Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-11/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 18. aprillist 1995. a. väikeetteõtte Stemor hagis V. K. ja V. J.-i vastu eluruumist väljatõstmiseks — RT III, 1995, 5, 63

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 18. aprillil 1995. a. III-2/3-11/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja H. Salmann, avaldaja V. K. ja tema esindaja vandeadvokaat L. Urge osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 10. aprillil 1995. a. V. K. ja tema esindaja vandeadvokaat Leo Urge kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsuse väikeettevõtte Stemor hagis V. K. ja V. J.-i vastu elu­ruumist väljatõstmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsusega jäeti rahuldamata V. K. apellatsioonkaebus Tallinna Linnakohtu 16. mai 1994. a. otsuse tühistamiseks väikeettevõtte Stemor hagis V. K. ja V. J.-i vastu eluruumist väljatõstmiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus V. K. ja V. J.-i väljatõstmiseks tööandja eluruumist Tallinnas Võru/Koorti 3/28–69, teist eluruumi vastu andmata, elamuseaduse §-de 58 ja 60 lg. 1 alusel on õige ning täiendavat motiveerimist otsus ei vaja. Väikeettevõte Stemor esitas 15. jaanuaril 1992. a. hagi V. K. ja V. J.-i vastu ühiselamust Tallinnas Võru/Koorti 3/28–69 väljatõstmiseks. Hageja soovis paigutada kostjad ümber teise ühiselamusse. 25. oktoobril 1993. a. muutis hageja hagi alust ning palus kostjad välja tõsta vaidlusalusest eluruumist kui tööandja eluruumist ESi § 60 lg. 1 ja 3 alusel, kuna vaidlusalune eluruum oli kinnitatud väikeettevõttele Stemor tööandja eluruumiks Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 29. oktoobri 1992. a. määrusega nr. 105 ning kostjatega oli lõpetatud tööleping nende omal soovil. Avalduses kohtuvigade parandamiseks palub V. K. apellatsioonikohtu 2. novembri 1994. a. otsus tühistada põjendusel, et linnakohus ja ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ESi § 58. Avaldaja leiab, et Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 29. oktoobri 1992. a. määrus nr. 105 Võru/Koorti 3/28–69 tööandja eluruumiks tunnistamise kohta on täielikult seadusevastane ja ei kuulunud rakendamisele, sest linna rajoonivalitsusel puudus õigusaktide andmise õigus. Määruse andmise ajal kehtinud ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 6 loetleb kohaliku omavalitsuse organid. Selles loetelus puudub linnaosa valitsus. Sama seaduse § 10 kohaselt on linnaosa valitsus omavalitsuslik allüksus, keda ei ole nimetatud paragrahvis 19 lg. 2 määruste ja korralduste andmise õigust omavate kohaliku omavalitsuse organite loetelus. Ka hiljem vastuvõetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 57 lg. 4 (2. juuni 1993. a. redaktsioon) sätestas, et osavalla või linnaosa valitsusel pole õigusakti andmise õigust. Vastustaja väikeettevõte Stemor peab V. K. avaldust põjendamatuks. Kolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 1994. a. otsuse tühistamiseks puudub alus. Kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 21 alusel antud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 6. detsembri 1989. a. seadluse «Omavalitsusliku haldussüsteemi loomisest» punkt 7 kohaselt jätkavad Tallinnas linnarajoonid tegevust kuni küsimuse täiendava reguleerimiseni. Linnarajoonide ja teiste Tallinna omavalitsuslike üksuste organite pädevuse piiritlemine toimub Tallinna Linnavolikogu poolt. Sellest tulenevalt võis Tallinna Linnavolikogu delegeerida linna rajoonivalitsusele õiguse otsustada eluruumi arvamise tööandja eluruumi hulka. Tallinna Linnavolikogu andis 7. mai 1992. a. otsusega Tallinna rajoonivalitsuste, Maardu Linnavalitsuse ja Saue Alevivalitsuse kompetentsi õiguse otsustada eluruumide kuulumise tööandja eluruumide hulka. Elamuseaduse ellurakendamiseks ja linnavolikogu osundatud otsuse täitmiseks pani Tallinna Linnavalitsus 21. mai 1992. a. korralduse nr. 492-k punktiga 1 eluruumi tööandja eluruumiks arvamise üle otsustamise Tallinna rajoonivalitsustele, Maardu Linnavalitsusele ja Saue Alevivalitsusele vastavalt konkreetse eluruumi asukohale. Tulenevalt TsKSi §-st 9 rakendab kohus omavalitsuse õigusakte, kui need on kooskõlas seadusega. Määrus nr. 105 on seaduslik, sest Tallinna Ida Rajoonivalitsus oli pädev arvama vaidlusaluse eluruumi tööandja eluruumiks. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud kohtuotsuse aluseks olevaid ESi §-e 58 ja 60. Asjakohane ei ole avaldaja viide kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-le 57 lg. 4, mille kohaselt osavalla või linnaosa valitsusel pole õigusakti andmise õigust. Määrus nr. 105 on antud enne KOKSi kehtestamist ning tagasiulatuvat jõudu seaduse osundatud sättel ei ole. Juhindudes TsKSi §-st 354 lg. 3 kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 1994. a. otsus muutmata ja V. K. ning tema esindaja vandeadvokaat Leo Urge avaldus rahuldamata. Eesistuja H. JÕKS Liikmed J. LUIK H. SALMANN