Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/1-10/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 8. märtsist 1995. a. V. S.-i süüdistusasjas KrK §-de 100 ja 186 järgi — RT III, 1995, 4, 42

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 8. märtsil 1995. a. III-1/1-10/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. S.-i süüdistuses KrK §-de 100 ja 186 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman. V. S. oli Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. otsusega süüdi tunnistatud KrK § 186 järgi selles, et ta oli võltsinud NSVL kodaniku passi ja kasutas seda korduvalt Eesti Vabariigi piiri ületamisel. KrK § 186 järgi süüksarvatud kuriteo eest mõisteti V. S.-ile karistuseks üheksa kuud vabadusekaotust. Sama kohtuotsusega oli V. S. süüdi tunnistatud KrK § 100 järgi selles, et ta 3. aprilli 1994. a. öösel Tallinnas hotellis «Palace» asuvas «Sky» baaris tappis tahtlikult I. K. KrK § 100 järgi süüksarvatud kuriteo eest mõisteti V. S.-ile karistuseks üheksa aastat vabadusekaotust. Lähtudes KrK §-st 40 loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja V. S.-ile mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kes leidis, et kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud kriminaalprotsessi seaduse sätteid ning taotles V. S.-i KrK § 100 järgi süüdimõistmise ümberkvalifitseerimist KrK § 104 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembrist 1994. a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 1994. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman. Kaebuse resolu­tiivosas taotletakse Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 1994. a. otsuse tühistamist V. S.-i süüdimõistmises KrK § 100 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse seoses väidetava kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalprotsessiseaduse olulise rikkumisega. Lisaks kassatsioonkaebuse resolutiivosas esitatule sisaldab kaebuse kirjeldav osa ka alternatiivset taotlust, mida on väljendatud sõnadega: «isegi juhul kui tinglikult nõustuda V. S.-i kuriteo kvalifitseerimisega KrK § 100 järgi (mida kaitsja vaidlustab), siis arvestades konkreetse asja erakordseid (ebatavalisi) tehiolusid ja kuriteo laadi, ei ole niivõrd pikaajalise vabadusekaotusliku karistuse määramine põhjendatud». Kriminaalseaduse väidetavalt ebaõige kohaldamine seisneb kaebuse esitaja arvates selles, et V. S.-ile KrK § 100 järgi süüksarvatud tegu oleks pidanud olema kvalifitseeritud KrK § 104 järgi. Kassaatori arvates ei ole apellatsioonikohus arvestanud, et hädakaitseseisund võib alata ka enne tegelikku rünnet – juba koos reaalse ründeohu tekkega ja et apellatsioonikohus on motiveerimatult jätnud arvestamata näiliku hädakaitse võimalikkuse. Kaebuses väidetakse, et hädakaitse on subsidiaarne õigus ja seetõttu ei olnud V. S.-il mingisugust õiguslikku kohustust sündmuskohalt lahkuda, vaid tal oli õigus vajaduse korral end kaitsta. Vaidlustades apellatsioonikohtu poolt menetletava teo subjektiivsele küljele antud hinnangut märgib kassaator, et menetletava teo kvalifitseerimine ettekavatsetud tapmisena, on välistatud ka seetõttu, et «Sky» baar on ilmselt kõige ebaõnnestunum koht ettekavatsetud tapmiseks. V. S.-i kaudsest tahtlusest või isegi ettevaatamatusest teo toimepanemisel annab kassaatori arvates tunnistust asjaolu, et viis noalööki tekitasid kergeid kehavigastusi ja vaid üks löök, mille järje­korranumbrit ei ole võimalik kindlaks teha, vigastas juhuslikult unearterit. Kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine on kassaatori arvates seisnenud apellatsioonikohtu poolt AKKS-s §-des 17 lg. 5; 29 lg. 4 ja 39 p. 7 sätestatu eiramises ning kahtluste tõlgendamises kohtualuse kahjuks esimese astme kohtu poolt aga selles, et kohtuotsuses on kajastatud V.S.-i varasemat karistatust Vene NFSV kohtute poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja seletuse, milles jäädi kassatsioonkaebuses sisalduva taotluse juurde, samuti prokuröri seletuse, milles paluti jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, tuvastas: kohtus uuritud tõendite kogumist lähtuvalt puudub alus käsitleda ühtse terviksündmusena 3. aprillil 1994. a. hotelli «Palace» «Sky» baaris aset leidnud kahte sündmust: konfliktiks üle kasvanud I. K. ning V. S.-i kohtumist tualetis ja sellele mõne aja pärast järgnenud V. S.-i minekut baariruumi I. K. juurde ning noahoopidega tema surma põhjustamist. Need kaks sündmust on teineteisest lahutatud nii ajas kui ka ruumis. V. S.-i ütluste kohaselt ründas I. K. teda tualettruumis, kasutades füüsilist vägivalda. Õigusvastase ründe tõrjumiseks on isikul õigus hädakaitsele. Kassaatori poolt tõstatatud küsimus sellest, kas õigus hädakaitsele on subsidiaarne või primaarne ei ole kriminaalseaduses lahendatud. Kohtupraktikas ja valdavalt ka meie erialakirjanduses on domineerinud seisukoht hädakaitseõiguse primaarsusest, selle võetamatusest. Kui lähtuda kassaatori väitest ja tunnistada hädakaitse õigus subsidiaarseks, siis oleks V. S.-il olnud ründe korral õigus hädakaitsele vaid siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd tal puudus reaalne võimalus pöörduda abi saamiseks õiguskaitse asutuste poole. V. S. on kinnitanud oma ütlustes, et tal oli ka varem olnud konflikte I. K.-ga, mille käigus viimane oli samuti kasutanud füüsilist vägivalda ja teda solvanud. Kummatigi ei olnud V. S. kunagi varem kasutanud ega kasutanud ka 3. aprillil 1994. a. kassaatori arvates tema primaarset õigust – õigust pöörduda abi saamiseks õiguskaitse asutuste poole. Reaalne võimalus selliseks pöördumiseks oli olemas ka 3. aprillil 1994. a. Seega – erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust – ei kinnita V. S.-i käitumine, et ta oleks subjektiivselt pidanud hädakaitseõigust subsidiaarseks õiguseks. Kuid sõltumata hädakaitse õiguse olemusele antavast hinnangust, on kriminaalasja kohtulikel aru­ta­mistel tuvastatud, et V. S. ei asunud tualetis toimunud konfliktis ega ka vahetult pärast konflikti lõppemist üldse realiseerima õigust hädakaitsele. Pärast I. K. ründe faktilist lõppemist konflikti pooled eraldusid. I. K. läks baari ja istus lauda ning V. S. läks garderoobi võtmaks mantli taskust nuga. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest ei viidanud I. K. konfliktijärgne käitumine mingil määral sellele, et tema rünne võiks jätkuda. Olles ründe lõpetanud jättis I. K. V. S.-ile piiramatu võimaluse edasiste käitumisvariantide valikuks. Sellest hetkest lõppes V. S.-il ka hädakaitseseisund. V. S.-ile inkrimineeritud tegevus algas hetkest, mil ta läks baari laua juurde, mille ääres istus I. K. Oma ütlustes on V. S. kinnitanud, et tema tegevuse eesmärk oli sundida I. K.-d vabandama. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et V. S.-il puudus igasugune alus loota, et I. K. ka tegelikult vabandaks. Kuna käsitletava tegevuse puhul ei olnud V. S.-i käitumisel kaitseajendit, puudub igasugune alus rääkida ka tema viibimisest hädakaitseseisundis. Kaitseajendi puudumine V. S.-ile inkrimineeritud käitumises ja selle käitumise sisuliselt provokatiivne iseloom välistab samuti võimaluse rääkida sellest käitumisest kui hilinenud kaitsest või näilikust hädakaitsest. Eelnevast järeldub, et V. S.-i poolt I. K. surma põhjustamise kvalifitseerimine KrK § 104 järgi on välistatud. Nii esimese astme kohus kui ka apellatsioonikohus on V. S.-i poolt I. K. surma põhjustamise õigesti kvalifitseerinud KrK § 100 järgi. Kassatsioonkaebuses väidetakse ekslikult, et süü liigi määramisel tuleks lähtuda kuriteo toimepanemise kohast – sellest, kas koha valik tapmiseks on või ei ole õnnestunud. Selline kriteerium süü liigi hindamiseks ei tulene kriminaalseadusest. Teo subjektiivse külje hindamisel on kohtud põhjendatult lähtunud väljakujunenud kohtupraktikast tapmise asjades, mille kohaselt teo objektiivset külge iseloomustavad asjaolud – kuriteo toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja paiknemine, süüdlase ja kannatanu omavahelised suhted ja muuhulgas ka löögid noaga kannatanu elutähtsate organite piirkonda on aluseks tapmise tahtluse tuvastamisel. Ei saa nõustuda kassaatori väidetega, et apellatsioonimenetluses ei ole järgitud AKKS §-s 17 lg. 5 ja 29 lg. 4 sätestatud nõudeid. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et esimese astme kohus ei oleks arvestanud mõne V. S.-i kaitsja poolt tehtud parandusega kohtuistungi protokolli kohta, sealhulgas ka parandustega puutuvalt tunnistajate P. P., E. P. ja S. U. kohtus antud ütluste kajastamisse protokollis. Seda arvestades oli apellatsioonikohus, kooskõlas AKKS §-ga 17 lg. 5, õigustatud mitte kutsuma kohtuistungile esimese astme kohtus juba ülekuulatud tunnistajaid. Osundades apellatsioonikohtu poolt AKKS § 29 lg. 4 rikkumisele möönab kassaator, et erand AKKS §-s 29 lg. 4 sätestatu suhtes sisaldub sama paragrahvi viiendas lõikes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui apellatsioonikohus on otsuse tegemisel kasutanud AKKS §-s 29 lg. 5 sätestatud võimalust, ei ole tegemist kohtuotsuses motiivide puudumisega AKKS § 39 lg. 3 p. 7 mõttes. Ebatäpne on kassaatori väide, et vastavalt kriminaalmenetluse fundamentaalsele põhimõttele tuleb kõik kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks. See põhimõte kuulub kohaldamisele vaid selliste kahtluste puhul, mida ei õnnestunud kriminaalmenetluses kõrvaldada. Kohtuotsuste kohaselt ei ole esimese astme ega ka apellatsioonikohtul tekkinud kahtlust V. S.-i poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsioonis. Kriminaalprotsessi seadus ei nõua, et lisaks mingi kuriteo koosseisu olemasolu tõendamisele tuleks tõendada ka kõigi ülejäänud kuriteo koosseisude puudumist. Samal ajal Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et apellatsioonikohtu otsuses kasutatud sõnaühend «jääb arusaamatuks» on oletusliku iseloomuga ja seega kohtuotsuse motiveerimiseks sobimatu. Kuna aga kuritegu on ka ilma selle, ringkonnakohtu poolt täiendavalt lisatud motiivita, õigesti kvalifitseeritud, ei kujuta nimetatud sõnaühendi kasutamine endast AKKS §-s 39 lg. 3 loetletud kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist. Samuti puudub Riigikohtul antud juhul alus AKKS §-s 39 lg. 4 sätestatu kohaldamiseks, sest käsitletava sõnaühendi kasutamine ei võinud takistada ega takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib apellatsioonikohtu otsuses väljendatud seisukohta, et karistatus teiste riikide kohtute poolt kuulub kohtualuse isikut iseloomustavate andmete hulka. Samas aga, nagu põhjendatult märgitakse kassatsioonkaebuses, ei sisalda kriminaalasja materjalid dokumente, mis viitaksid V. S.-i varasemale karistatusele Vene NFSV-s. Kuna esimese astme kohtu otsuses on märgitud, et V. S-ile karistuse mõistmisel arvestatakse tema isikut, tõusetub kõrvaldamatu kahtlus, et isikut arvestades peeti silmas ka V. S.-i dokumentaalselt tõendamata karistatust Vene NFSV kohtute poolt ning seetõttu peab Riigikohus põhjendatuks vähendada V. S.-ile KrK § 100 järgi inkrimineeritud teo eest mõistetud karistust, samuti lõplikku karistust, kuue kuu võrra. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3; 64 p. 4 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1994. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 1994. a. otsused V. S.-ile mõistetud karistuse osas. 2.Mõista V. S.-ile KrK § 100 järgi karistuseks kaheksa (8) aastat ja kuus (6) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. 3.KrK § 40 alusel mõista V. S.-ile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaheksa (8) aastat ja kuus (6) kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise algusajaks lugeda 3. aprill 1994. a. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kassatsioonikautsjon tagastada. Kohtuotsus jõustub 8. märtsil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja J. ILVEST Liikmed L. KALM E. KERGANDBERG