Põllumajandusminister — Põllumajandusministri 23. jaanuari 2007. a määruse nr 4 "Suu- ja sõrataudi tõrje eeskiri" muutmine — RT I, 2011+02:00, 2

Määrus kehtestatakse "Loomatauditõrje seaduse" § 43 lõike 2 alusel.

Põllumajandusministri 23. jaanuari 2007. a määrust nr 4 “Suu- ja sõrataudi tõrje eeskiri” (RTL 2007, 11, 173; 2009, 96, 1423) muudetakse järgmiselt: 1) paragrahvi 4 lõikes 3 asendatakse sõnad “nõuetekohases teaduslaboratooriumis” sõnadega “teadus- või arendusasutuses”; 2) paragrahvi 6 tekst sõnastatakse järgmiselt: “(1) Suu- ja sõrataudi situatsioonplaani koostab Veterinaar- ja Toiduamet “Loomatauditõrje seaduse” § 44 lõike 2 alusel ning esitab selle Euroopa Komisjonile kinnitamiseks. Situatsioonplaan esitatakse Euroopa Komisjonile kinnitamiseks vähemalt iga viie aasta järel. (2) Situatsioonplaanis on lisaks “Loomatauditõrje seaduse” § 44 lõikes 3 sätestatud osadele: 1) võimalus suu- ja sõrataudi ennetamise ja tõrje tegevusse kaasata nõuandvaid eksperte (edaspidi ekspertgrupp) ning ekspertgrupi ülesanded suu- ja sõrataudi kahtluse ja puhangu korral; 2) suu- ja sõrataudi puhangu korral vastuvõtliku looma korjuse loomse kõrvalsaadusena põletamise ja matmise teel kõrvaldamise juhised; 3) epidemioloogilise uurimise küsimustikud.”; 3) paragrahvi 11 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt: “1) teavitama viivitamata nakkuskahtlasest loomast piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti või järelvalveametnikku, eraldama eeldatavas taudipunktis viibiva nakkuskahtlase looma ülejäänud vastuvõtlikest loomadest ning kohaldama asjakohaseid abinõusid, et tõkestada võimaliku suu- ja sõrataudiviiruse levik;” 4) paragrahvi 12 tekst sõnastatakse järgmiselt: “(1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võtab eeldatava taudipunkti, kus tehtud uurimuse alusel ei saa välistada suu- ja sõrataudi kahtlust, kõrgendatud järelevalve alla ning määrab ettevõtte ülevaatusega ja proovide võtmisega tegeleva veterinaararsti. Suu- ja sõrataudi kahtluse korral rakendatakse seal järgmisi abinõusid: 1) registreeritakse loomade arv loomaliigiti ning vastuvõtlike loomade arv karjas, loomapidamishoones või -rajatises loomaliigiti vanuse ja tehnoloogiliste rühmade kaupa, esitades eraldi nakkuskahtlaste loomade arvu igas rühmas, samuti surnud vastuvõtlike loomade arvu ja vanuse; 2) registreeritakse ettevõttes oleva piima ja piimasaaduste, liha ja lihasaaduste, rümpade, nahkade, villa, sperma, embrüote ja munarakkude ning virtsa, sõnniku, sööda ja allapanu kogused; 3) määratakse kindlaks eeldatava taudipunkti territoorium ja tähistatakse see teavitavate siltidega; 4) tehakse vastuvõtlike loomade ülevaatus; 5) võetakse lisas 1 kehtestatud taudipunkti kriteeriumidele vastavuse hindamiseks vajalikud proovid ning korraldatakse proovide saatmine Veterinaar- ja Toidulaboratooriumisse uurimiseks; 6) tehakse epidemioloogiline uurimine. Lisaks punktis 5 nimetatud proovidele võetakse vajaduse korral ekspertgrupi soovituste kohaseid proove epidemioloogilise uurimise hõlbustamiseks; 7) loomapidaja esitatud nimekirja alusel määratakse kindlaks isikud ja veovahendid, mis võivad olla eeldatavas taudipunktis, ning väljastatakse nende kohta asjakohased Veterinaar- ja Toiduameti kirjalikud load. (2) Veterinaar- ja Toiduameti kirjaliku loana käsitatakse dokumenti, millest tehakse vajalik