Riigikohtu Halduskolleegium — III-3/1-2/95 Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 17. veebruarist 1995. a. Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebuse läbivaatamine eluruumide tööandja elu­ruumiks tunnistamise asjas — RT III, 1995, 3, 40

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 17. veebruaril 1995. a. III-3/1-2/95 Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebuse läbivaatamine eluruumide tööandja eluruumiks tunnistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 16. veebruaril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1994. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-25/94. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Õ. K. ja T. T. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: 6. juunil 1994. a. esitasid Õ. K., T. T. ja A. T. Lääne-Viru halduskohtunikule kaebuse, milles palusid tunnistada Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5 ning Võsu Vallavolikogu 29. aprilli 1994. a. otsus nr. 48 ja 27. mai 1994. a. otsus seadusevastasteks, kuna need on vastuolus elamuseaduse ja eluruumide erastamise seadusega. Kaebuse kohaselt soovisid kaebuse esitajad erastada nende kasutuses olevaid eluruume, mis kuuluvad Käsmu metskonnale. Riikliku Metsaameti 5. mai 1994. a. kirjaga nr. 6-5/196 jäeti avaldajate taotlus rahuldamata. 6. mail 1994. a. said kaebuse esitajad Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69, mille punktiga 5 tunnistati Käsmu metskonnale kuuluvad elamud, sealhulgas kaebuse esitajate eluruumid, tööandja eluruumideks. Õ. K., T. T. ja A. T. leidsid, et kuna elamu ei olnud varem teenistuslik eluruum, siis selle arvamine tööandja eluruumiks oli vastuolus elamuseaduse §-ga 68. Ebaõige oli ka Neeme tee 35 elamu arvamine 31. juulil 1992. a. tööandja eluruumide hulka, kuna selle kasutaja A. T. ei olnud sel ajal enam metskonna töötaja. Kaebuse esitajad palusid kohtu seisukohta ka selles, kas kohaliku omavalitsuse organ ei ole rikkunud elamuseaduse § 71 nõuet tunnistada esitatud eluruumid tööandja eluruumideks 1 kuu jooksul, s.o. 1. juuliks 1992. a. Samuti leidsid kaebuse esitajad, et Võsu Vallavolikogu 29. aprilli 1994. a. otsus nr. 48, millega arvati Käsmu metskonna tööandja eluruumide hulgast välja Võsul Männi t. 2, 3, 4 ja 5 asuvad elamud, on vastuolus eluruumide erastamise seaduse §-ga 3 lg. 5 p. 1. Kaebuse esitajad väitsid, et volikogu 27. mai 1994. a. otsus, millega jäeti nende taotlus volikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkti 5 tühistamiseks rahuldamata, ei ole kooskõlas eluruumide erastamise seaduse §-ga 6. Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli 1994. a. otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tunnistati Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsus nr. 69 seadusevastaseks ning kohustati Võsu Vallavolikogu tühistama nimetatud otsuse hiljemalt ühe kuu jooksul. Kohtuotsuse kohaselt rikkus volikogu elamuseaduse §-des 68 ja 71 kehtestatud tähtaegu ja seetõttu on 31. juuli 1992. a. otsus nr. 69 tervikuna seadusega vastuolus. Otsuses leiti, et kuna seadus ei sätesta, millistel tingimustel arvatakse eluruumid tööandja eluruumide hulgast välja, siis pole alust tunnistada vallavolikogu 29. aprilli 1994. a. otsust nr. 48 seadusevastaseks. Võsu Vallavolikogu esitas Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli 1994. a. otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada ja teha uus otsus ning jätta rahuldamata Õ. K., A. T. ja T. T. kaebus Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 seadusevastaseks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ületas halduskohus kaebuse läbivaatamisel kaebuse piire. Kohus tühistas volikogu 31. juuli 1992. a. otsuse tervikuna, kuigi kaebus oli esitatud vaid otsuse punkti 5 tühistamiseks. Apellant väitis, et elamuseadusest ei tulene, et 1. juuliks 1992. a. oleks tulnud volikogus lahendada tööandja eluruumideks tunnistamise taotlused. Ringkonnakohtu istungil muutis apellandi esindaja osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud taotlusi ja leidis, et Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5 on ebaseaduslik T. T. kasutuses oleva Männi t. 6 ja A. T. kasutuses oleva Neeme tee 35 eluruumide osas. Õ. K. kasutuses oleva Männi t. 7 eluruumi osas jäi apellandi esindaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde. Viru Ringkonnakohtu 14. novembri 1994. a. otsusega muudeti Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli 1994. a. otsust ja tunnistati seadusevastaseks Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5. Ülejäänud osas jäeti kohtuotsus muutmata. Võsu Vallavolikogu esitas Viru Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada, teha uus otsus ja tunnistada Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5 Võsul Männi t. 7 ja Kooli t. 28, 30 ja 32 asuvate elamute tööandja eluruumideks tunnistamise osas seaduslikuks. Kassaator väidab: 1.Käsmu Metskond esitas 28. mail 1992. a. elamuseaduse § 68 kohaselt tolleaegsele Võsu Alevivolikogule ettepaneku tunnistada kõik teenistuslikud eluruumid tööandja eluruumideks. Volikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punktiga 5 seda tehtigi. Elamuseaduse §-st 68 ei tulene, et volikogule anti küsimuse otsustamiseks aega 1. juulini 1992. a. 2.Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punktis 5 on lisaks kaebuse esitanud isikute kasutuses olevatele eluruumidele tunnistatud tööandja eluruumideks ka Võsul Kooli t. 28, 30 ja 32 asuvad eluruumid, mida kasutavad isikud, kes ei ole kohtu kaudu taotlenud nimetatud otsuse punkti 5 seadusevastaseks tunnistamist. Sellega rikkus Viru Ringkonnakohus HKS § 36 lg. 1 p. 2 nõuet, kuna tegi otsuse Võsul Kooli t. 28, 30 ja 32 elavate isikute õiguste kohta, kes ise ei ole esitanud kohtule kaebust ja keda ei ole kutsutud ka kohtuistungile. T. T. ja Õ. K. vastustes kassatsioonkaebusele palutakse jätta Viru Ringkonnakohtu 14. novembri 1994. a. otsus jõusse. A. T. kirjalikke vastuväiteid ei esitanud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 23. aprillil 1992. a. vastu võetud ja 1992. a. 1. juulist jõustunud elamuseaduse § 58 lg. 1 sätestab, et tööandja eluruum on määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes. Sama paragrahvi 3. lõike alusel otsustab eluruumi arvamise tööandja eluruumi hulka kohaliku omavalitsuse organ. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 1 alusel ei kuulu tööandjate eluruumid erastamisele. Elamuseaduse § 68 kohaselt pidid teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavad või kasutavad juriidilised isikud esitama hiljemalt 1992. aasta 1. juuniks asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepanekud ruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt elamuseaduse §-le 58. Seega anti teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatele või kasutavatele juriidilistele isikutele konkreetne tähtaeg tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekute esitamiseks. Käsmu metskond, kes omas teenistuslikke eluruume, esitas asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile – Võsu Alevivolikogule – tööandja eluruumiks tunnistamise ettepaneku 28. mail 1992. a., seega õigeaegselt. Ekslik on Lääne-Viru halduskohtuniku ja Viru Ringkonnakohtu järeldus, et volikogu 31. juuli 1992. a. otsus on tähtaja rikkumise tõttu seadusevastane. Elamuseadus ei kehtestanud tähtaega, mille jooksul kohalikud omavalitsuse organid pidid need ettepanekud läbi vaatama ja otsustama taotletavate eluruumide arvamise tööandja eluruumide hulka. Elamuseadusest tulenevalt ei ole tööandja eluruumiks tunnistamisel tähtis, kas teenistuslikku eluruumi omava või kasutava juriidilise isiku poolt tööandja eluruumiks taotletav eluruum oli varem teenistuslik või mitte, samuti see, et tööleping eluruumi kasutajaga oli 1. juuniks 1992. a. lõppenud. Nimetatud asjaolud on olulised eluruumi üürilepingust tulenevate tsiviilõiguslike vaidluste lahendamisel. HKS § 12 lg. 1 p. 2 järgi on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks organi või asutuse esindaja või ametiisik, kelle õigusakti või toimingu peale on kaebus või protest esitatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 10 lg. 1 kohaselt esindavad valda oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, vallavalitsus ning vallavanem. Kohtumenetluses, milles vaidlustati Võsu Vallavolikogu otsused, oli protsessiosaliseks volikogu esimees. Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg. 1 p. 4 sätestab, et vallavalitsus esindab valda kohtus, ei saa järeldada, et kohaliku omavalitsuse volikogu esimees kui vaidlustatud haldusakti andnud organi esindaja ei saa osaleda kohtumenetluses protsessiosalisena. Viru Ringkonnakohus, tunnistades seadusevastaseks Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse punkti 5 tervikuna, ületas kaebuse piire. Vaidlustatud ei ole Võsu alevis Kooli tänavas asuvate Käsmu metskonnale kuuluvate eluruumide tunnistamist tööandja eluruumideks. Seetõttu polnud ringkonnakohtul alust tunnistada volikogu otsust seadusevastaseks nimetatud tööandja eluruumide osas. Viru Ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud ja rikkunud kohtu­menetluse norme. Need rikkumised viisid asja ebaõigele otsustamisele. Eeltoodu põhjal ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: 1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1994. a. otsus haldusasjas nr. II-3-25/94 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 2.Rahuldada Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebus ja tagastada Võsu Vallavolikogule kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub teatavaks tegemisest 23. veebruaril 1995. a. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN