Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-13/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 13. märtsist 1995. a. A. A. ja E. A. ning ME Elamu hagis M. P. ja K. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja M. P. ja K. P. vastuhagis ME Elamu vastu eluruumi üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 1995, 3, 36

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. märtsil 1995. a. III-2/1-13/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H.-K. Remmel ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. märtsil 1995. a. M. P. ja K. P. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsuse A. A. ja E. A. ning ME Elamu hagis M. P. ja K. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja M. P. ja K. P. vastuhagis ME Elamu vastu eluruumi üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsusega tühistati osaliselt Viljandi Maakohtu 21. aprilli 1994. a. otsus A. A. ja E. A. ning ME Elamu hagis K. P. väljatõstmiseks rahuldamata jätmises ja otsustati K. P. välja tõsta eluruumist Viljandis Endla 17. Maakohtu 21. aprilli 1994. a. otsus eluruumi üürilepingu kehtetuks tunnistamise osas tühistati ning M. P. ja K. P. vastuhagi ME Elamu vastu eluruumi üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata. Vaidlusalune elamu kuulus isikliku omandiõiguse alusel I. E.-le, kes suri 14. juulil 1990. a. I. E.-l seadusjärgseid pärijaid ei olnud ja testamenti ta ei teinud. TsK § 557 p. 2 alusel andis Viljandi Notariaalkontor 25. märtsil 1991. a. välja pärimisõiguse tunnistuse I. E. vara (elamu ja hoius) ülemineku kohta riigile. Viljandi RSN Täitevkomitee 9. juuli 1991. a. otsusega anti elamu Endla 17 munitsipaalettevõtte «Elamu» bilanssi. Viljandi Linnavalitsus väljastas 25. sep­tembril 1991. a. orderi A. ja E. A. 4-liikmelisele perekonnale, mille alusel nad kirjutati sisse Endla 17 majja 30. septembril 1991. a. ning nendega sõlmiti üürileping 1. oktoobril 1991. a. M. ja K. P. esitasid vastuhagi, milles palusid tunnistada kehtetuks A. ja E. A.-ga sõlmitud üürileping vaidlusaluse elamu kasutamiseks. Maakohus jättis A. ja E. A. ning ME Elamu hagi M. ja K. P. väljatõstmiseks rahuldamata. Vastuhagi rahuldati ning tunnistati kehtetuks ME Elamu ja A. A. vahel 1. oktoobril 1991. a. sõlmitud üürileping. Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsuse kohaselt on kindlaks tehtud, et M. P. elas elamus Endla 17 I. E. eluajal omaniku loal. Üürilepingu olemasolu M. P. ja I. E. vahel ei ole tõendatud, kuid M. P. elamusse asumise ajal kehtinud EK §-le 117 oli omanikul õigus majutada elamusse kodanikke ka teistel alustel, mitte ainult üürilepingu alusel. M. P.-l ei olnud üürilepingut ega muid õiguslikke aluseid eluruumi kasutamiseks pärast I. E. surma 14. juulil 1990. a. Omavoliliselt M. P. eluruumi hõivanud aga ei ole, sest teda majutas elamusse omanik muudel alustel ning teda ei saa välja tõsta ES § 62 alusel isikuna, kes on omavoliliselt hõivanud eluruumi. Hagi alust hagejad muuta ei soovinud. Apellatsioonikohus leidis, et K. P. kuulub eluruumist väljatõstmisele ES § 62 alusel, kuna tema puhul on tegemist eluruumi omavolilise hõivamisega, sest vaidlusalusesse elurumi asus ta elama pärast omaniku I. E. surma. Vastuhagi üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks jättis apellatsioonikohus rahuldamata. 3. oktoobri 1994. a. otsuse kohaselt võib kohus vastavalt ES §-le 57 tunnistada kehtetuks üürilepingu, mis on sõlmitud vastuolus elamuseadusega või muude seadustega. A. A.-ga 1. oktoobril 1991. a. sõlmitud üürileping ei ole vastuolus elamuseaduse ega muude seadustega. Kuna üürilepingu sõlmimise ajal, samuti orderi väljaandmise ajal 25. septembril 1991. a. puudus M. ja K. P.-l õiguslik alus eluruumi Endla 17 kasutamiseks, siis orderi väljaandmise ja üürilepingu sõlmimisega A. A.-ga ei rikutud nende õigusi märgitud eluruumile. Kassaatorid M. ja K. P. paluvad ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsuse tühistada materiaalõiguse ja protsessiõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Kohus pidanuks lahendama vaidluse, kas M. ja K. P. on hõivanud eluruumi omavoliliselt või mitte. Kohtul ei olnud aga õigust tuvastada mõnda teist eluruumi kasutamise alust, sest sellist nõuet ei olnud esitatud. Orderi väljastamise ja üürilepingu sõlmimisega A. A.-ga rikuti M. ja K. P. õigusi eluruumile, sest kohtuotsusega ei olnud tuvastatud nende poolt eluruumi seadusvastane kasutamine. Vastustajad A. ja E. A. peavad ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsust õigeks ja paluvad jätta see muutmata. M. ja K. P. vastu esitatud hagis taotleti nende väljatõstmist eluruumist ES § 62 alusel. Apellatsioonikohus leidis, et nimetatud alusel M. P.-d eluruumist välja tõsta ei saa, sest ta elas Endla 17 I. E. eluajal omaniku loal. Seega tegi kohus kindlaks, et M. P. seda eluruumi omavoliliselt hõivanud ei ole. Üürilepingu olemasolu I. E. ja M. P. vahel tõendamist ei leidnud. Orderi väljaandmise ja üürilepingu sõlmimisega A. A.-ga ei rikutud M. P. õigusi vaidlusalusele eluruumile, kuna tema ei olnud selle eluruumi üürnik ning pärast omaniku surma 14. juulil 1990. a. ei oma tähtsust, mis alusel M. P. I. E. eluajal tema majas viibis. Öeldes, et M. P. oli majutatud elamusse muul alusel, väljendas apellatsioonikohus üksnes seda, et M. P. ei kasutanud eluruumi üürilepingu alusel, kuid samas polnud ta eluruumi hõivanud ka omavoliliselt, vaid kasutas seda majaomaniku loal. Kuna K. P. asus elamusse faktiliselt elama pärast omaniku surma, siis hõivas ta eluruumi omavoliliselt ning ta kuulub vastavalt ES §-le 62 sellest eluruumist väljatõstmisele. M. P. ei kasutanud eluruumi üürnikuna, seetõttu ei olnud tal üürniku õigust majutada oma eluruumi abikaasat ja lapsi. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium otsustas: Jätta Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1994. a. otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H.-K. REMMEL J. LUIK