Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-6/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 28. veebruarist 1995. a. A. M.-i hagis L. S.-i vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule, T. A. hagis M. N.-i vastu 1500 krooni nõudes ning L. S.-i hagis M. N.-i, A. M.-i ja E. L.-i vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule — RT III, 1995, 3, 35

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. veebruaril 1995. a. III-2/3-6/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 20. veebruaril 1995. a. A. M.-i ja T. A. kohtuvigade parandamise avalduste alusel Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 14. septembri 1993. a. määruse A. M.-i hagis L. S.-i vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule, T. A. hagis M. N.-i vastu 1500 krooni nõudes ning L. S.-i hagis M. N.-i, A. M.-i ja E. L.-i vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule. Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 14. septembri 1993. a. määrusega muudeti Tallinna Linnakohtu 15. juuli 1993. a. otsust. Nimetatud otsusega mõisteti Pärnu Linna Rahvakohtu 25. septembri 1989. a. otsuse tagasitäitmiseks A. M.-ilt välja 113 krooni ja T. A.-lt 1567,60 krooni M. N.-i kasuks. Kohtukolleegium pidas põhjendatuks M. N.-i taotlust arvestada Pärnu Linna Rahvakohtu 25. septembri 1989. a. otsuse tagasitäitmisel elukalliduse tõusu. Määruse resolutsioo­nis on rahasummad otsuse tagasitäitmiseks A. M.-ilt 791 krooni ja T. A.-lt 10 973 krooni välja mõistetud L. S.-i kasuks. T. A. ja A. M. leiavad, et kohtukolleegium on nende osavõtuta teinud sisuliselt uue otsuse, kohaldades sissenõutavate rahasummade suuruse muutmiseks elukalliduse indeksit. Kohtukolleegium on ekslikult sissenõudjaks märkinud L. S.-i M. N.-i asemel. Avaldajad paluvad 14. septembri 1993. a. määruse tühistada, kuna tsiviilasjade kohtukolleegium on nende osavõtuta kohtuistungist ja ilma seadusliku aluseta muutnud Tallinna Linnakohtu otsusega väljamõistetud rahasummasid. Tsiviilkolleegium leiab, et tsiviilasjade kohtukolleegiumi 14. septembri 1993. a. määruse tühistamiseks puudub alus. Kaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Muuta tuleb määruse resolutsiooni ning lugeda 25. septembri 1993. a. otsuse tagasitäitmiseks A. M.-ilt ja T. A.-lt määratud rahasummad väljamõistetuks M. N.-i kasuks. Muus osas jäävad kaebused rahuldamata. Määruse tegemise ajal kehtinud TsPK §-st 299 lg. 1 tulenevalt oli kassatsioonikohtu ülesandeks asja läbivaatamisel kontrollida asjas olemasolevate ning poolte ja teiste asjast osavõtvate isikute poolt täiendavalt esitatud materjalide järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nii otsuse edasikaevatud kui ka edasikaebamata osas ning samuti isikute suhtes, kes kaebust ei esitanud. Seega võis kohtukolleegium otsustada indeksi kohaldamise olenemata vastava taotluse esitamisest. Taotluse võtta otsuse tagasitäitmisel arvesse tagastatud väärtuse faktilist vääringu muutust esitas M. N. oma kassatsioonkaebuses. Kohtukolleegium põhjendas elukalliduse tõusu arvestamist vajadusega tagada otsuse täielik, mitte osaline tagasitäitmine. TsPK § 311 p. 4 kohaselt oli kassatsiooniastme kohtul õigus oma määrusega muuta otsus ilma asja uueks läbivaatamiseks andmata, kui asjas ei ole vajalik tõendite täiendav kogumine või kontrollimine, asjaolud on esimese astme kohtu poolt tuvastatud täielikult ja õigesti, kuid on tehtud viga materiaalõiguse normi rakendamisel. Vastavalt TsPK §-le 304 lg. 2 ei takistanud asjast osavõtvate isikute mitteilmumine asja läbivaatamist, kuna neile oli nõutavas korras teatatud asja läbivaatamise aeg ja koht. Kohtukolleegium on rahasummad A. M.-ilt ja T. A.-lt välja mõistnud ekslikult L. S.-i kasuks, sest Tallinna Linnakohtu 15. juuli 1993. a. otsuse resolutsioonist ning 14. septembri 1993. a. määruse kirjeldavast ja põhistavast osast järeldub, et need rahasummad pidanuks mõistetud olema M. N.-i kasuks. Juhindudes TsKS §-st 357 kolleegium otsustas: Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 14. septembri 1993. a. määruse resolutsioon muuta ning lugeda Pärnu Linna Rahvakohtu 25. septembri 1993. a. otsuse tagasitäitmiseks A. M.-ilt 791 (seitsesada üheksakümmend üks) krooni ja T. A.-lt 10 973 (kümme tuhat üheksasada seitsekümmend kolm) krooni väljamõistetuks M. N.-i kasuks. Muus osas jätta määrus muutmata. Kaebused rahuldada osaliselt. Tagastada T. A.-le kautsjon 200 (kakssada) krooni, tasutud Riigikohtu arvele nr. 141551 ASES Panga Tartu filiaalis 28. veebruaril 1994. a. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK