Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-18/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 1995. a. kohtuotsus M. O. süüdistusasjas KrK § 101 p. 1, 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. märtsil 1995. a. III-1/1-18/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. O. süüdistuses KrK § 101 p. 1, 2; § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3, 4; § 140 lg. 2 p. 1, 2; §-de 113 ja 180 järgi ning L. K. süüdistuses KrK §-de 100 ja 141 lg. 2 p. 1, 3, 4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 2. juuni 1994. a. otsusega tunnistati M. O. süüdi KrK § 101 p. 1, 3 järgi ning karistati 9 (üheksa) aasta ja 6 (kuue) kuulise vabadusekaotusega; KrK § 141 lg. 2 p. 1, 2, 3, 4 järgi ja karistati 7 (seitsme) aastase vabadusekaotusega; KrK § 139 lg. 1 järgi ja karistati 3 (kolme) kuulise vabadusekaotusega; KrK § 197 lg. 2 p. 1 järgi ja karistati 1 (ühe) aasta 8 (kaheksa) kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel loeti lõplikuks karistuseks 8 (kaheksa) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati L. K. süüdi KrK § 100 järgi ja karistati 6 (kuue) aastase vabadusekaotusega; KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3, 4 järgi ja karistati 6 (kuue) aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel loeti lõplikuks karistuseks 6 (kuus) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Koos kaassüüdimõistetutega võtsid nad osa mitme grupilise esimese astme kuriteo toimepanemisest. M. O. ja L. K. tungisid neljaliikmelise grupi koosseisus 11. detsembri 1992. a. õhtul võõra vara salajase varguse eesmärgil akna ja välisukse lahtimurdmise teel E linnas x tn. asuvasse P. H. elumajja. Kui P. H. mõnekümne minuti pärast koju jõudis ja sissemurdjad avastas, tungis M. O. koos gruppi kuulunud P. A.-ga P. H.-le kallale, nad peksid teda jalgade, rusikate ja ahjuroobiga kehasse ja pähe, mille tagajärjel kannatanu suri. Sama grupi koosseisus kogusid M. O. ja L. K. kokku kannatanu P. H. kodust vara, mille eelnenud vägivalla abil röövisid vähemalt 1200 krooni väärtuses. Ööl vastu 13. detsembrit 1992. a. tungisid L. K. ja kaassüüdimõistetu R. M. T linnas Y tn. X korteris ühise joomingu ajal tekkinud tüli käigus kallale O. L.-ile, peksid teda korduvalt näkku ja kehasse. Kui R. M. asus O. L.-i tapmise eesmärgil salli ja voodilinaga kägistama, võttis L. K. sellest tegevusest osa ning hoidis kannatanut kinni ka siis, kui R. M. lõi O. L.-ile kahel korral noaga rindkeresse. Saadud üliraskete kehavigastuste tõttu kannatanu suri. M. O. võttis osa tapmise varjamisest sel teel, et aitas tapetu lohistada ja peita sama korteri rõdule. Tapmise eel oli ka M. O. kohtuotsuse järelduste kohaselt hilisemat ohvrit rusikatega näkku ja kehasse peksnud. Süüdimõistev kohtuotsus hõlmab ka M. O. osavõtul ööl vastu 7. augustit 1992. a. T linnas V tänaval toimunud J. H. peksmise ning kannatanu diplomaadikohvri ja võtmete avaliku varguse. Selle kohtuotsuse vaidlustasid apellatsioonprotestiga Riigiprokuratuuri prokurör K. Kolk ning apellatsioonkaebustega süüdimõistetu M. O. kaitsja vandeadvokaat H. Seedre, süüdimõistetu L. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Saavo, süüdimõistetu P. A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Laur. Prokurör taotles nelja süüdimõistetu, teiste hulgas M. O. ja L. K. karistuste karmistamist arvestades kuritegude raskust ja kõigi osavõtjate tegutsemist alkoholijoobes. Süüdimõistetute kaitsjad taotlesid mõnede õiguslike hinnangute ja osavõtuastmete ümberhindamist vastutuse kergendamise suunas. Kannatanute surmaga lõppenud isikuvastaste rünnete puhul vaidlustasid kaitsjad süüdimõistetute tahtluse sisu või osavõtu aktiivsuse, varavastaste rünnete puhul nende seose kannatanute kallal rakendatud vägivallaga. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 20. jaanuari 1995. a. otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja rahuldas osaliselt apellatsioonprotesti. Tartu Linnakohtu 2. juuni 1994. a. otsus tühistati M. O.-le KrK § 101 p. 1, 3 järgi ja L. K.-le KrK § 100 järgi mõistetud karistuse ja lõplike karistuste osas. Otsustati karistada M. O.-d KrK § 101 p. 1, 3 järgi 9 (üheksa) aasta ja 6 (kuue) kuulise vabadusekaotusega. Kuritegude kogumi eest mõisteti M. O.-le KrK § 40 alusel lõplikuks karistuseks 10 (kümme) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. L. K.-d otsustati karistada KrK § 100 järgi 7 (seitsme) aastase vabadusekaotusega. Kuritegude kogumi eest mõisteti L. K.-le KrK § 40 alusel lõplikuks karistuseks 7 (seitse) aastat ja 6 (kuus) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebustes vaidlustavad M. O. ja L. K. neid süüstavate tõendite usaldusväärsuse, õiguslike järelduste ja karistuste karmuse. Nad taotlevad kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks arutamiseks, kus veel kord kontrollitaks tõendite usaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes ei toetanud kassatsioonkaebustes esitatud taotlusi, leidis: Tartu Linnakohus ja Tartu Ringkonnakohus on tõendite analüüsimisel ja õiguslike hinnangute andmisel õigesti lähtunud KrMK § 50 nõuetest ning rakendanud vastuolude kõrvaldamiseks KrMK §-s 242 sätestatud metoodikat. Karistuse mõistmisel on järgitud KrK §-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätteid, karistusmäära valikul on arvestatud M. O. ja L. K. poolt toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste isikut ning vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. M. O. ja L. K. võtsid lühikese perioodi vältel aktiivselt osa mitmest kõrge raskusastmega kuriteost, nende käitumislaad ja suhtumine toimepandusse ei anna alust õiguslike hinnangute ega karistusmäärade ümber­hindamiseks. Juhindudes AKKSi §-dest 63 p. 1 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 1995. a. otsus muutmata. 2.Süüdimõistetute M. O. ja L. K. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. märtsil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP