Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-128-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 1996. a. määrus H. K. hagis K. M.-i vastu eluruumide vabastamiseks, eluruumide hõivajate väljatõstmiseks, üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning omandiõiguse tunnustamiseks poolele mõttelisele osale elamust — RT III, 1996, 32, 418

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 28. novembril 1996. a. 3-2-1-128-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed J. Rätsep ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat A. Kalme osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. novembril 1996. a. H. K. esindaja R. K. erikaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviil­kolleegiumi 14. augusti 1996. a. määruse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennista­misest keeldumise kohta H. K. hagis K. M.-i vastu eluruumide vabastamiseks, eluruumide hõivajate väljatõstmiseks, üürilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning omandiõiguse tunnustamiseks poolele mõttelisele osale elamust. 30. oktoobril 1995. a. toimus Lääne-Viru Maakohtu istung, kus vaadati läbi H. K. hagi K. M.-i vastu. Asja arutamise lõppemisel kohus otsust ei kuulutanud ja teatas protsessiosalistele, et kohtuotsus tehakse teatavaks 9. novembril 1995. a. kohtu kantselei kaudu. Lääne-Viru Maakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata H. K. hagi K. M.-i vastu, kannab 8. novembri 1995. a. kuupäeva. Kohtuotsuses on selgitatud, et otsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus ringkonnakohtule maakohtu kaudu 20 päeva jooksul; kaebuse esitamisest teatada maakohtule 10 päeva jooksul. 2. detsembril 1995. a. esitas H. K. esindaja R. K. Viru Ringkonna­kohtule apellatsioonkaebuse. Lääne-Viru Maakohtu 6. detsembri 1995. a. määrusega tagastati apellat­sioonkaebus läbivaatamatult põhjusel, et apellant ei järginud TsKS § 281 lg. 2 ettenähtud protsessitähtaega, mille kohaselt oli apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev 29. november 1995. a. 9. jaanuaril 1996. a. esitas R. K. Lääne-Viru Maakohtule avalduse tähtaja ennistamiseks. R. K. leidis, et kaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda arvates kohtuotsuse postiga kättesaamise päevast, sest hageja esindaja oli kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemise päeval haige ega saanud otsusest teada enne, kui see talle 14. novembril 1995. a. saabus. Seega pidanuks ta teate apellatsioon­kaebuse esitamise kavatsusest saatma kohtule hiljemalt 24. novembril ja apellatsioonkaebuse hiljemalt 4. detsembril. Kuna R. K. tegi protsessitoimingud õigeaegselt — 20. novembril saatis apellatsiooniteate ja 2. detsembril postitas apellatsioonkaebuse, siis ta ei teadnud paludagi apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamist enne, kui maakohus talle kaebuse 6. detsembri määrusega tagastas põhjendusega, et tähtaeg oli mööda lastud. R. K. leidis, et ta ei lasknud tähtaega mööda ja kui kohtu arvates laskiski, siis mõjuvatel põhjustel. R. K. oli haige 8.—16. novembrini, mistõttu ei saadud talle 9. novembril kohtuotsust teatavaks teha kohtu kantseleis ja ta ei saanud juriidilist abi. Kui kohus leidis, et tähtaeg hakkas igal juhul kulgema alates otsuse kantselei kaudu teatavaks tegemise päevast, siis tuleks tähtaeg lugeda möödalastuks mõjuvatel põhjustel ning ennistada. Lääne-Viru Maakohtu 29. jaanuari 1996. a. määrusega jäeti R. K. taotlus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata põhjusel, et tsiviilkohtupidamise seadustiku mitteküllaldane tundmine või sellest mitte arusaamine ei ole takistuseks apellatsioonkaebuse õigeaegsele esitamisele. Maakohtu määruse kohaselt ei saa tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena arvestada R. K. haigust, kuna ta oli haiguslehel 8.—16. novembrini 1995. a., kuid avalduse tähtaja ennistamiseks esitas ta kohtule alles 9. jaanuaril 1996. a. Maakohus ei arvestanud tõendina R. K. haiguslehest tehtud tõestatud fotokoopia fotokoopiat, kuna R. Kontus haiguslehe originaali ei esitanud. Viru Ringkonnakohtu 14. augusti 1996. a. määrusega jäeti R. K. erikaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus, kuna R. K. ei pidanud kinni TsKS § 281 lg. 2 ettenähtud tähtaegadest. Maa­kohtu otsus tehti avalikult teatavaks kantselei kaudu 9. novembril, seega lõppes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 29. novembril. Apellatsioonkaebuse esitas R. K. pärast apellatsioonitähtaega 2. detsembril. Vastavalt TsKS § 43 lg. 1 võib kohus kaalukatel põhjustel möödalastud tähtaja ennistada. Apellatsioonikohus leidis, et R. K.-l ei olnud kaalukaid põhjusi apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks. R. K. viibimist ambu­latoorsel ravil 8.—16. november ei lugenud kohus kaalukaks põhjuseks, kuna haiguslehel viibides esitas ta apellatsiooniteate õigel ajal, s.o. 20. novembril ning muid põhjusi apellatsioonitähtaja möödalaskmise kohta esitatud ei ole. Apellatsioonikohus leidis, et tsiviilkohtupidamise seadustiku sätete mitte­tundmine või nendest mittearusaamine ei ole kaalukas põhjus apellatsiooni­tähtaja ennistamiseks. R. K. väide erikaebuses, et maakohus rikkus TsKS § 177 lg. 1 p. 4 sätteid, jättes rahuldamata tema taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses sooviga esitada kohtule haiguslehe originaal, ei ole õige. Maakohtu 29. jaanuari 1996. a. protokollist ei nähtu, et R. K. oleks sellise taotluse esitanud. Riigikohtule esitatud erikaebuses palus R. K. apellatsioonikohtu määruse tühistada ja teha uus otsus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 213 lg. 1 p. 5 sätteid, jättes põhjendamata, milliste tsiviilkohtupidamise seadustiku sätete mittetundmine või nendest mittearusaamine ei ole kaalukas põhjus apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Kohus jättis seisukoha võtmata, kas TsKS § 227 lg. 3 kohane kantselei kaudu otsuse teatavakstegemine on samastatav otsuse avaliku kuulutamisega või mitte. R. K. leidis, et maakohus jättis tema taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks protokollimata. Kui kohus pidas haiguslehe originaali esitamist oluliseks, siis pidanuks kohus selle välja nõudma. Kohus ei põhjendanud, miks 9-päevane haigus ei saanud takistada apellatsioonkaebuse esitamist ja miks kohus leidis, et kui R. K. sai esitada teate apellatsioonikavatsusest tähtaegselt, siis pidanuks saama ka sisulise apellatsioonkaebuse esitada enne tähtaja möödumist. R. K. leidis, et ta hilines kaebuse esitamisega vaatamata 9-päevasele haigusele vaid 3 päeva. Alaealise kostja K. M.-i esindaja A. M.-i esindaja vandeadvokaat R. Berg­son erikaebuse väidetega ei nõustunud ja leidis, et apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks ei ole seaduslikku alust. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat A. Kalme kaebuses toodud väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määrus tuleb tühistada protsessi­õiguse normi väära kohaldamise tõttu. TsKS § 227 kohaselt teeb kohus otsuse avalikult teatavaks otsuse kuuluta­misega kohtusaalis samal istungil ja selgitab otsuse peale kaebamise korda ja tähtaega. Sellest üldreeglist on seadusandja teinud möönduse, et kui otsuse tegemine ja vormistamine nõuab enam aega, võib kohus selle kuulutamise kuni 10 päevaks edasi lükata, arvates kohtuistungi lõppemisele järgnevast päevast, ja sellisel juhul teatab kohus protsessiosalistele, millal kohtuotsus avalikult kuu­lutatakse või kohtu kantselei kaudu teatavaks tehakse. TsKS § 281 lg. 2 kohaselt peab protsessiosaline hiljemalt 20 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisele järgnevast päevast esitama põhjendatud apellatsioon­kaebuse. Kolleegium leidis, et kohtuotsusele kaebuse esitamise õigus tekib prot­sessiosalisel sel päeval, mil kohtuotsus avalikult teatavaks saab — ükskõik, kas see toimub avaliku kuulutamisena samal istungil kohtusaalis, avaliku kuulutami­sena kohtu poolt teatatud päeval või teatavaks tegemisega kohtu kantselei kaudu kohtu poolt teatatud päeval. Seadus ei tee erandit kellelegi — ei neile, kes kohtuistungil ei viibinud ega neile, kes kohtuotsuse hilisema teatavaks tegemise päeval mingil põhjusel otsusest teada ei saanud. Käesolevas vaidluses tehti kohtuotsus teatavaks kohtu kantselei kaudu 9. novembril 1995. a. ja seda ei ole keegi protsessiosalistest vaidlustanud. Seega oli apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev 29. november 1995. a. TsKS § 43 lg. 1 kohaselt võib kohus kaalukatel põhjustel möödalastud tähtaja ennistada. Kolleegium leidis, et käesolevas vaidluses on protsessiosalise haigestumine kaalukas põhjus tähtaja ennistamiseks. Ükski seadus ei sunni protsessiosalist tegema toiminguid haiguse ajal. Apellatsioonikohus eksis tähtaja möödalaskmise põhjuste hindamisel. Põhjusi võib olla mitu, kuid üks neist on põhiline ja teised võivad tuleneda sellest. Põhjus, miks R. K. ajahätta jäi, oli haigestumine, ja seda pidanukski kohus arvestama. Kohtu järeldus, et kuna haigus ei takistanud R. K.-d esitamast teadet apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest õigel ajal ja vahetult enne tähtaja möödumist R. K. haige ei olnud, siis ei saa tähtaja möödalaskmist põhjendatuks pidada, ei ole õige. Teate esitamine ei nõua erilisi juriidilisi teadmisi, küll aga nõuab seda apellatsioonkaebus. Seetõttu ongi seadused ette näinud õigusabi võimalused ja küllalt pika aja kaebuse esitami­seks. Asjaolu, kas R. K. sai seadusest nii või teisiti aru, on käesolevas vaidluses teisejärguline. TsKS § 65 lg. 1 kohaselt on protsessiosaline kohustatud heauskselt kasu­tama kõiki temale kuuluvaid protsessiõigusi. R. K. seda ka tegi, esitades apellatsioonkaebuse vaid 3-päevase hilinemisega, kuigi oli haige olnud 7 päeva. Ka seda pidanuks kohus hindama. Vastavalt TsKS §-le 117 lg. 1 esitatakse kirjalik dokument originaalis. R. K. esitas kohtule haiguslehe fotokoopia ja kohus võttis selle toimikusse. Asjakohane ei ole vaidlus haiguslehe fotokoopia ümber, sest kohtud on haiguslehega arvestanud vaidluse sisulisel lahendamisel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium määras: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. augusti 1996. a. määrus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Erikaebus rahuldada. Tagastada R. K.-le 19. septembril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed J. RÄTSEP T. VERNIK