arv koopiaid, mis esitatakse iga sellest määrusest tuleneva kontrolli korral. (3) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht: 1) määrab desinfektsioonivahendi ning korraldab selle veo eeldatavasse taudipunkti; 2) määrab looma korjuse loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamise korra. Looma korjus kõrvaldatakse loomse kõrvalsaadusena kohapeal põletades või mattes selleks Veterinaar- ja Toiduameti kirjalikul loal lubatud kohta. Kui korjust põletada või matta ei ole võimalik, viiakse see loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamiseks loomsete jäätmete käitlemise ettevõttesse. Kui korjus on vaja eeldatavast taudipunktist ära viia, kontrollib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kasutatava veovahendi sobivust veoks, määrab veterinaararsti, kes saadab veovahendit loomsete jäätmete käitlemise ettevõttesse, ning määrab veovahendi desinfitseerimise koha ja desinfitseerimisvahendi; 3) kontrollib eeldatavas taudipunktis kitsenduste kehtimise aja vältel korrapäraselt kitsendustega seotud nõuete täitmist ning peab arvestust tehtud kontrollide kohta. (4) Veterinaar- ja Toiduameti otsusel võib eeldatavas taudipunktis lõike 1 punktides 5 ja 6 nimetatud proovid võtmata jätta, kui epidemioloogilise uurimise tulemuse kohaselt pärineb nakkus selle ettevõttega epidemioloogiliselt seotud suu- ja sõrataudi kinnitatud diagnoosiga taudipunktist.”; 5) paragrahvis 13 asendatakse läbivalt sõna “hävitamine” sõnadega “kõrvaldamine loomse kõrvalsaadusena” vastavas käändes; 6) paragrahvides 13 ja 58 asendatakse läbivalt sõna “hävitada” sõnadega “kõrvaldada loomse kõrvalsaadusena”; 7) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt: “2) viia ettevõttest välja vastuvõtlikult loomalt pärinevat spermat, embrüoid ja munarakke, tapasaadusi, sealhulgas liha, ja korjuseid, piimatooteid, sööta, sõnnikut, allapanu, ning ettevõtte sisseseadet, inventari ja muid võimalikku nakkust edasikandvaid materjale ning loomseid kõrvalsaadusi;”; 8) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: “(4) Lõikes 3 sätestatud ajutise liikumiskeelu korral võib Veterinaar- ja Toiduameti kirjalikul loal vedada viivitamata erakorralist veterinaarabi vajavat hobuslast veterinaarkliinikusse loomakasvatushoonest või -rajatisest või loomade pidamiseks piiritletud alalt, kus ei ole vastuvõtlikke loomi, kui on täidetud järgmised nõuded: 1) hobuslase erakorralise veterinaarravi vajadust kinnitab teda üle vaadanud veterinaararst; 2) sihtkoha veterinaarkliinikuga on hobuslase ravimine kokku lepitud; 3) loa väljastanud järelevalveametnikuga saab kuni hobuslase kohale jõudmiseni ööpäevaringselt ühendust võtta ning järelevalveametnikku on teekonnaplaanist teavitatud; 4) hobuslasega on kaasas komisjoni määruse (EÜ) nr 504/2008, millega rakendatakse nõukogu direktiivid 90/426/EMÜ ja 90/427/EMÜ hobuslaste identifitseerimise meetoditega seoses (ELT L 149, 7.6.2008, lk 3–32), kohane hobusepass; 5) hobuslane on enne vedu puhastatud ja teda on töödeldud tõhusa desinfektsioonivahendiga; 6) hobuslase veoks kasutatakse selleks ettenähtud veovahendit, mida puhastatakse ja desinfitseeritakse enne ja pärast vedu.”; 9) paragrahvi 17 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: “(2) Ennetava tauditõrjeprogrammi rakendamise korral võetakse vastuvõtlikelt loomadelt proovid ja tehakse kliinilised uuringud ekspertgrupi soovituste kohaselt.”; 10) paragrahvi 22 tekst sõnastatakse järgmiselt: “(1) Pärast karantiini kehtestamist kohaldatakse taudipunktis lisaks §-des 12 ja 13 sätestatud nõuetele järgmisi kitsendusi ja abinõusid: 1) ettevõtte sissesõiduteele paigutatakse viidad selgelt nähtava ja püsiva kirjaga «SUU- JA SÕRATAUD. LÄBIKÄIK KEELATUD»; 2) loomapidaja paigutab taudipunkti sisse- ja väljapääsu juurde desinfektsioonivanni ning puhastab ja desinfitseerib ümbritseva territooriumi Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhiste kohaselt; 3) sperma, embrüod ja munarakud, tapasaadused, sealhulgas liha ja rümp, sööt, sõnnik, allapanu, vill, nahk, harjas, toidujäägid ja muud loomsed kõrvalsaadused, ettevõtte sisseseade ja inventar ning muud esemed ja materjalid, mis võivad olla saastunud suu- ja sõrataudiviirusega, kõrvaldatakse üldjuhul loomsekõrvalsaadusena või töödeldakse neid järelevalveametniku juhiste kohaselt viisil, mis tagab suu- ja sõrataudiviiruse hävimise, või isoleeritakse, kuni nende suu- ja sõrataudiviirusega saastatus on välistatud; 4) taudipunktis peetav vastuvõtlik loom hukatakse kohapeal viivitamata. Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võib lubada hukata vastuvõtliku looma lähimas selleks sobivas kohas järelevalveametniku kontrolli all viisil, mis tõkestab suu-ja sõrataudiviiruse leviku nimetatud kohta looma veol ja seal hukkamise korral. Kui Veterinaar- ja Toiduamet annab loa hukata vastuvõtlik loom lähimas selleks sobivas kohas, siis teavitab ta loa andmise põhjustest ning hukkamisel rakendatud meetmetest Euroopa Komisjoni; 5) järelevalveametnik võtab vastuvõtlikult loomalt enne hukkamist või kohe hukkamise järel proovid ekspertgrupi soovituste kohaselt koguses, mis on vajalik epidemioloogilise uurimise jaoks; 6) surnud või hukatud vastuvõtliku looma korjus kõrvaldatakse viivitamata loomse kõrvalsaadusena järelevalveametniku kontrolli all, viisil, mis tõkestab suu- ja sõrataudiviiruse leviku. Vastuvõtliku looma korjuse loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamise korral kohapeal või mujal põletamise või matmise teel järgitakse § 6 lõike 2 punktis 2 nimetatud juhiseid; 7) pärast punktis 3 nimetatud toimingu tegemist ning surnud või hukatud vastuvõtliku looma kõrvaldamist loomse kõrvalsaadusena tehakse vajaduse korral putuka- ja kahjuritõrje ning puhastatakse ja desinfitseeritakse või töödeldakse lisas 3 sätestatud nõuete kohaselt loomapidamishoone või -rajatis koos inventari ja seadmetega ning vajaduse korral ka loomapidamishoone või -rajatise ümbruse pinnas, kasutatud veovahend ja muu materjal, mis võib olla saastunud suu- ja sõrataudiviirusega. Vajaduse korral desinfitseeritakse ka inimeste elu- ja tööruum või suurem ala, mis võib olla saastunud suu- ja sõrataudiviirusega; 8) tehakse epidemioloogiline uurimine. (2) Võimaluse korral selgitatakse välja suu- ja sõrataudiviiruse tõenäolise sissetoomise ning §-des 12 ja 13 nimetatud kitsenduste ja abinõude kohaldamise ajavahemikul ettevõttest välja viidud piima ja piimasaaduste, liha ja lihasaaduste, rümpade, naha, villa, virtsa, sõnniku, sööda ja allapanu ning vastuvõtlikult loomalt pärineva sperma, embrüote ja munarakkude asukoht ning kõrvaldatakse need loomsete kõrvalsaadustena. (3) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võib kohaldada lõike 1 punktis 4 nimetatud vastuvõtlike loomade hukkamist taudipunktiga epidemioloogiliselt seotud ettevõttes ning ettevõttes, mis võib epidemioloogiliste ja muude andmete alusel olla saastunud suu- ja sõrataudiviirusega. Veterinaar- ja Toiduamet teavitab sellest Euroopa Komisjoni võimaluse korral enne hukkamist ning korraldab kliinilise uuringu ja vastuvõtlikelt loomadelt proovide võtmise ekspertgrupi soovituste kohaselt. (4) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võib kohaldada taudipunktis ka muu looma, kui vastuvõtliku looma hukkamist ja loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamist viisil, mis tõkestab suu- ja sõrataudiviiruse leviku. Sellist looma ei hukata, kui teda on võimalik muudest loomadest isoleerida, tõhusalt puhastada ja töödelda tõhusa desinfektsioonivahendiga. Hobuslase puhul peab ta olema nõuetekohaselt märgistatud. (5) Piiritletud ala puhul, kus peetakse loomi jahipidamise eesmärgil ning mille ulatuse pärast ei saa seal kohaldada lõikes 1 nimetatud kitsendusi ja abinõusid, otsustab Veterinaar- ja Toiduamet muude asjakohaste tõrjemeetmete rakendamise.”; 11) paragrahv 24 tunnistatakse kehtetuks; 12) paragrahvi 26 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: “(6) Lisaks lõikes 3 sätestatud nõuetele võib Veterinaar- ja Toiduamet kohaldada “Loomatauditõrje seaduse” §-des 451–453 sätestatud kitsendusi ja abinõuseid ettevõtte taasasustamiseks.”; 13) paragrahvi 28 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: “(1) Kontaktse ettevõtte suhtes kohaldatakse §-des 12 ja 13 sätestatud kitsendusi ja abinõusid, kuni suu- ja sõrataudi kahtlus selles kontaktses ettevõttes on lõpetatud, arvestades lisas 1 kehtestatud taudipunkti kriteeriume ning ekspertgrupi soovituste kohaselt tehtud uuringu tulemusi.”; 14) paragrahvi 28 lõikes 2 asendatakse sõna “hukkamiseks” sõnadega “viivitamata tapmiseks”; 15) paragrahvi 28 lõikes 4asendatakse tekstiosa “§-s 22” tekstiosaga “§-des 12 ja 13”; 16) paragrahvi 30 lõike 1 punktid 2 ja 3 sõnastatakse järgmiselt: “2) punktis 1 nimetatud looma korjus, muud loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted kõrvaldatakse loomsete kõrvalsaadustena järelevalveametniku juhiste kohaselt viisil, mis tõkestab suu- ja sõrataudiviiruse leviku; 3) sõnnik ja läga desinfitseeritakse ning neid tohib ettevõttest välja vedada üksnes loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamiseks;”; 17) paragrahvi 30 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: ”(3) Veterinaar- ja Toiduamet võib lõikes 1 nimetatud tapamajas, piiripunktis või veovahendis kohaldada §-s 22 sätestatud tõrjemeetmeid ning kehtestada 4. jaos nimetatud ohustatud ja järelevalvetsooni ning kohaldada asjakohaseid tõrjemeetmeid, kui selle lähedal asuva ettevõtte vastuvõtlik loom on kokku puutunud suu- ja sõrataudiviirusega või kui selleks on muu epidemioloogilisest olukorrast tulenev vajadus.”; 18) paragrahvi 31 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa “TSOON»” sõnadega “ning hoiatavad viidad järelevalvetsooni sissesõiduteedele”; 19) paragrahvi 31 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: ”(3) Ohustatud tsoon kehtestatakse vähemalt 3 kilomeetri raadiuses ja järelevalvetsoon vähemalt 10 kilomeetri raadiuses taudipunktist. Ohustatud ja järelevalvetsooni piiritlemisel arvestatakse: 1) haldusüksuste piire; 