Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-16/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 21. märtsist 1995. a. Alfred K., Osvald-Ferdinand K., Ksenja P. ja Rena P. hagis Vello P. vastu maakasutuse vaidlustamiseks — RT III, 1995, 4, 45

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 21. märtsil 1995. a. III-2/1-16/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi 13. märtsil 1995. a. avalikul kohtuistungil kostja Vello Pütsepa osavõtul hagejate Alfred K., Osvald-Ferdinand K., Ksenja P. ja Rena P. esindaja Mihkel Tuusi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 1994. a. määruse Alfred K., Osvald-Ferdinand K., Ksenja P. ja Rena P. hagis Vello P. vastu maakasutuse vaidlustamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 26. novembri 1993. a. otsusega nr. 15/102 tunnistati Salme valla Hindu küla Mõisa talu nr. 12 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Alfred K. ja Osvald-Ferdinand K. Sama komisjoni 29. oktoobri 1993. a. otsusega nr. 14/66 tunnistati Salme valla Vintri küla Nikarniidi talu nr. 253 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Helene-Hildegard M., Salme-Marie K. ja Leonhard V. Salme-Marie K. ja Leonhard V. loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse Salme-Marie K. pojatütrele Rena P.-le. Sama komisjoni 31. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 9/124 tunnistati Salme valla Vintri küla Alliste talu nr. 277 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Ksenja P. ja Konstantin P. 10. detsembril 1993. a. esitatud hagi kohaselt soovisid hagejad oma maade täielikku tagastamist, kuid kuna sellest maast osa on eraldatud Vello P.-le Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee 28. novembri 1989. a. otsusega nr. 353 Ranna talu rajamiseks, siis palusid hagejad tunnistada fakti, et Vello P.-le eraldatud maa 25,6 ha ei ole maa, mis anti kostjale enne taluseaduse jõustumist ettenähtud korras ja see ei ole maa, mida maareformi õigustatud subjektidele ei tagastata. Hagejate esindaja põhjendas nõuet sellega, et Vello P.-le anti maa ajutiseks kasutamiseks maa eraldamise korda rikkudes. Hagi on esitatud TsK § 7 lg. 1 p. 6 alusel, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse seaduses ettenähtud vahenditega ja sellest tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 alusel, mis sätestab talumaa põlise kasutamise õiguse ning võimaluse vaidlustada kohtus maa eraldamise õigsust, kui maa eraldamisel on rikutud õigusaktide sätteid või neid ebaõigesti tõlgendatud. Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt rahuldati hagi hageja poolt näidatud alustel ja hageja poolt esitatud tõenditega. Kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Maakohus juhindus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 ja TsKS § 1 lg. 4 ja 5 sätetest ning leidis, et asi kuulub kohtu pädevusse, kuna tegemist on sisult omandiõigusliku vaidlusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Määruse motiivide kohaselt taotlesid hagejad tsiviilõiguslikku nõuet esitamata õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele, mis aga ei kuulu kohtu pädevusse. TsKS § 1 lg. 2 kohaselt mõistetakse tsiviilasjadena tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Asja lahendamisest sõltub, kas hagejatel on õigus nõuda kostja kasutuses olnud maa tagastamist või mitte või saab kostja selle maa omanikuks. Asja kuulumine kohtu pädevusse ei sõltu sellest, kas vaidlus on omandiõiguslik või mitte. Kellele pooltest maa tulevikus kuulub, on sisuliselt omandiõiguslik vaidlus. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kõiki TsKS § 1 sätteid ja juhindunud vaid § 1 lg. 2 sätetest, jättes tähelepanuta, et § 1 lg. 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt võib kohtus vaidlustada maa eraldamise õigsust õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et hagejad ei ole esitanud õiguslikku nõuet, ei ole õige. Hagejad palusid tunnistada, et kostjale ei ole maad alatiseks kasutamiseks antud ja sellega ongi vaidlustatud kostjale maa eraldamise õigsus. Pärast hagi rahuldamist ei saa kostja enam maad kasutada ja hagejad saaksid nõuda maad tagasi. Praegu ei ole maa-amet ja vallavalitsus nõus vaidlusalust maad tagastamisele kuuluva maa hulka arvama, sest see on regist­reeritud Vello P. nimele. Vastuses kassatsioonkaebusele palus Vello P. jätta kohtumääruse muutmata. Hagejatel puudub õiguslik alus kostja vastu hagi esitamiseks. AÕS rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kasutamine õigusliku alusena vaidluses kostjaga eeldab kostja kui isiku poolt selles lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumist või ebaõiget tõlgendamist, aga kumbagi pole kostja teinud ja sellel alusel ei ole hagejad tsiviilõiguslikku nõuet ka esitanud. Hagis on taotletud hinnangu andmist, mis ei kuulu aga kohtu pädevusse. Kostja ei nõustu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 112 lg. 2 p. 6 kohaldamisega, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse täiendavad viisid ja mida hagejate esindaja sooviks rakendada selliselt, et kostjalt õiguste äravõtmisega luua hagejatele õigused, mida hagejatel muidu olemaski ei ole. Sellised kaitsemeetodid rikuvad kostja seadusega kaitstud õigusi ja huve. Kolleegiumi istungil palus kostja Vello P. jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada protsessiõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. TsKS § 212 lg. 1 kohaselt on määrus kohtulahendiks, millega asja sisuliselt ei otsustata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagiavalduses taotleti õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele ilma tsiviilõiguslikku nõuet esitamata. Samas jäi aga tähelepanuta, et haginõude puudumine on hagiavalduse sisunõuete eiramine TsKS § 146 järgi, mis aga ei ole aluseks otsustusele, kas asi kuulub kohtu pädevusse või mitte. TsKS § 1 lg. 2 kohaselt mõistetakse tsiviilasjadena tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Kohus lahendab ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju (TsKS § 1 lg. 4). Hagejad olid tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks. Kohus pidanuks välja selgitama, millised õigused hagejatel seoses sellega tekkisid või ei olnud neid veel tekkinudki. Sellest tulenevalt pidanuks kohus andma hagejate õigusele või selle puudumisele õigusliku hinnangu, mis aga on sisuline lahend, mida saab teha kohtuotsusega, jättes hagi rahuldamata või rahuldades selle. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 1994. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Mihkel Tuusile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on makstud Põhja-Eesti Panga Tartu filiaali 23. novembril 1994. a. Eesistuja J. ODAR Liikmed J. LUIK T. VERNIK