Riigikohtu Tsiviilkolleegium — III-2/3-2/95 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 24. jaanuarist 1995. a. V. K. hagis A. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata — RT III, 1995, 1, 10

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 24. jaanuar 1995. a. III-2/3-2/95 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed T. Kollom ja H. Jõks vaatas läbi avalikul kohtuistungil Tartus 16. jaanuaril 1995. a. A. P. esindaja vandaadvokaat M. Saare avalduse kohtuvea parandamiseks Võru Maakohtu 25. aprilli 1994 otsuses V. K. hagis A. P. vastu eluruumist väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata. Võru Rajooni RSN TK otsusega nr. 298 20.10.1989 kohustati Vastseliina sovhoosi tagastama V. K.-le kui endise omaniku tütrele Ala-Petruse talu hooned. Elumaja ja laut-küün tagastati V. K.-le Vastseliina sovhoosi poolt alates 1.11.1990. Võru Maakohtu 25.04.1994 otsusega rahuldati V. K. hagi ja EV elamu­seaduse § 4 lg. 1 alustel tõsteti A. P. ühes temaga elavate pere liikmetega välja V. K.-le kuuluvast elamust Vastseliina vallas Ala-Petrusel ilma teist eluruumi vastu andmata. Kohtuotsuse kohaselt asus A. P. koos perega elama V. K.-le kuuluvasse elamusse 1.01.1986. Kostja on keeldunud hagejaga üürilepingut sõlmimast. Elamuseaduse § 4 lg. 1 kohaselt on eluruumi kasutamise õiguslikeks alusteks omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis või eluruumi üürileping. Kostjal on võimalik elama asuda oma surnud ema elamusse, ka on kostjale pakutud teist eluruumi. Avalduses palutakse kohtuotsus tühistada järgmisetel põhjustel. A. P. elas eluruumis tähtajata üürilepingu alusel alates 1986. Sel ajal kuulus elamu Vastseliina sovhoosile. Elamu tagastamisel V. K.-le 1990 aastal jäi ENSV EK § 132 lg. 1 kohaselt üürileping kehtima. ES § 67 kohaselt loetakse tähtajatult sõlmitud üürilepingud sõlmituks viieks aastaks. Seega pooltevaheline üürileping kehtib kuni 1.07.1997. Selle lepingu ennetähtaegset lõpetamist ES §-s 54 toodud alustel hageja taotlenud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks keeldunud hagejaga üürilepingut sõlmimast. Hageja ES §-s 32 ettenähtud korras uue lepingu sõlmimiseks või selle lõpetamiseks kohtu poole pöördunud ei ole. ES § 4 lg. 1 ei saa olla eluruumist väljatõstmise aluseks. Vastustaja V. K. peab kohtuotsust õigeks ja seaduslikuks. Vastustaja leiab, et kuna kostja keeldus temaga kirjalikku üürilepingut sõlmimast, siis luges hageja üürilepingu lõppenuks üürniku algatusel (EK § 130) ja nõudis tema väljatõstmist. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest järeldub, et eluruumist väljatõstmise materiaalõigus­likuks aluseks saab olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette. 6.10.1993 esitatud hagis nõudis hageja kostja väljatõstmist järgmistel põhjustel: 1) ta vajab poolt elumaja, milles elab kostja, enda vajadusteks; 2) kostja pole tasunud hageja nõutud üüri. Eeltoodud nõuetest tulenevaid faktilisi asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega on rikutud TKS §-i 232 lg. 4. Kohtu poolt on tuvastamata, millisel õiguslikul alusel kasutas kostja vaidlusalust eluruumi enne selle tagastamist hagejale. Samuti pole antud õiguslikku hinnangut hageja nõuetele ja viidatud seadusele, mis võiks olla kostja eluruumist väljatõstmise aluseks hageja toodud põhjustel. Kui kostja kasutas eluruumi enne selle hagejale tagastamist eluruumi üürilepingu alusel, siis tagastamise ajal kehtinud EK § 132 lg. 1 kohaselt: «kui omandiõigus majale, milles asub üürileantud eluruum, läheb üle teisele isikule, jääb üürileping kehtima kuni selle tähtaja lõppemiseni». 1992. a. 1. juulist jõustunud ES § 67 kohaselt loeti tähtajatult sõlmitud eluruumi üürilepingud sõlmituks viieks aastaks, alates seaduse jõustumise päevast. Kostja võimalus mujale elama asuda ei ole iseenesest ES järgi eluruumist väljatõstmise aluseks. Asja uuel arutamisel tuleb tuvastada, millisel õiguslikul alusel ja millistel tingimustel kostja eluruumi kasutas ja kasutab ning sellest tulenevalt hinnata hageja nõudmiste põhjendatust ja tõendatust. Juhindudes TKS §-st 357 ja 354 lg. 2 kolleegium otsustas: Võru Maakohtu 25.04.1994 otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaata­miseks samale kohtule teises koosseisus. Avaldus kohtuvigade parandamiseks rahuldada. Tagastada A. P.-le kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed T. KOLLOM H. JÕKS