H. omandiõigust 1/2 mõttelisele osale ja V. H. omandiõigust 1/2 mõttelisele osale Mere tn. 11 majavaldusest; 3) tühistada 27.10.1948. a., 19.11.1956. a., 14.08. 1973. a. ja 11.12.1991. a. väljaantud pärimisõiguse tunnistused ja 21.12.1991. a. sõlmitud kinkeleping; 4) välja nõuda K. O. ebaseaduslikust valdusest Kuressaares Mere tn. 11 asuv elumaja ja kuur. Saare Maakohtu 22.08.1994. a. otsusega jäeti hagid rahuldamata. Maakohus leidis, et H. H. lahkus Eestist 1944. a. oktoobris, andmed tema asukoha kohta välismaal said sugulastele ja tuttavatele teatavaks 1970-ndatel aastatel. Balti eraseaduse §-de 1881, 2630, 2631 kohaselt mitte keegi alamate järkude isikutest ei saa olla lubatud pärimise juurde, kuni on elus üks kõrgemasse järku kuuluv pärija. Pärimisele kutsutu peab ühe aasta jooksul avaldama oma tahet pärand vastu võtta. Kui keegi pärimisele kutsumise ajal omab eset oma faktilises valduses ja kui ta ühe aastase tähtaja lõppemiseni ei anna selle pärandi suhtes positiivset vastukaja, siis loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Kui aga pärimisele kutsutu, kelle valduses ei ole pärimiseset, laseb mööda tähtaja ilma oma tahet kasutamata, siis loetakse ta pärandist loobunuks. H. H. lahkus Eestist paar kuud peale pärandi avanemist, seega pärimisele kutsumise tähtajal, selle tähtaja möödumisel ei olnud pärimiseset H. H. valduses ja ta ei teatanud pärandi vastuvõtmisest. Tema asukoht oli sel ajal teadmata, samuti oli teadmata tema laste Väino ja Gunnari asukoht. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 6. novembrist 1944. a. kehtestati Eesti territooriumil Vene NFSV Tsiviilkoodeks, mille § 429 kohaselt loetakse pärandi avanemise kohas viibiv pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei teata vastavale notariaalorganile kolme kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist. Kohalviibivad pärijad võivad asuda pärandvara valdama ära ootamata teiste pärijate ilmumist. VNFSV TsK § 430 kohaselt pidid pärandi asukohas mitteviibivad pärijad võtma pärandvara vastu kas isiklikult või volinike kaudu kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. L. R. kui A. H. abikaasa H. H. ema oli kohalviibiv pärija VNFSV TsK mõttes. H. H.-d koos lastega tuleb lugeda selle seaduse järgi eemal viibivateks pärijateks ja kuna nad ei teatanud selleks ettenähtud tähtajal soovist pärand vastu võtta, tuleb neid lugeda pärandist loobunuteks. Kui L. R. ei oleks üles astunud pärijana Kuressaares Mere tn. 11 maja osas, siis peremehetu varana oleks see sel ajal kehtinud pärimisseaduse alusel läinud üle riigile. Lahkudes 1944. a. Eestist, pidi H. H. teadma, et temast jääb maha vara majavalduse näol Kuressaare linnas Mere tn. 11, millele pärast abikaasa A. H. surma ei olnud vormistatud omanikku. Vaatamata sellele ei esitanud hagejad H. H. ja V. H. taotlusi varale kuni 1993. a. detsembrikuuni. H. ja V. H. ei ole esitanud seaduses ettenähtud tähtajal ka avaldusi nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks tulenevalt omandireformi aluste seadusest. Andmed V. H. elamise kohta Kuressaare linnas Mere tn. 11 A. H. pärandi avanemise hetkel, s. o. 15.07.1944. a. ja pärast seda, on hageja H. H. esindaja selgitustes antud vastuoluliselt. Tunnistajad ei ole veenvalt kinnitanud V. H. elamist Kuressaare linnas Mere tn. 11 A. H. pärandi avanemise ajal ja pärast seda. Maakohus leidis, et L. R.-ile Kuressaare linnas Mere tn. 11 kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus ja järgnevatele pärijatele väljaantud pärimisõiguse tunnistused vastavad nende väljaandmise ajal kehtinud seadustele ja puudub seaduslik alus neid hagejate poolt taotletud alustel tühistada. Alaealine K. O. sai 2/3 vaidlusaluse maja omanikuks 21.12.1991. a. kinkelepinguga. Kinkelepingut saab tühistada ainult seaduses ettenähtud alustel ja neid aluseid hagejate poolt kohtule esitatud ei ole. Hagejate seisukoht, et varasemad majavalduse kohta väljaantud pärimisõiguse tunnistused on kehtetud, ei too automaatselt kaasa kinkelepingu tühistamist. Kohtus ei ole leidnud tõendamist, et O. S. kinkimisel ja K. O. kingi saamisel oleks käitunud pahauskselt, selle tõendamise kohustus on seaduse järgi aga pandud hagejale. Kuna K. O. on 2/3 osa majavaldusest Kuressaare linnas Mere tn. 11 omanikuks saanud kinkelepingu järgi, siis on tema omand tekkinud õiguslikul alusel ning puudub alus rahuldada hagi AÕSi § 80 alusel. Kuna kostjate O. S.-i ja K. O. esindajad on tõstatanud hagi aegumise, siis kohus leidis, et hagi vaidlusaluse majavalduse tagasitaotlemiseks AÕSi § 80 alusel on aegunud, kuna hagejad H. ja V. H. pidid oma rikutud õigustest omanikena majavaldusele olema teadlikud juba Eestist lahkumisel, hiljemalt aga 1970. aastatest, mil nad taastasid kirjavahetuse Eestis elavate sugulaste ja tuttavatega (kirjad toimikus, tunnistajate ütlused kohtuistungil). Vastavalt AÕSi rakendamise seaduse §-le 4 lg. 3 loetakse hagi aegunuks, kui ENSV TsK sätestatud hagi aegumise tähtaeg on möödunud 1993. a. 1. detsembriks. Selleks ajaks oli möödunud aga hagejatele ENSV TsK kehtestatud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg ja selle ennistamist hagejad kohtult ei taotlenud. Hageja H. H. nõue TsK § 24 alusel ei ole aegunud, kuid maakohus leidis, et lisaks ülalmärgitule ei kuulu hagi sellel alusel rahuldamisele ka sellel põhjusel, et sellega rikutaks K. O. kui kolmanda isiku heauskselt omandatud õigusi. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsusega jäeti Saare Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata ja otsus täiendavat põhjendamist ei vaja. H. H. ja V. H. esindaja vandeadvokaadi vanemabi V. Luige kassatsioon­kaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse apellatsioonikohtusse teises koosseisus. Kaebuses leitakse, et kohtud on rikkunud TsKSi §-e 232 lg. 4 ja 112 lg. 1. Nende §-de kohaselt poole ja kolmanda isiku seletusi asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta kontrollitakse ja hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega ja kohtu otsuse põhjendavas osas märgitakse tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kohtuotsuses pole motiveeritud, miks kohus ei arvestanud H. H. ja V. H. kirjalikes seletustes toodud väiteid, et oma õiguste rikkumisest said nad teada alles 1993. a. suvel. Varem teadsid nad, et maja on sugulaste kasutada, mitte aga seda, et maja ei kuulugi enam neile. Tunnistajate vastuoluliste ütlustega on kohus lugenud tõendatuks, et oma õiguste rikkumisest omanikuna pidid H. ja V. H. teada saama hiljemalt 1970. aastatel. Kohtud on tuvastanud fakti, et H. H. lahkus Eestist 1944. a. oktoobris. Seda, kas V. ja H. H. asusid vaidlusalust majavaldust pärast A. H. surma valdama ja võtsid sellega pärandi vastu või mitte, kohtud tuvastanud ei ole. Samuti leitakse kaebuses, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme. Väär on kohtu seisukoht, et H. ja V. H. ei võtnud A. H. pärandit vastu ei Balti eraseaduse ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. BESi § 2631 kohaselt kohalviibivad pärijad loeti pärandi vastuvõtnuks vara valdama asumise faktiga ja pärandist loobumiseks oleks nad pidanud loobumisest teatama. VNFSV 1922. a. TsK § 429 kohaselt, kui pärandi avanemise kohas viibiv pärija ei teata vastavale notariaalorganile 3 kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Seega tuleb H. ja V. H. lugeda pärandi vastuvõtnuks nii BESi kui VNFSV 1922. a. TsK järgi. Kohtu seisukoht, et L. R. oli kohalviibiv pärija, on ekslik: kuigi ta elas A. H. surma ajal ja pärast seda Mere tn. 11 majas, ei olnud ta A H. pärija ei BES-i ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. L. R. muutus pärijaks alles pärast tütre H. H. surnuks kuulutamist ja päris maja tütre, mitte aga A. H. järelt. Kohus asus seisukohale, et ENSV TsK § 24 alusel ei ole hagi aegunud. Samas on kohus vääralt sel alusel jätnud hagi rahuldamata, kuna rahuldamisel rikutaks K. O. kui kolmanda isiku heauskselt omandatud õigusi. TsK § 24 seab varaliste õiguste ennistamise sõltuvusse vara ülemineku viisist ja omandajate hea- või pahausksusest, kusjuures hea- ja pahausksust arvestatakse ainult siis, kui vara puudub või on omandatud tasu eest. Kui vara on üle läinud tasuta (käesolevas asjas pärimise ja kinkimise teel), on isikul õigus oma vara alati tagasi nõuda, sõltumata hea- või pahausksusest. Antud juhul on maakohus oma 22. augusti 1994. a. otsuses ebaseaduslikult lähtunud alles 1. septembril 1994. a. jõustunud TsS ÜSi põhimõtetest. TsS ÜS räägib heauskselt omandatud õigustest. AÕSi § 95 lg. 3 kohaselt aga omandamist sama paragrahvi lg. 1 kohaselt ei toimu, kui asi oli omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Lahkudes 1944. a. oktoobris oma elukohast, ei läinud majavaldus H. H. valdusest välja, vaid AÕSi § 33 lg. 2 kohaselt muutus ta kaudseks valdajaks. Majavaldus läks H. H. valdusest välja tema surnuks kuulutamisega 1948. a. Surnuks kuulutamine toimus aga H. H. tahte vastaselt. Kohtuotsuses on ka loogikavigu: nii on kohus väitnud, et H. ja V. H. loobusid pärandist, hiljem aga põhjendanud miks nemad kui omanikud ei saa nõuda oma õiguste kaitset ja mida nad omanikena on tegemata jätnud oma õiguste kaitseks. Vastustajate esindaja L. O. peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKSi § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. H. ja V. H. nõude osas tuvastada juriidiline fakt, et nad asusid A. H.-st järelejäänud pärandvara majavalduse näol valdama, ringkonnakohus seisukohta võtnud pole. Selle tuvastamisest aga oleneb, kas H. ja V. H. võtsid pärandi vastu või mitte. Pärandi vastuvõtmine või sellest loobumine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud BESi vastavate sätete kohaselt, arvestades seda, et pärandvara ei pea pärimisele kutsutud isiku valduses olema kogu pärandi vastuvõtmise aja kestel. Ka L. R.-i kui kohalviibiva isiku pärijaks olemine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud BESi sätete kohaselt. Hageja H. H. nõuab ENSV TsK § 24 lg. 2 alusel K. O.-lt vara tagastamist. Nendevaheline vaieldav õigussuhe kestis 1. septembril 1994. a. Seega TsS ÜSi §-de 170 lg. 2 ja 173 kohaselt tuleb vara väljanõudmise nõue pärast 01.09.1994. a. lahendada TsS ÜSi § 34 alusel. See paragrahv on erinormiks surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel vara tagastamise nõude osas ja seega pole siin kohaldatavad AÕS §-d 80 ja 95. TsS ÜSi § 34 ja ka varemkehtinud TsK § 24 lg. 2 alusel nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine ei olene sellest, kas eelnevad pärimisõiguse tunnistused ja kinkeleping on kehtetuks tunnistatud või mitte. TsS ÜSi § 34 lg. 4 kohaselt oleneb kingisaajalt vara tagastamise nõude lahendamine sellest, kas kingisaaja vara omandades teadis või pidi teadma, et surnukstunnistatud isik on elus. Kuna 1987. a. sündinud K. O. oli kingi saamisel teovõimetu oma ea tõttu, siis on vajalik välja selgitada, kas tema seaduslik esindaja teadis või pidi teadma, et H. H. on elus. Kohus on leidnud, et H. H. hagi majavalduse tagasitaotlemiseks AÕSi § 80 alusel on aegunud, TsK § 24 lg. 2 alusel aga mitte. Selles osas peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist: tagasinõutav majavaldus on A. H. pärandvara, mille tema järel päris väidetavalt H. H. ja pärast viimase surnukstunnistamist päris selle väidetavalt H. H. järelt L. R. Olenemata sellest, millal sai H. H. teada enda surnuks tunnistamisest, ei saanud ta oma väidetavat pärandvara tagasi nõuda enne surnuks kuulutamise otsuse tühistamist. Surnuks kuulutamise otsuse tühistamise avaldusele aegumist ei kohaldata. Vaieldavas õigussuhtes taastus H. H. õigussubjektsus tema surnuks kuulutamise otsuse tühistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisega. Sellest ajast tuleb arvata ka hagi aegumise tähtaja kulgemise algust. Kui kohus leiab, et V. H. võttis pärandvara vastu, siis tema nõue K. O. vastu omandi kaitseks kuulub lahendamisele AÕSi omandi kaitset reguleerivate sätete alusel. V. H. hagi aegumise küsimus kuulub lahendamisele üldises korras. Asja läbivaatamisel tuleb selgitada, kas H. H. ja V. H. nõuavad midagi ka S. V.-lt, kes 21.12.1991. a. pärimisõiguse tunnistuse järgi 1/3 majavalduse omanikuna on protsessis kolmandaks isikuks kostja poolel. Kolmanda isiku suhtes nõude rahuldamine ei ole võimalik. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et kohtuotsuses tuleb tõendite tagasilükkamist motiveerida. Juhindudes TsKSi §-st 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Tagastada V. Luigele 2.02.1995. a. Põhja-Eesti Panga Tartu filiaali tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed J. LUIK H. JÕKS