2) geograafilisi tingimusi ja looduslikke tõkkeid suu- ja sõrataudi levikule; 3) järelevalve teostamiseks vajalikke inim- ja materiaalseid ressursse; 4) tehnoloogilisi võimalusi suu- ja sõrataudiviiruse õhu kaudu edasise levimise ennetamiseks.”; 20) paragrahvi 32 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna “ohust” sõnadega “ning vajaduse korral korraldab uuringud ekspertgrupi soovituste kohaselt”; 21) paragrahvi 34 lõike 3 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt: “4) vedada teise liikmesriiki hobuslast, kui hobuslasega on kaasas lisaks komisjoni määruse (EÜ) nr 504/2008 kohasele hobusepassile ka nõukogu direktiivi 90/426/EMÜ, hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (EÜT L 224, 18.8.1990, lk 42–54), lisas C sätestatud loomatervise sertifikaat;”; 22) paragrahvi 34 lõike 3 punktis 5 asendatakse arv “44” arvuga “43”; 23) paragrahvi 39 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: “(2) Veterinaar- ja Toiduameti kirjalikul loal võib lõikes 1 nimetatud vastuvõtliku looma sõnnikut vedada ohustatud tsooni ettevõttest Veterinaar- ja Toiduameti määratud loomsete kõrvalsaaduste käitlemise ettevõttesse säilitamiseks või loomse kõrvalsaadusena kõrvaldamiseks.”; 24) paragrahvis 44 asendatakse tekstiosa “§ 45 alusel lisameetmeid” tekstiosaga “§-des 451–453 sätestatud kitsendusi ja abinõusid”; 25) määrust täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses: “§ 491. Järelevalvetsoonis kohaldatavad lisameetmed Lisaks järelevalvetsoonis kohaldatavatele meetmetele võib Veterinaar- ja Toiduamet kohaldada “Loomatauditõrje seaduse” §-des 451–453 sätestatud kitsendusi ja abinõusid, mida peetakse vajalikuks ja asjakohaseks suu- ja sõrataudiviiruse leviku tõkestamisel, võttes arvesse epidemioloogilisi, loomakasvatus-, kaubandus- ja sotsiaalseid tingimusi suu- ja sõrataudiviirusega saastunud piirkonnas.”; 26) paragrahvi 51 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: “(2) Veterinaar- ja Toiduamet võib kehtestada suu- ja sõrataudi ulatusliku leviku korral ning 2. peatüki 6. jaos nimetatud erakorralise vaktsineerimise rakendamise korral kitsendustega piirkonna.”; 27) paragrahvi 51 lõiget 4 täiendatakse lausega järgmises sõnastuses: “Veterinaar- ja Toiduamet võib epidemioloogilise uurimise tulemustele tuginedes vähendada kitsendustega piirkonda kuni valla piirideni või suurendada seda valdade ja maakondade lisamisega.”; 28) paragrahvi 52 lõike 4 punktid 1 ja 2 sõnastatakse järgmiselt: “1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi nõudel teavitab loomapidaja oma ettevõttesse veetavatest või ettevõttest välja veetavatest loomadest. Vastuvõtliku looma puhul hõlmab see teave vähemalt “Loomatauditõrje seaduse” § 11 lõike 2 alusel kehtestatud õigusakti kohaselt arvestuse pidamises kajastatavaid andmeid; 2) vastuvõtlike loomade vahendaja ja vastuvõtlike loomade vedaja edastab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse nõudel asjakohast teavet loomade kohta, keda ta on vahendanud või vedanud. See teave hõlmab vähemalt “Loomatauditõrje seaduse” § 15 lõike 2 alusel kehtestatud õigusakti kohaselt või “Loomatauditõrje seaduse” § 16 lõike 4 kohaselt arvestuse pidamises kajastatavaid andmeid.”; 29) paragrahvi 52 lõikes 5 asendatakse number “5” numbriga “4”; 30) paragrahvis 73 asendatakse tekstiosa “61 ja 62” tekstiosaga “70 ja 71”.