Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-124-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1996. a. kohtuotsus T. V. jt. süüdistus­asjas KrK § 203 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 32, 412

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. novembril 1996. a. 3-1-1-124-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja: Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. V. jt. süüdistuses KrK § 203 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. V., tema kaitsja vandeadvo­kaat Priit Tartu ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli T. V. antud kohtu alla süüdista­tuna KrK § 203 lg. 2 järgi selles, et ta ajavahemikul 16. juulist 1994. a. kuni 15. märtsini 1995. a. omandas süstemaatiliselt teadvalt kuritegelikul teel saa­dud vara, ostes jätkuvalt kaaskohtualuselt R. V.-lt tema poolt varastatud tehnikat — arvuteid, laserprintereid ja koopiamasinaid, kokku 66 743,80 krooni väärtuses. Osa kuritegelikul teel saadud varast müüs ta maha. Järva Maakohtu 13. juuni 1996. a. otsusega mõisteti T. V. talle KrK § 203 lg. 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks süütõendite puudumise tõttu. Prokuröri Kaarel Ilusa apellatsioonprotestis taotleti Järva Maakohtu otsuse tühistamist T. V. õigeksmõistmise osas, süüdimõistava otsuse tegemist ning süüdlase õiglast karistamist. Protesti motiivide kohaselt ei ole maakohtu järeldused kooskõlas kriminaal­asja faktiliste asjaoludega, T. V. õigeksmõistmine on kohtuotsuses puudulikult motiveeritud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 1996. a. otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus T. V. õigeksmõistmise osas. T. V. tunnistati süüdi KrK § 203 lg. 2 järgi ja teda karistati 1-aastase vabadusekaotu­sega tingimisi 1aasta ja 6kuulise katseajaga, kohaldades KrK § 47 sätteid. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotesti väidetega, mille kohaselt maakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole T. V. käitu­misele juriidilise hinnangu andmisel järginud KrMK § 50 sätteid ning tema õigeks mõistmine on kohtuotsuses motiveerimata. Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 1996. a. otsuse peale esitas kas­satsioonkaebuse süüdimõistetu T. V. kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. V. süüditunnistamises KrK § 203 lg. 2 järgi ja tema õigeksmõistmist, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on T. V. süüditunnistamisel tuginenud kaudsetele tõenditele ning käsitlenud kogutud tõendeid valikuliselt. Kaitsja on seisukohal, et KrK § 203 koosseis eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, s.t. kindlat teadmist, et omandatakse või turustatakse kuritegelikul teel saadud vara. T. V. puhul puuduvad usaldusväärsed tõendid tema otsese tahtluse kohta ning sellest tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud kriminaalseadust ebaõigesti. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära T. V. seletuse, kes väitis, et ei olnud teadlik R. V. poolt talle müüdud arvutitehnika päritolust, vandeadvokaat P. Tartu seletuse, kelle arvates ei ole tõendatud KrK § 203 koosseisu subjektiivne külg T. V. käitumises ning prokuröri seletuse, kes palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leidis: Kehtiv kriminaalmenetlus lubab kuriteokoosseisu subjektiivse külje tuvas­tamisel muude tõendite kõrval arvestada ka teo toimepanemise faktiliste asjaolude, s.o. objektiivse külje analüüsi. Tallinna Ringkonnakohus on kõikide selle kuriteoepisoodi kohta kogutud tõendite põhjaliku analüüsi tulemusel jõudnud põhjendatud järeldusele, et kohtualuse vastuolulised seletused krimi­naalmenetluse erinevates staadiumides ei saa olla aluseks tõe tuvastamisel, kuna need on ilmses vastuolus iseenesega, teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kui ka rea üldtuntud asjaoludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga, rõhutades eriti järgmist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud kuriteo objektiivsesse külge kuuluvate asjaolude jada — et 15—16-aastane nooruk R. V. pakkus väikepartiidena süstemaatiliselt müügiks kasutuses olnud arvuti- ja muud kontoritehnikat; et kogu tehnika oli ilma valmistajafirma dokumentatsioonita; et pakutav arvutiteh­nika oli sellises komplektsuses, mis välistab selle pärinemise ühelt ja samalt omanikult; et pakkumine toimus hinnaga, mis oli tunduvalt madalam turuhin­nast — kinnitab tõsikindlalt, et selline vara oli saadud kuritegelikul teel. Sellise järelduse tegemine ei vaja eriteadmisi ega spetsiaalset ettevalmistust ühes või teises inimtegevuse sfääris, olles seega üldtuntud asjaoluks. Seega on ringkonna­kohus, hinnates tõendeid kogumis, nagu seda nõuab KrMK § 50, tulnud õigele järeldusele, et T. V. tahtlus oli suunatud KrK § 203 ettenähtud kuriteo toime­panemisele Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 1996. a. otsus T. V. süüdistuses KrK § 203 lg. 2 järgi jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 26. novembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER