Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-8/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 15. veebruarist 1995. a. P. R.-i hagis A. K., M. K., R. M.-i, T.-R. A., Are Vallavalitsuse ja Pärnu Maavalitsuse vastu hoonetele omandiõiguse tunnistamiseks ja hoonete väljanõudmiseks A. K.-lt — RT III, 1995, 2, 18

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 15. veebruaril 1995. a. III-2/1-8/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja P. R.-i osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 6. veebruaril 1995. a. läbi P. R.-i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 1994. a. otsusele P. R.-i hagis A. K., M. K., R. M.-i, T.-R. A., Are Vallavalitsuse ja Pärnu Maavalitsuse vastu hoonetele omandiõiguse tunnistamiseks ja hoonete väljanõudmiseks A. K.-lt. H. R.-ile kuulus Hendriku 13-A talu (ka Indreko-Mihkeli, Indreko-Mihkli, Hindreku-Mihkli, Hindriko-Micheli) Are vallas Pärnumaal, mille ta oli saanud kinkelepingu alusel oma abikaasa Elli R.-i isalt. Sellest abielust olid sündinud tütar Erme 1931. a. (surn. 1976. a.) ja poeg Peeter 1936. a., kes on käesolevas asjas hagejaks. Erme R.-i seadusjärgseteks pärijateks on pojad R. M. ja T. A. H. R. suri 1. märtsil 1939. a. Talundilehel, mis koostati 15. juunil 1939. a., on talupidajaks märgitud Elli R. Elli R. abiellus 1942. a. A. K.-ga, sellest abielust sündis poeg Mart 1942. a. Elli K. oli kolhoosi liige alates 1949. a. kuni surmani 1963. a. A. K. abiellus 1965. a. E. P.-ga, kes oli samuti kolhoosi liige ja nad elavad tänaseni Hendriku 13-A talus. ENSV MN 21. detsembri 1967. a. määruse nr. 514 alusel «Kodanike isiklikus omanduses olevate maal asuvate elamute ja majandushoonete arvestuse korra parandamise kohta» registreeriti Pärnu rajooni Are Küla TSN TK otsusega 30. juulist 1970. a. nr. 19 Hendriku talu elumaja koos rehetoa, rehealuse ja tuulekojaga, garaaž, kuur ja ait, mis asusid Niidu kolhoosi maa-alal, A. K. nimele. 13. detsembril 1991. a. kohtule esitatud avalduses palus P. R. tunnistada valeks tema isale H. R.-ile kuulunud Hendriku talu registreerimise A. K. nimele Are Küla TSN TK 30.07.1970. a. otsuse nr. 19 alusel, sest talu pidanuksid saama seadusjärgsed pärijad. 18. jaanuaril 1993. a. esitatud hagiavalduses ja arvesse võttes tema esialgset avaldust, palus P. R. tunnistada tema kui oma isa seadusjärgse pärija omandiõigust Hendriku talu hoonetele ja 18. veebruaril 1994. a. täiendas hagi, paludes taluhooned välja nõuda A. K.-lt. Hageja põhjendas nõuet sellega, et tema isal oli 1939. a. kolm pärijat: abikaasa ja alaealised poeg ja tütar, kes igaüks oleks pärinud 1/3 isa varast. Kuna isa surma järel kellegi nimele talu ei registreeritud ja ema ennast talu omanikuks ei pidanud, siis ei saanud ka H. R.-ile kuulunud talu Elli K. surma järel registreerida A. K. nimele, sest viimane ei olnud H. R.-i pärija. Kuna teised pärijad ei ole pretendeerinud Hendriku talu hoonetele, siis leidiski hageja, et tema omandiks tuleb tunnistada kogu talu. Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg. 4 alusel, lähtudes kolhoosipere vara pärimisõigusest. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja leidis, et kohus juhindus õigustatult AÕS rakendamise seaduse §-st 17 lg. 4, asudes seisukohale, et hageja ei ole õigeaegselt esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks ja tema nõuet omandiõiguse tunnistamiseks taluhoonetele ei saa rahuldada. Ühise kolhoosiperena kasutasid taluhooneid hageja ema ja tema abikaasa A. K. Hageja ema suri 1963. a. Hageja ei esitanud notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks ja esitas hagiavalduse alles 30-ne aasta möödudes. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Taluhooned kuulusid hageja isale ja keegi teine peale hageja ei ole neid hooneid omanikuna vallanud. Isa surma ajal oli hageja kahe aastane kohalolev pärija ja seega vähemalt 1/3 hoonete omanik. Are Küla TSN TK-l puudus seaduslik alus hagejale kuuluva majavalduse või selle osa registreerimiseks A. K. nimele. Hoonetealune maa on eraldatud hagejale. Kostja poolt remondi tegemine hoonetele enne 1965. a. ei loo omandiõigussuhet. Vastuses kassatsioonkaebusele palus A. K. jätta kohtuotsuse muutmata. Ta on elanud vaidlusaluses talus alates 1939. aastast, s.o. 54 aastat, mille jooksul on tehtud kapitaalremonti hoonete taastamiseks. Pärast Elli K. (end. R.) surma andis kostja notariaalkontorile avalduse pärandi vastuvõtmiseks, märkides pärijateks ka Elli K. lapsed Erme ja Peetri, kuid nemad ei võtnud notariaalkontoris pärandit vastu. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, miks kassaator leiab, et AÕS rakendamise seaduse § 17 lg. 4 kohaldamine ei ole õige. Tsiviilkolleegiumi istungil palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses toodud põhjustel. Tsiviilkolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. TsKS § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus leidis, et 1970. a. registreeriti taluhooned A. K. nimele, tuginedes kolhoosipere vara pärimisõigusele ning samas kohaldas AÕS rakendamise seaduse § 17 lg. 4 sätteid, kuigi lahendas vaidluse, lähtudes olukorrast pärast hageja ema surma 1963. aastal. Kohus jättis tähelepanuta, et P. R. nõudis esitatud hagis taluhooneid oma isa seadusjärgse pärijana peale isa surma 1939. a. Kohtuotsuse põhjendavas osas puuduvad aga sellekohased tuvastatud asjaolud ega ole hinnatud selleks esitatud tõendeid, kuidas sattus hageja isa pärand kolhoosipere vara õiguslikku režiimi, mistõttu otsus ei vasta TsKS § 232 lg. 4 nõuetele. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 1 ja 2 lg. 1 kohaselt jõustus AÕS 1. detsembril 1993. a. Enne 1. detsembrit 1993. a. tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse asjaõigusseaduse sätteid. Kuni 1. detsemb­rini 1993. a. kehtis kolhoosipere vara (ühisvara) pärimise erandlik kord, mida reguleerib TsK § 564. P. R.-i hagis vaidlustatud õigussuhted tekkisid ja lõppesid aastakümneid tagasi ning seetõttu ei reguleeri AÕS rakendamise seadus hageja nõuet oma isa pärandvara saamiseks. Sel põhjusel ringkonnakohtu viide AÕS rakendamise seaduse §-le 17 lg. 4 ei ole täpne. See seadus ei reguleeri otseselt käesolevat pärimisvaidlust. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul kontrollida algsete tõendite järgi taluhoonete pärimise ja omandiõiguse üleminekut alates hageja isa surmast 1939. a. ning tõenditele juriidilist hinnangut andes kohaldada seadusi, mis kehtisid vaidlustatud õigussuhete ajal, kui neid seadusi hiljem tagasiulatuva jõuga muudetud või kehtetuks tunnistatud ei ole. Juhindudes TsKS § 346 p. 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 1994. a. otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni P. R.-ile. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS T. VERNIK