Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-125-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1996. a. kohtuotsus A. I. süüdistus­asjas KrK § 101 p. 7 järgi — RT III, 1996, 32, 413

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. novembril 1996. a. 3-1-1-125-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. I. süüdistuses KrK § 101 p. 7 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. I.-le esitati kriminaalasja eeluurimisel süüdistus KrK § 101 p. 7 järgi ja ta anti samas süüdistuses kohtu alla. Esitatud süüdistuse kohaselt lõi A. I. 9. veebruaril 1996. a. umbes kell 13 oma korteris Narva linnas Kreenholmi t. 6—53 abikaasale O. I.-le riiu ajal tapmise eesmärgil noaga korduvalt keha erinevatesse piirkondadesse, tekitades talle eriti piinaval ja julmal viisil 33 torke-lõikehaava. O. I. suri kohapeal. Narva Linnakohtu 15. mai 1996. a. otsusega mõisteti A. I. süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati 12-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Linnakohtu otsuse peale esitas Narva abiprokurör Tatjana Golovanova apellatsioonprotesti. Protestis vaidlustati kohtu järeldused, mille järgi ei ole tuvastatud A. I. tahtlust tekitada kannatanule erilisi kannatusi ning arvukad noalöögid ei anna tunnistust surma põhjustamisest eriti julmal viisil. A. I.-le mõistetud karistust apellatsioonprotestis ei vaidlustatud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1996. a. otsusega tühistati Narva Linnakohtu 15. mai 1996. a. otsus A. I. süüdimõistmise osas KrK § 100 järgi. A. I. tunnistati süüdi KrK § 101 p. 7 järgi, kusjuures talle mõistetud karistus jäeti muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu A. I. kassatsioonkaebuse. Kaebuses väidab kassaator, et ta ei olnud talle süüks­arvatud kuriteo toimepanemisel normaalses psüühilises seisundis ja taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebust, tuvastas: Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et Viru Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 12. septembri 1996. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes ringkonnakohtu kriminaalkol­leegiumi järeldustega, nendib kooskõlas oma 17. oktoobri 1995. a. otsusega A. T. süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 2 ja 7 ning § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 2 järgi, et löökide arv ning kannatanule tekitatud kehavigastuste hulk koos kuriteo toime­panemise viisi iseloomustavate muude asjaoludega on kohtule aluseks, hindamaks süüdlase tahtlust põhjustada kannatanu surm eriti piinaval ja julmal viisil. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule 33 tor­ke-lõikehaava pähe, näkku, kaelale ja rindkerre, kusjuures vigastati peaaju, kägiveeni, vasakut kopsu ja südant. Kõik vigastused olid elupuhused. Haavad põhjustasid kainele kannatanule kestvalt suurt valu (tl. 53). Samuti nähtub tunnistaja A. G. ütlustest, et kuriteosündmuse ajal kuulis ta korterist 53, mis paikneb tema korteri kohal, u. 10—15 minuti vältel hädakisa (tl. 112 p). Tap­mise toimepanemise viis ja tunnistaja ütlused kinnitavad, et kannatanule tekitati erilisi piinu ja kannatusi suure hulga haavade löömise teel. Seega hõlmas süüdlase tahtlus teadlikkust kuriteo toimepanemisest eriti julmal ja eriti piinaval viisil. Süüdimõistetu suhtes on kriminaalasjas korraldatud ambulatoorne kohtu­psühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina (tl. 126). Eksperdiarvamusest järeldub, et A. I. pani kuriteo toime süüdivusseisundis ning ta oli võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Seejuures välistab ringkonna­kohtu kriminaalkolleegium põhjendatult, viidates kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, tapmise KrK § 103 tunnustel äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas vägivald või raske solvamine kannatanu poolt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes linnakohtu poolt A. I.-le mõistetud karistuse muutmata, soostus linnakohtu ostuses esitatud põhjendu­sega. Kooskõlas KrK §-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätetega on linna­kohus karistuse mõistmisel arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut ning nentinud, et puuduvad KrK §-des 37 ja 38 sätestatud vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Seega on karistuse mõistmisel lähtutud kriminaalseaduse sätetest, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele ning kohus on õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samuti ei tuvastatud kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse ebaõiget kohaldamist. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1996. a. otsus A. I. süüdistusasjas KrK § 101 p. 7 järgi muutmata. Süüdimõistetu A. I. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 26. novembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Peeter VAHER