Riigikohtu Kriminaalkolleegium — III-1/3-2/95 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 24. jaanuarist 1995. a. J. L. süüdistusasjas VNFSV KrK § 58′a ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse § 2 järgi — RT III, 1995, 1, 5

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel III-1/3-2/95 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas Tartus 24. jaanuaril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja J. L. süüdistuses VNFSV KrK § 581a ja NSVL Ülem­nõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangi­langenud punaarmeelaste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistusmääradest» § 2 järgi süüdimõistetu tütrepoja T. P. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Tallinna garnisoni sõjatribunali 16. aprilli 1945. a. otsuses. Kohtuistungist võtsid osa protsessiosalistena Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja kohtuvea parandamiseks avalduse esitaja T. P. Tallinna garnisoni sõjatribunali 16. aprilli 1945. a. otsusega mõisteti J. L. süüdi ja karistati VNFSV KrK § 581a ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangilangenud punaarmee­laste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistusmääradest» § 2 järgi kuritegude kogumi eest 20-aastase sunnitööga ühes õiguste kaotusega 5 aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise alguse ajaks loeti 28. oktoober 1944. a. Kohtuotsuse järgi tunnistati J. L. süüdi sellest, et tema 1941. a. juulikuus, kuuludes metsavendade bandesse, varjas ennast nõukogude võimu eest kuni Eesti okupeerimiseni Saksa vägede poolt. 1941. a. septembrikuus astus J. L. vabatahtlikult relvaformeeringusse «Omakaitse» ja teenis selles reamehena 1944. a. septembrikuuni. 1941. a. augustikuus osales J. L. nõukogude inimeste areteerimisel, peksis vahialust A. S.-i ja mõnitas vange. 1944. a. septembrikuus osales J. L. «Omakaitse» poolt korraldatud haarangutes. T. P. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks oma vanaisa J. L.-i rehabiliteerimist talle NSVL Ülemnõukogu Presiisiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangilangenud punaarmeelaste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistusmääradest» § 2 järgi süüksarvatud tegudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks, tuvastas: J. L.-i tegevus enda varjamisel 1941. a. juulikuus nõukogude võimu eest ja tema osalemine metsavendluses, samuti kuulumine vabatahtlikult relvaformee­ringusse «Omakaitse» oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Omakaitse liikmena täitis J. L. nõukogude­meelsete isikute areteerimisel talle sõjaolukorras antud käsku, mis tuli täita vastuvaidlematult. Nendes J. L.-le VNFSV KrK § 581a järgi süüksarvatud tegudes on ta vastavalt Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992. a. seaduse «Kohtu­väliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» §-le 2 lg. 1 p. 1 loetud rehabiliteerituks. J. L.-i süüdimõistmisel NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangilangenud punaarmeelaste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistusmääradest» § 2 sätete kohaldamine põhineb tunnistaja täpsustamata väidetel ja oletusel, et vangistatud tsiviilisiku peksjaks oli J. L. See oletus on vastuolus teise tunnistaja ütlustega. Seega ei ole kriminaalasjas tõendatud J. L.-i süü Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992. a. seaduse «Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdi­mõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» §-s 3 sätestatud tsiviilisikutele üliraskete või raskete kehavigastuste tahtlikus tekitamises või nende piinamises, mis välistaks tema rehabiliteerimise. Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3; 65 lg. 3 ja 779, KmK §-st 5 lg. 1 p. 2, samuti Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992. a. seaduse «Kohtuväliselt repressee­ritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» §-st 5 lg. 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna garnisoni sõjatribunali 16. aprilli 1945. a. otsus J. L.-i süüdimõistmises NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangilangenud punaarmeelaste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistusmääradest» § 2 järgi ning lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Rehabiliteerida J. L. talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943. a. seadluse «Nõukogude tsiviilelanike ja vangilangenud punaarmeelaste tapmises ja piinamises süüdiolevate saksa fašistlike kurjategijate, nõukogude kodanikest spioonide ja kodumaareetjate ning nende abistajate karistus­määradest» § 2 järgi süüksarvatud tegudes ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. 2. T. P. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. 3. Kohtuotsuse alusel väljastada T. P.-le J. L.-i rehabiliteerimistunnistus. Riigikohtu otsus jõustub 24. jaanuaril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Riigikohtunikud Jüri ILVEST Herbert LINDMÄE Peeter VAHER