Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/1-9/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 14. veebruarist 1995. a. N. M.-i hagis Sillamäe Haigla vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, tööle ennistamiseks ja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks — RT III, 1995, 2, 17

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 14. veebruaril 1995. a. III-2/1-9/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar liikmed H. Jõks ja J. Luik vastustaja N. M.-i osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil 6. veebruaril 1995. a. läbi Sillamäe Haigla kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsuse N. M.-i hagis Sillamäe Haigla vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, tööle ennistamiseks ja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Viru Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti rahuldamata Sillamäe Haigla apellatsioonkaebus Ida-Viru Maakohtu 23. märtsi 1994. a. otsuse tühistamiseks. N. M. asus Sillamäe Haiglasse tööle 1973. aastal. Alates 1991. aastast töötas ta haigla ülemõena. Haigla peaarsti 16. septembri 1993. a. käskkirjaga määrati N. M.-ile distsiplinaarkaristusena noomitus alluvate suhtes taktitu ja ebaeetilise käitumise eest. Peaarsti 1. oktoobri 1993. a. käskkirjaga lõpetati N. M.-iga tööleping alates 5. oktoobrist 1994. a. TLS § 86 p. 6 alusel töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. N. M. esitas 4. oktoobril 1993. a. hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Sillamäe Linnakohtu 25. oktoobri 1993. a. otsusega jäeti N. M.-i hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Viru Ringkonnakohus linnakohtu 25. oktoobri 1993. a. otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Ida-Viru Maakohtusse. 1. novembril 1993. a. esitas N. M. hagi tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Ida-Viru Maakohus liitis N. M.-i hagid Sillamäe Haigla vastu ühte menetlusse. Apellatsioonikohus jättis haigla apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuna leidis, et maakohtu 23. märtsi 1994. a. otsusega tuvastati õigesti N. M.-ile kohaldatud distsiplinaarkaristuse ebaseaduslikkus. Tööandja ei järginud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 1 nõuet, et distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. 16. septembri 1993. a. käskkirja aluseks on märgitud peaarsti asetäitja V. A. ja õdede N. R.-i, K. B., A. G. ning I. B. ettekandeid. Peaarsti asetäitja ettekanne on koostatud 14. augustil 1993. a. ja nimetatud õdede ettekanne 10. septembril 1993. a. 14. augustil 1993. a. esitatud ettekannet ei saanud noomituse määramisel arvestada, sest töötaja süüteost teadasaamisest oli möödunud rohkem kui üks kuu. Õdede ettekannetes ei ole aga esitatud ühtegi konkreetset fakti N. M.-i ebaeetilise käitumise kohta. Maakohtus ei suutnud kostja tõendada, et N. M. on suhtlemisel alluvatega olnud taktitu ja ebaeetiline. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et töölepingu lõpetamine N. M.-iga TLS § 86 p. 6 alusel ei olnud seaduslik, kuna tööandja nõudis N. M.-ilt Haigla keskastme meditsiinipersonali atesteerimise organiseerimist, mida aga ülemõe ametijuhend ette ei näe. Sillamäe Haigla palub Viru Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsuse tühistada kui põhjendamatu ja seadusele mittevastava. Kassaator leiab, et N. M.-i ebaeetiline ja jäme käitumine teiste haigla töötajatega, samuti oma töökohustuste mittetäitmine oli piisavalt tõendatud. Apellatsioonikohus ei ole oma otsuses näidanud, millistel asjaoludel ta nende kaebuses esitatud põhjendused tagasi lükkab. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub jätta see muutmata. Ülemõe ametijuhend ei näe ette atesteerimise organiseerimist, temal on vaid õigus teha ettepanekuid haigla juhtkonnale keskastme meditsiinipersonali suunamiseks kvalifikatsiooni tõstmise kursustele. Kassaatori viited EV Tervishoiuministeerumi 17. mai 1994. a. käskkirja lisaga kinnitatud atesteerimise korrale ei ole asja­kohased, sest nimetatud käskkiri ei kehtinud temaga töölepingu lõpetamise ajal. Kolleegium leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kassaator ei ole kaebuses vaidlustanud materiaalõiguse normide kohaldamise õigsust ega nõudnud apellatsioonikohtu otsuse tühistamist protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Otsuse tühistamise taotlust põhjendab kassaator tõendite väära hindamisega. Esitatud väidete tõendamiseks esitas kassaator kassatsioonikohtule õdede atesteerimise plaani, mille on koostanud N. M., kusjuures atesteerimise organiseerimise eest vastutajaks on ta märkinud iseennast. TsKS § 336 lg. 1 tulenevalt on kassatsioonikohtul õigus kassatsioonkaebuse alusel kontrollida, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Asjast ei nähtu, et apellatsioonikohus tõendite hindamisel oleks rikkunud protsessiõiguse norme. Atesteerimise plaani tõendina arvestada ei saa, sest vastavalt TsKS §-le 336 lg. 2 ei või protsessiosaline kassatsioonikohtus põhjendada oma seisukohta tõendiga, mida ei ole esitatud alama astme kohtus, kui ta ei tõenda, et seda ei olnud võimalik varem teha. Kassaator ei ole põhjendanud, miks ta nimetatud plaani alama astme kohtusse ei esitanud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsus muutmata ja Sillamäe Haigla kaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK