Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-14/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 14. märtsist 1995. a. Ü. R.-i hagis Pikakannu Põhikooli vastu tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu nõudmiseks — RT III, 1995, 3, 37

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 14. märtsil 1995. a. III-2/1-14/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja Ü. R.-i osavõtul vaatas läbi 6. märtsil 1995. a. avalikul kohtuistungil kolmanda isiku V. J.-i esindaja vandeadvokaat Mall Saare kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 1994. a. otsuse Ü. R.-i hagis Pikakannu Põhikooli vastu tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu nõudmiseks. Ü. R. töötas Pikakannu Põhikooli kehalise kasvatuse õpetajana alates 17. septembrist 1979. a. kuni töölt vallandamiseni 17. augustil 1993. a. töölepinguseaduse § 86 p. 8 alusel töötaja vääritu teo tõttu, mis seisnes ekskursioonil olles laste sõimamises ebatsensuursete sõnadega. 8. septembril 1993. a. esitatud hagiavalduses palus Ü. R. teda tööle ennistada ja välja mõista tasu töölt sunnitud puudumise aja eest, sest hageja üleastumine ei olnud nii tõsine, et pidanuks kaasa tooma vallandamise. Hageja oli ametiühingukomitee liige ja tööandja rikkus vallandamise korda sellega, et ei küsinud hageja vallandamiseks TLS § 94 kohaselt tööinspektori nõusolekut. Võru Maakohus rahuldas hagi TLS § 117 lg. 1 alusel ja ennistas Ü. R.-i tööle, mõistes Pikakannu Põhikoolilt välja 12 226 krooni Ü. R.-i kasuks töölt sunnitud puudumise aja eest. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Otsuse motiivide kohaselt oli tööandja rikkunud vallandamise korda. Pikakannu Põhikoolil ei olnud ega ole tööinspektori nõusolekut Ü. R.-i kui töötajaid esindavasse organisatsiooni valitud isiku vallandamiseks nii nagu seda nõuab TLS § 94. Kooli hoolekogu võis küll teha ettepanekuid personali valikul, kuid see ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Hagi ei rahuldatud TLS § 144 alusel, mis andnuks kohtule võimaluse töötaja süütegusid hinnata ja otsustada seeläbi tema tööle ennistamine ning hüvitise maksmine või sellest ilmajätmine. Kassatsioonkaebuses palub kolmanda isiku V. J.-i esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Võru Maakohus pidas tuvastatuks, et pärast vallandamist lubati hageja uuesti tööle, s.o. temaga sõlmiti uus tööleping. Hageja oleks pidanud nõudma töölepingu täitmist, kuid sellel alusel hagi esitatud ei ole. Lõpetamata töölepinguga töötaja tööle ennistamiseks ei olnud alust. TLS § 94 näeb ette, et töölepingu lõpetamine töötajate esindajatega toimub üksnes tööinspektori nõusolekul. Seaduses ei räägita eelnevast nõusolekust. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on tööinspektor andnud arvamuse, et «Ü. R.-iga töölepingu lõpetamine ei ole seoses tema kui endise ametiühingukomitee liikme tagakiusamisega. Ü. R.-i käitumist õpilaste ekskursioonil juunis 1993. a. võib kvalifitseerida väärituks teoks, sest see oli vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja diskrediteeris töötajat ennast ning tööandja esindajat». Tööinspektori selline arvamus on sisuliselt nõustumine töölepingu lõpetamisega. Ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsuses Ü. R.-i süütegusid ei hinnatud, ei ole õige. Maakohus leidis, et hageja poolt 21.–22. juunil 1993. a. ekskursioonil õpilaste nimetamine sõnaga «värdjakari» tuleb lugeda väärituks. TLS § 144 lg. 2 kohaselt ei ole töötajal õigust hüvitisele, kui ta ennistatakse tööle süüteo vähese tähtsuse tõttu. Kohtu seisukoht, et hagejal on õigus hüvitisele, ei ole seadusega kooskõlas. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Ü. R., et kohtulahendid on õiged. Teda vallandati 17.08.1993. a., vallandamiskäskkiri on tühistamata ja uut töölepingut sõlmitud ei ole. Hageja vallandamiseks pidanuks olema tööinspektori nõusolek. Hageja on ennistatud tööle tööandjapoolse seaduse rikkumise tõttu ja sel juhul ei kuulu rakendamisele TLS § 144 sätted. Kolleegiumi istungil palus Ü. R. jätta kohtuotsused muutmata. Kolleegium leidis, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Võru Maakohus rahuldas hagi TLS § 117 lg. 1 alusel, mille kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Ringkonnakohus jättis sellel alusel tehtud kohtuotsuse põhjendatult muutmata, sest töötajat võib tööandja algatusel vallandada üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Just vallandamise korda tööandja rikkuski, jättes tähelepanuta piirangud, mida tulnuks TLS § 94 kohaselt arvestada hageja vallandamisel TLS § 86 p. 8 alusel. TLS § 94 kohaselt võib tööandja algatusel töölepingu lõpetada töötajaga, kes on valitud tööandja juures töötajaid esindavasse organisatsiooni, samuti töötajaid esindava isikuga, töötaja volituste ajal ja ühe aasta jooksul pärast volituste lõppemist, üksnes tööandja asukoha tööinspektori nõusolekul. Ringkonnakohus on esitatud tõenditele hinnangut andes õigesti asunud seisukohale, et käesolevas vaidluses oli töölepingu lõpetamine lubatud üksnes tööinspektori nõusolekul. Sellist nõusolekut aga hageja vallandamiseks ei ole. Kui tööandja on rikkunud vallandamise korda, siis tuleb töötaja tööle ennistada ning välja mõista tasu töölt sunnitud puudumise aja eest, sõltumata sellest, mis oli vallandamise põhjuseks. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus põhjendatult asunud seisukohale, et Ü. R.-i tööle ennistamise aluseks ei olnud tema süüteo vähene tähtsus ja kuna tööle ennistamine ei toimunud sellel alusel, siis ei ole seaduslikku alust hageja hüvitisest ilmajätmiseks. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium otsustas: Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 1994. a. otsus ja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS T. VERNIK